Minu_California_esikaas_web

Tekst: Ede Schank Tamkivi, “Minu California” autor

Foto: Külli Trummal

Möödunud aasta augustis, kui olime just perega naasnud mõnusalt, kuid liiga lühikeselt suvepuhkuselt Eestist Californiasse, kirjutasin Eesti Ekspressile artiklit välismaal elavatest eestlastest ning palusin Facebookis sõprade abi, et “Eestis suvitamas käivaid eestlasi” leida. Teiste seas kirjutas mulle ka Epp, kes pakkus lahkelt välja tervet nimekirja mujal elavatest eestlastest, kes on tema sõbralistis seoses “Minu” sarja raamatute väljaandmisega. Justkui jutu jätkuks küsis Epp: “Tahtsin ka seda juba ammu küsida, et kas sind ennast huvitaks “Minu California” kirjutamine?”.

See ettepanek oli korraga väga ootamatu kui ka asjakohane. Ma olin aasta varem Californiasse kolides alustanud isikliku blogi pidamist, et vahendada oma “uue elu” muljeid ja et minu Eesti sõbrad ja tuttavad saaksid olla kursis sellega, mida ma teen ja kuidas paistab maailm teiselt poolt “suurt lompi”. Ja muidugi olid paljud sõbrad minult juba küsinud, et “kas kunagi teed nendest postitustest ka raamatu?”. Eks iga ajakirjanik unistab salamisi sellest, et kunagi saab temast “päris” kirjanik.

Nüüd siis oli Epp selle unistuse korraga mulle nii palju lähemale toonud. Ma kirjutasin valmis raamatu esimese kondikava, Epp saatis oma esimesed ettepanekud seniste blogitekstide põhjal ning ma kirjutasin suure soojaga kohe mitu blogiposti, milles üritasin olla senisest märksa “kirjanduslikum”. Ning seejärel… tabas mind tõeline kirjutamiskriis. Kõik need senised tekstid tundusid korraga nii naiivsed ja mannetult kirjutatud ning laiemale lugejaskonnale mõeldes ei olnudki mul äkki justnagu midagi öelda. Mitu kuud järjest tabasin end tsüklist, kus istusin hommikul pärast laste koolisaatmist elevil näoga arvuti taha ning avastasin neli tundi hiljem, et olin surfanud vaid internetis, tšättinud sõpradega, lugenud üht-teist, kuid ise polnud kirja pannud ridagi.

Siis tuli appi jälle Epp, kes hakkas mind vaikselt, kuid järjekindlalt torkima ja tagant tõukama. Tema soovitused ja ettepanekud olid väga konkreetsed ja asjalikud. Ühel hetkel sain järje peale tagasi. Avastasin, et töötan kõige efektiivsemalt, kui saan pikkade lõunaste jalutuskäikude ajal mõtteid koguda ja koondada ja need siis järgmisel hommikul kirja panna. Alles hiljem lugesin üht Stanfordi ülikooli uuringut, milles kinnitati, et vähemalt pool tundi õues jalutamist päevas on keskendumise ja tähelepanuvõime koondamise seisukohalt kriitiline.

Jaanuarist aprillini käis kibe kirjutamine, toimetamine, tekstide edasi-tagasi põrgatamine. Vaatasin postkastist järele: poole aasta jooksul oli mulle laekunud Epult, kes ise viibis samal ajal USA teisel kaldal, 172 e-kirja. Lisaks veel ajavahesid klapitades peetud Facebook’i-tšätid ja Skype’i-kõned. Sekka juhtus ka tehnilisi viperusi, näiteks olin ma ilmselt kusagilt laadinud oma arvutisse viiruse ja mitu pikka teksti läks poltergeisti nahka. Aga hoog oli sees ja mis halvasti, see sai tehtud uuesti. Kuni ühel kenal kevadpäeval kandis Epu kiri sõnumit “See vist nüüd ongi viimane jupp?!”.

Alles siis, kui raamatu ilmumine tundus juba enam kui kindel, avaldasin oma viimase poole aasta tegemiste sisu ka oma abikaasale, kes on ju ometi raamatus kandev tegelane. Ta muidugi tunnistas omakorda, et oli ammu sellest aru saanud (oli ta ju minu arvutit viirusest puhastades näinud tekstifaile, milles sisaldus märksõna “peatükk”), aga ootas, et ma talle ise räägiksin.

photo4. juulil, Ameerika ühendriikide iseseisvuspäeval, esitlesin oma raamatut Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses. Kohal oli jahmatavalt suur hulk sugulasi, sõpru ja muidu huvilisi. See oli korraga nii liigutav kui ka hirmutav: mida nad kõik ometi mu raamatust arvavad?! Ja nagu ma publiku ees seda ka ütlesin, nägin ma alles seal raamatupoes esitluslaua taga esimest korda teadlikult silmast silma ka Eppu, kellega me olime küll umbes samal ajal Tartus ülikoolis käinud ja nüüd siis aasta otsa tihedalt suhelnud, seda küll ainult virtuaalselt.

Seni on tagasiside raamatule olnud hämmastavalt positiivne. Edetabelikohad Eesti suurimates raamatupoodides tekitavad samasuguse uhkus- ja elevustunde kui autahvlikohad algklassides. Ma olen väga tänulik neile lugejatele, kes saadavad mulle oma tänusõnad, ja see tagasiside on seda liigutavam ja väärtuslikum, et ega eestlane ju kedagi üldiselt ilmaasjata kiitusega üle ei külva. Võibolla on mind toetanud ka see imeilus päikesepaisteline – niivõrd California-pärane! – ilm, mis täpselt 4. juulil Eestimaale jõudis ja pole tänaseni siit lahkunud.

Sellega ei ole see raamatu-peatükk minu jaoks veel lõppenud. Minu California ja teised välisriikidest pärit sõbrad-tuttavad nõuavad kannatamatult, et millal raamat ilmub inglise keeles. Mine tea, ehk võtan ise ette selle rahvusvahelisele lugejaskonnale sobivamaks ja ingliskeelseks kirjutamise? Kui ainult keegi piisavalt peale käiks…

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga