Busquets

Tekst: Anna-Maria Penu, raamatu tõlkija, raamatute “Minu Hispaania” ja “Kes kardab Aafrikat?” autor 

Milena Busquetsi raamatu “Ka see läheb mööda” esitluselt Kloostri Aidas

Seda raamatut ei osteta. Ta kaob teiste sadade vahele lihtsalt ära. Ometi on tegemist hea, erilise raamatuga, võime ju imestunult tõdeda – ent kvaliteet ei taga publiku menu. Juba ammu. Mitte et menukid oleksid kõik tingimata vilets kraam, kuid mitte ligilähedaltki pole kõik tugevad teosed menukid. Keeruline lugu. Asja ajab veel keerulisemaks see, et eesti lugejale pole raamatu teistes riikides saavutatud imetlusväärsed müüginumbrid mitte mingisugune argument. Ega see polegi suurem asi argument, ent midagi näitab siiski. Nii raamatu kui ka eestlaste kohta. Ja mitte samu asju. Lisaks fakt, et raamatu ilmumisest on möödunud juba rohkem kui pool aastat. Mis tähendab jälle omakorda seda, et arvustamiseks ei võta teda enam ükski väljaanne. Lihtsalt niivõrd palju teisi, uuemaid raamatuid on peale tulnud ja kära ei hakka tagareas istuja pärast tegema mitte keegi. Pealegi ei tea mitte keegi, kes see Milena Busquets on, ja tänapäeva hispaania kirjandus on üldse üks väga kauge ja tume maa. Ühesõnaga, aina hullemaks läheb. Isegi aasta kirjaniku tiitli pälvinud Kai Aareleid luges seda alles hiljuti, raamatut praamil sõites päikese kaitseks näo ees hoides. Talle meeldis teos väga. Luges inglise keeles, sest tal polnud aimugi, et selline „väike pärl“ on ilmunud ka eesti keeles. Sest sellest raamatust ei tea mitte keegi mitte midagi.

Nii, aga sina ole nüüd kena ja mine KirjandusAita ja räägi selle raamatu tõlkimisest. Tee midagi selleks, et seda raamatut rohkem loetaks. Aita avastada väike pärl.

Jõuan Kloostri Aita algusajast kümme minutit hiljem. Eestlased on täpsed. Kui õhtukavas on kirjas, et üritus algab kell 18, siis ta kell 18 ka algab, ja mitte 18.03 või 18.21. Lava peal mängib Andrus Rannaääre klaverit, ja seda võib täiesti siiralt, ilma igasuguse negatiivse alatoonita alles õppija püüdlikuks klimberdamiseks nimetada. Hetk hiljem tuleb välja, et selline ongi gröönimaa muusika. Saalis istuvad inimesed kuulavad kui puunukud. Juuksekarvgi ei liigu. Neid on umbes nelikümmend. See üllatab mind. Ma arvasin, et kümmet ikka täis ei saa ja neist pooled on minu tuttavad. Aga ei, on vaid üks minu tuttav. Ta küsib usalduslikult, kas raamat, millest ma räägin, on ka hea. Muidugi on hea, vastan. Mis küsimus see selline on? Ta kehitab õlgu, tahtis lihtsalt siseinfot, et mitte langeda lavalt tuleva propaganda ohvriks. Issake! Ja mina pean nüüd sellest raamatust rääkima? Äkki siin arvavad kõik saalisolijad nii? See oleks kohutav, sest publikut on rohkelt, igas vanuses. Kõigil veinipokaalid või teetopsid ja suupisted laual. Sõbranna ütleb, et ärgu ma publiku kriitikameele pärast muretsegu, sest talle on pooled tuttavad näod. Need on need inimesed, kes hommikul viskavad päevastele kultuuriüritustele pilgu peale ja kui toimub midagi, kus pakutakse ka kõhule midagi, veetakse end kohale. Isegi miinuskraadid ei loe. See tähelepanek morjendab mind pisut. Nad siis ei olegi tulnud siia minu ja selle raamatu pärast. Rumal avastus. Muidugi ei ole. Sest mitte keegi ei tea sellest raamatust mitte midagi.

Kui Ene Mäe ja P. I. Filimonov oma vestluse lõpetavad ja kahele õnnelikule väljaloositud raamatud pihku suruvad, hakkab Rannaääre meie teemat sisse juhatades mängima hispaania muusikat. Lõpuks pasodoobel. Publiku pead nõksuvad kergelt, põlved hüplevad üles-alla, nägudele ilmuvad naeratused. Nii juba läheb. Seda on tore vaadata. Nii peategi end väikese hispaania pärli avastamiseks ette valmistama: rõõmsalt, avatult, pisut vallatus meeleolus.

Laval tunnen end hästi. See on kerge, sest ma ei soovita inimestele jama, soovitan neile head raamatut. Kai Aareleid küsib, millest raamat räägib, ja ma vastan. Peategelane Blanca sõidab pärast ema matust nende suvemajja koos oma kahe eksmehe, kahe lapse ja sõbrannadega leinama ning hakkab seal elu üle järele mõtlema, vaagima suhteid emaga, seda kõike selleks, et leida, kuidas edasi minna. Kai noogutab. P. I. Filimonov esimeses reas haigutab ja hõõrub silmi. Proovin paremini. Raamat räägib suure kaotusvaluga toimetulekust. Teeb seda teravmeelselt, laskumata sentimentaalsusesse,aidates kohati isegi huumoriga meil silmitsi seista ühe meie suurima hirmuga, milleks on kahtlemata ema surm. Samuti puudutab ta neljakümnendates peategelase kriisi, täiskasvanuks saamist, elumuutust. See on kehaga, verega kirjutatud raamat. See pole täiuslik tekst, kuigi siin on hulgaliselt briljantseid kohti, kus autor avab ennast, on siiras, on võimas, on südametarkust täis. Kuid siis otsekui ise oma siirusest, avatusest, haavatavusest ehmudes põgeneb ta argipäeva vestlustesse ja pidudesse, seksi juurde tagasi. Jah, see pole täiuslik tekst, kuid sellisena, ehedalt ta minu meelest just töötabki. Sest selline on ka elu. Kai enam ei nooguta, lihtsalt silmitseb mind. P. I. Filimonov vaatab aknast välja. Aga mul on ükskõik. Ma olen juba sõiduvees ja ujun muudkui sügavamale. Sest see on raamat armastusest. Eriline raamat erilisest armastusest.

„Peategelane ütleb,“ ütlen ma Kloostri Aida laval ja kehastun peategelaseks ning räägin mina-vormis, sisemonoloogis emaga, et „sa armastasid mind, mitte palju ega vähe, sa armastasid mind ja kõik. Olen alati arvanud, et need, kes lisavad fraasile „ma armastan sind“ sõna „väga“, armastavad tegelikult vähe. Nad teevad seda võib-olla ujedusest aga võib-olla aukartusest lause „ma armastan sind“ kaalukuse ees. Kuid see on ainuke õige viis öelda „ma armastan sind“.“

Peategelane räägib oma emast kui oma eluarmastusest ja see on imeline. Kas see pole lihtsalt imeline avastus? Vaatan saali. Siinkohal sobiks mõni publiku seast kostev „Halleluuja!“ või „Aamen!“, vähemalt spontaanne aplauski, kuid ei midagi. Vaikus. Põlevad silmad. Ootusärevus.

Seejärel arvab Kai, et on sobiv hetk selleks, et lugeda raamatust ette järgmine lõik. Imeilus Maarja Mitt astub hääletult lavale ja hakkab lugema:

Ilmselt osaliselt teadlik, et mu eluarmastus oled sina ja et mitte ükski tormiline armastus suuda sinu oma võita. Lõppude lõpuks me armastame nõnda, nagu meid on lapsepõlves armastatud, ning hilisemad armastused on vaid esimese armastuse jäljendid. Võlgnen sulle seega kõik oma hilisemad armastused, ka selle metsiku ja pimeda armastuse, mida tunnen oma laste vastu. Ma ei saa enam ühtegi raamatut avada ilma soovita näha su rahulikku ja keskendunud nägu, ilma teadmiseta, et ma ei näe seda enam kunagi ja – mis on võib-olla isegi hullem – et see ei näe enam kunagi mind. Mitte iial enam ei vaata mind sinu silmad…“

Maarja Mitti hääl värahtab, ta neelatab, pisarad tõusevad silmadesse. See on nii ootamatu. Äkki ta ema suri hiljuti? Või on ta ema haige? Võib-olla lihtsalt tundis hetkeks tulevikus ootavat meeletut valu, nagu minagi. Nagu me kõik. Saal on haudvaikne ja minu peegelneuronid töötavad täies jõus. Ma neelatan, ma nutan. Nagu kuuleks neid ridu esimest korda. Ja ma ometi tõlkisin selle neetult liigutava raamatu!

Kui maailmast hakkavad ära kaduma inimesed, kes meid armastavad, saavad meist vähehaaval, surmade rütmis, võõrad…“ lõpetab Mitt.

„Kui kirjandus suudab seda,“ ütleb Kai Aareleid, „siis pole rohkem midagi vaja öelda.“

Ja ma nõustun temaga. Nüüd, siin. KirjandusAidas rääkisin veel pikalt ja laialt ja lubasin koju jõudes öelda oma emale kohe, et ma armastan teda. Ei vähe ega palju. Armastan ja kõik. Aga siin ja praegu ma lõpetan. Las kirjandus, las väike pärl räägib iseenda eest.

IMAG2028

Tõlkija Anna-Maria Penu, Kai Aareleid ja Maarja Mitt.

IMAG2020

 

Kommentaar

  1. Väga tore postitus! Sai naerda ja nutta, raamatule lähen täna järgi. Pealegi tekitas kohe isu hakata sellistel üritustel oma sõbrannadega käima. Me oleme suured lugejad ja arutame neid asju omavahel kohvilaua taga, kuid nii saaksime osa põnevatest vestlustest põnevate inimestega päris otse. Tore, et selliseid asju korraldatakse ja neist ka niimoodi vahva nurga alt kirjutatakse.

  2. Ma pean tunnistama, et suudan väheseid raamatuid teist korda lugeda, eriti kehtib see ilukirjanduse puhul. “Ka see läheb mööda” on aga just selline, mida aeg-ajalt uuesti kätte võtta. See tekst, see on nagu omamoodi helge ja õnnis valu. Ääretult ehe ja eluline, samas keeleliselt kaunis.
    Minul juba mitmendal ringil ja endiselt tõeline nauding!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga