Loodusekirju_kaas

Tekst: Teet Korsten, artikkel ilmus 3. detsembri Põhjarannikus

KRISTEL VILBASTE: Igaühes on kapist välja tulemata nõid

Äsja ilmus Kristel Vilbastel kirjastuses Petrone Print “Kirju”-sarjast kahemõttelise pealkirjaga raamat “Looduskirju”. Kui järele mõelda, siis eks me kõik ole “looduskirjud” − elik siis osa loodusest. Ida-Viru inimestele võiks raamat eriti korda minna, sest mitmed lood seal on Ida-Virumaaga seotud.

Kristel Vilbaste ütleb, et tema “Looduskirju” on kogumik lugudest, mis on talle endale kõige enam meeldinud.

Vestlused puude, allikate ja kividega

Neis on rõõmustamist looduse võlude üle ja muretsemist keskkonna aina hullema hävitamise pärast. “Raamatus on vestlusi puude, allikate ja kividega. Kõige elavaga, kõigiga, kel on hing. Meie hingestatud loodusega,” ütleb Kristel. Paljud lood on varem Kuku Raadio “llmaparandajas” kõlanud, aga raamatusse on põimitud need, mis autorit ennast, kuulajaid ja lugejaid kõige enam puudutasid. Samuti on raamatus vanemaid artikleid erisugustes väljaannetes. Raamatu esimeses pooles on lood taimedest, eriti ravimtaimedest, mis aitavad selliste haiguste vastu, millele teadusmeditsiinil eriti ravi pole − näiteks borrelioos või vähk. Teises osas on Kristelile kallid allikad (tal ilmus 2013 kirjastuse Varrak sarjas “Roheline Eesti” 352-leheküljeline raamat “Eesti allikad” − T.K.). Kolmandas on lood meie loodushoiust, hiiepaikadest ja keskkonnaprobleemidest. Ida-Viru vibe`i on raamatus juba seepärast, et kui autor elas Lohusuu vallas Vilusi külas, kirjutas ta iganädalasi looduselugusid Eesti Päevalehele. Siis hakkaski ta samal ajal tegema ka Kukus loodusmõtiskluse rubriiki, mille esimesed retked olidki Võtikvere metsa ja Peipsi jääle. “Lood sellest, mis seal juhtus ja mida puud mulle seal kõnelesid,” võtab Kristel kokku.

Peipsi pääl

Nii ma neid pillirookõrsi ja auke pidi lähen, vast poole kilomeetri kaugusele rannast. Ühe kinnikülmunud jääprao ääres, kus veel püstiseid jääkamakaid serval, siis see kollane telk seisab. Njah, tegelikult istus eelmisel aastal just siinsamas lähedal mustadest prügikottidest onnis kurb lätlane ja kala ei olnud… Nüüd aga satun vapustavale pildile: lage lumine väli, tuisk keerutamas oma lonte, ja keset seda ilu seisab kuppeltelk − päikesekollane. Telgi ees must kelk, mis on kuhjas täis ilusaid värvilisi ahvenaid! Siis sirutub telgist üks käsi, heidab sipleva ahvena kelku… ja sirinal tõmmatakse telgilukk lahti. Telgist vaatab välja naeratav mehenägu, aurav kohvitass käes ja kena küünlaleek ta kalastamisriistade kõrval hubisemas. Telk tundub olevat selget rõõmu ja eluenergiat täis. Kuidas näkkab, küsin viisakalt. Uhke käeviibe kelgule ja tagasihoidlik “noh, kolm-neli kilo”. Tegelikult on seal ju kuhi kalu! Kust kandi mees olete, küsin. “Tallinnast.” − “Miks te viitsite nii pikka maad sõita siia sellise tuisu ja lumega, kas kalakilo poest odavamalt kätte ei saa?” − “Aga siin on suur rahulik järv, täiesti iseendaga olemine. Mul on aega mõelda läbi kõik nädala jooksul juhtunu, teha uusi plaane. Tänada jumalat hea kalaõnne eest ja paluda sedasama ka elus. Siin olen ma tõeline tegija! Ma olen loodusega koos. Selle kala viin ma oma perele, me sööme seda, mida ise püüdsin. Lapsed ja naine tunnevad uhkust mu üle. See annab kauaks ajaks jõudu ja energiat.” Küsin kiiskade kohta. − “Ei need jäävad varestele ja rebastele. Need on ainsad kaaslased siin päeva jooksul.” Küsin ka, et kui päevane energiaports käes, siis kas kojuminekul tuisus eksida ei karda. Räägin loo oma sõbrast, kes järvele kala püüdma suusatades enne telki pugemist suusaninad kodu poole sättis ja kui kalastamise lõpetas, siis oli kindel, et keegi vist on küll suusad teistpidi tõstnud ja kallas on hoopis teises suunas. Valge järv eksitab, õnneks päästis kompass. “Ma nii kaugele ei lähe, et eksimishirm tekiks,” saan vastuseks. “Kalapüügist peab mõnu tundma, mitte hirmudega võitlema.” Jätan energiast pakatava kalamehe oma püügiõnne nautima ja keeran suusad tagasisihti. Värskes suusajäljes libiseb hoopis paremini, kohati on tuisk siiski juba jõudnud jäljed matta. Üle püstisurutud jäätükkide ukerdades näen korraga, et metsa kohal on lumepilved hajumas ja ühest pilveaugust jookseb rannamändideni “jumala sõrm” − valgusvihk, mille kuldne kiirtekimp on valge lume ja sinise taeva taustal eriti kaunis. “Jumalik valgus,” olen harjunud selle kohta ütlema. (Katkend loost “Peipsi valgus”, lk 78–81) “Peipsi valguse” kohta ütleb Kristel, et tegu on müstilise looga. “Kui olin selle raadios sisse lugenud, kurtis Kadri Valner, et mu köhimised ja sõnavääratused saab ta välja lõigata, aga kogu teksti taustaks kõlab justkui nõiatrumm. Pärast küll avastasin, et stuudio tool oli katkine ja nagises, kui end teksti kõigutasin. Ometi oli see vahva täiendus seesugusele nõiarännule,” muigab naine, kes end šamaanirännakuil kodus tunneb.

“Roheline” energia

Otsekui sosin vihiseb tuul selle meie metsade kõige kõrgema lehtpuu ladvas ja saadab mulle alla sõnumi. Võib-olla on see loetud Riigikontrolli sügisesest aruandest või kuuldud loodusteadlaste käest, igal juhul siin ja praegu see sõnum mulle pähe jõuab ja siin saab ta tähenduse. Nii see haab kõneleb: “See lendoravaemand, kes praegu mu südame sees magab, siin üleval nii kõrgel, et Sa teda ei näe… Tema on kõige rikkam ilma peal. Ta elab paigas, kus inimkäsi pole suutnud ühetaolisuse hallusega kõike nakatada, siin pole puupõlde ja betoonmürakaid, putukamürke ja ühetaoliseks kloonitud põllukultuure. Kõik, kes siin metsas elavad, on abiks ja toeks üksteisele. Kellegi hukust saab alguse uus elu, minagi annan eluvõimaluse paljudele, sirutudes päikese poole. Küllap nägid ise, kui palju meid siin on. Tõeline rikkus ongi mõnus, sõbralik elu. Aga me ei saa aru, miks te tahate seda rikkust hävitada? Toodate mu ihust tonnide viisi paberit, eriti hulluks on asi läinud viimasel ajal. Kui arvutite abil trükitakse välja iga viimnegi infokild, mida kuskilt ammutate. Teie majad on täis mõttetuid paberivirnasid − tindisulgede ja trükimasinate ajal suutsite end veel veidigi vaos hoida. Eriti kurvaks teeb mind aga see, et nüüd olete võtnud nõuks minu suguseltsiga ka elektrikatlaid kütta. Kust tuli see rumal mõte, et see energia on roheline? Teie riigimetsamajandajatel pole ju seda lepavõsa, mis algselt plaane tehes kavandatud oli, ahju lähevad ikka minusugused Alutaguse elurikkad hiiud. Minu suguselts on selt Maarjamaalt suisa kadumas, raieringi on tõmmatud juba 30aastased noorukid… Kuhu teeb see lendoravaemand oma pesa, kui mina kaon? Või kuidas saab lendoravaisand talle puult puule hüpates külla tulla, kui minu ümber on vaid raiesmikud? Millist rikkust te ihaldate, inimesed?” (Katkend loost “Rikkuse allikad”, lk 82–84)

Rahvuslill

Kristel imestab, et inimkond püüdleb kogu aeg täiuslikkuse poole − hävitades metsi, mulda ja vett. Aga ometi pole rikkamaks saadud. Hoopis naised ei saa enam nii palju lapsi, toit, mida sööme, teeb haigeks ja… meil on ikka kogu aeg midagi puudu. Kristeli raamatus on kõik kenasti põimunud − lugedes saad aru, et oled ka ise osa loodusest, mis on osa universumist, kus on oma kord, ning väikses on suur ja… vastupidi. Looduskirju! Kristel usub, et meil kõigil on side loodusega. “Ainult me ei julge seda tunnistada. Igaühes on kapist välja tulemata nõid, kes aeg-ajalt räägib puudega. Tõsi, lastele oleks vaja õpetada seda, kuidas kuulda nii, et nad kuuleks, ja näha nii, et näeks. Vanasti vanemad õpetasid seda, aga nüüd, kus nad põhilise aja oma elust koolis veedavad, paljud õpetajad seda lihtsalt ei jõua. Klassis on lapsi liiga palju ja siseruumides on seda raske õppida.” Raamatus saab ürgne loodus, muuseas, kokku Facebookiga. Kristel korraldas nimelt seal küsitluse, mis tegelikult on eestlaste lemmiklill. Ja see polnudki rukkilill! Aga seks lugege raamatut, et õiget vastust teada saada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga