matused_ja _laulupeod_kaaned.indd

Tekst: Mari Saat, raamatu “Matused ja laulupeod” autor

Mina ise ei oleks tulnud selle pealegi, et mälestusi kirja panna. Mulle meeldib teiste mälestusi lugeda ja kuulata ja vahel ka ise rääkida midagi, juhuslikult, kui jutuks tuleb. Aga mind ei huvita õieti minu oma isik ja tema mälestused.

Aga ükskord kohtasin ühel raamatuesitlusel Petrone Prindi toimetajat Eda Allikmaad, kes kurtis, et tahaks anda välja mälestusi 1960. aastate kohta, aga keegi ei taha neist kirjutada. Mind hakkas see huvitama – võib-olla ei olekski nii raske kirjutada kuuekümnendatest midagi üldist, mitte isiklikku, lihtsalt sellest, mida söödi, kuidas riides käidi, kuidas aega viideti…

Ei õnnestunud need lood siiski nii, nagu lihtsameelselt ette kujutasin: ei õnnestunud kirjutada ainult mälupilte, hetki, ja ainult kuuekümnendatest. Kui tahtsin kirjutada pikast nahkmantlist, pidin sinna juurde lisama natuke 1953. aasta märtsist ja Stalini surmast, et oleks arusaadav, mida ütleb mulle pikk nahkmantel… Niimoodi põimusid ajad, kohad ja sündmused ja kõik see lugu on õige harali, ulatudes oma kombitsatega Vene tsaariajast tänasesse päeva.

Niisugune see elu on ja niisugune tuleb ka tema kirjeldus.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga