Hea kriis: raamatu “Kirju Eestist” sünnilugu

„Hea kriis on see, mis lükkab su töö uuele tasandile.” (Tsitaat raamatust „Kirju Eestist”, peatükist “Naised Köögis köögipool”)

Tekst Justin Petrone, raamatu “Kirju Eestist” autor

Kui me jõudsime oma ülekaaluliste kohvritega 2013. aasta suve lõpus Eestist Ameerikasse (170 kilomeetri kaugusele New York Cityst ühte mereäärsesse külakesse), hakkasin ma tööle oma uue raamatu kallal.
Praegu tagasi vaadates võin öelda, et ma olin sel ajal kriisis – seda sõna igas tähenduses. Emotsionaalselt, füüsiliselt. Tervisekriisis, abielukriisis. Elulained loksusid liiga kõrgelt, et ma oleksin suutnud keskenduda mingile suurele kirjanduslikule eesmärgile, nii laenasin seekordse loomingulise lähenemise paarilt oma lemmikmuusikult. Seeasemel et võtta suuri plaane, vedasid need vennad end lihtsalt iga päev stuudiosse ja lindistasid seda, mis pähe tuli. Niisugusel kaootilisel suvalisel spontaansel viisil on sündinud nii mõnigi (minu meelest) muusikaajaloo parimatest albumitest: meenutagem näiteks segaseid laulukesi Rolling Stonesi plaadilt Exile on Main Street või meloodiaid The Clashi plaadidlt Sandinista.

Niimoodi saab päris häid asju luua: lihtsalt ilmu oma töökohale ja improviseeri. Kogu„Kirju Eestist” oligi minu jaoks just seda tüüpi looming: „laulude demoversioonid”. Iga natukese aja tagant avasin uue faili ja hakkasin uue demo kallal töötama. Kui mõni mõte mulle pähe tuli, panin selle lihtsalt kirja. Esimesed kaks niimoodi sündinud peatükki olid „Rüblik Sirts ja surfar Taavi” meie kahest boheemlikust maailmarändurist ja „Tee Jäälõhkujaga” loodusmees Fred Jüssist. Mäletan, kui näitasin neid peatükke oma (toonasele) naisele ja (loodetavasti igavesele) toimetajale Epule, siis oli Epp väga rahul. Ka mina olin rahul. Näiteks Fred Jüssi peatükist on mu lemmikstseen see, kus tekstis on 1980ndate Fredi aken, kust ma sisse vaatan ja näen teda kirjutamas, ja samal ajal libisen ma välja iseenda aknast praegusel hetkel. Niisuguste tekstihetkede nimel ma kirjutangi.

Tasapidi jätkasin nende nö demode tegemist, kuigi elu oli endiselt kriisis. Hea oli kirjutada teistest ja vähem endast. Iga kord üritasin keskenduda ühele Eestiga seotud kohale, elamusele, inimesele või inimrühmale. Jätkasin kirjutamise protsessi ka siis, kui me 2014 aastal Eestisse tagasi kolisime. Näiteks Andres Metspalu „Liftikõne” oli see, kus katsetasin nn uue ajakirjanduse (new journalism) stiilis portreed.
Üks keerulisemaid väljakutseid oli „Naised köögis” video filmise ööst reportaaži tegemine. Sellest ööst oli mulle jäänud kaust, täis raskesti loetavaid varesejalgu, ja kummalised pildread mu mälus. Kasutasin kirjutamisel uut võtet, lisasin siia-sinna neid pilte, mis mind kummitasid, ei üritanudki neid dialoogide sisse siduda.
Ja jätkasin kirjutamist, tuhnisin vanades päevikutes ja leidsin stseene, mida olin kirja pannud… ei teagi, miks. Kirjutamine on mind alati lohutanud ja pakkunud õhu väljalaskmise võimalusi, kui elu liiga keeruline tundub. Näiteks meie Viljandis elamise ajast leidsin omapärased kirja pandud dialooge, millest sündisid „Vastlapäeva matemaatika” ja „Kuldkala” peatükid. Aga peatükk „Pookevaha” sündiski just nii, et sõitsin kord novembrikuus Setomaale tööle ja siis kirjutasin seal puhkepauside ajal, külmast kohemtunud värisevate näppudega – ja leidsin need märkmed just siis üles, kui neil oli võimalus raamatusse saada.
Igaüks, kes sellise mosaiikse projektiga tegeleks, loodaks pimesi, et loodetavasti sobivad need tükikesed lõpuks kuidagi kokku. Iga laul on omaette maailm, iga peatükk on omaette maailm, aga mis nendest saab, kui nad on üheskoos? Kas sellest sünnib väärt album, väärt raamat?
Ma pole selles ise ka veel kindel, mismoodi jääb „Kirju Eestist” kokkuvõttes kõlama.
Kindel on see, et lugeja saab aimu sellest, milline oli ka minu enda elu viimase paari aasta jooksul. Vahel on see olnud naljakas, vahel mänguline, kohati melanhoolne, kohati sõna otseses mõttes kurb. Raamat algab kummituslikust kohtumisest Vormsi metsas ja lõppeb mehega, kes keset Narva-Jõesuu päikeseloojangut kaotab oma perekonna. Selle peatüki nimeks sai „Maailma lõpp”.
Need on olnud minu senise elu raskeimad aastad. „Kirju Eestist” jääb neid dokumenteerima.