Kirjad-Maarale_esikaas_web

Jõulueelses saginas meenutasime oma tänavusi lugemiselamusi ja otsustasime neid teiegagi jagada. Olgu need siis soovitused kingikotti või lihtsalt pühadeaegseks kamina ees mõnulemiseks…

Finantsist Tiina Tammeorg: minu soovitus on Andrei Hvostovi “Kirjad Maarale”. Mulle meeldib see, kuidas Andrei kirjutab! Täiesti kompromissitult. Ta on oma valiku teinud: olla hea kirjanik, mitte iga hinna eest hea inimene. Samas kumab lugupidamist ja sümpaatiat sellest, kuidas ta oma elu naistest kirjutab.
Kiidan ka Lehte Hainsalu raamatut “Olla üheksavägine”. Värske lähenemine: vaadata oma elu läbi üheksa akna. Huvitav on lugedes tajuda, milline oli endiste aegade elu: mille üle toona rõõmu tunti, mille pärast kurvastati.
Kolmandaks soovitan Yuval Noah Harari “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu”: kuidas on meie elu Maal tekkinud-arenenud. Ja kuidas põllumajandusrevolutsioon keeras kõik pea peale. Küttidel-korilastel oli õnnelik elu, aga siis tuli hakata rügama. Nisu kodustas meid, mitte meie nisu!

Kirjastaja Triinu-Mari Vorp: üks mees, kaks raamatut. Kõigepealt soovitan Rene Satsi “Minu Iirimaad”, mis ärgitab eriti hästi ridade vahelt lugema. Autor on öelnud, et milleks kirjutada klišeesid, kui saab minna sügavamale, pinnapealsusest kaugemale. Tema juhtumisi saadab mahlakas huumor ja iroonia. Kõik tundub justkui väljamõeldud, aga on siiski tõsielu.
Renel on ilmunud ka veidi (aga ainult veidi, huumor ja iroonia on säilinud) teistsugune reisiraamat – “Sri Lanka nüüd”. See on õigemini raamat reisiraamatu kirjutamisest. Tuleb toppida oma nina kohalike ellu, nagu autor ütleb. Ja jääda ausaks, nii kohalike kui enda suhtes. Siis satuvadki su teele munk, kummituskoer, poksiv iirlane, metsik elevant… kes aitavad koha eripärasid avada.
“Minu” sarjast soovitan veel Janek Somelari “Minu Afganistani”. See maa on suur ja raske, põnev ja traagiline. Aga ometi on seal olemas tavaline argipäev. Kui palju üks Eesti kaitseväelane seda näeb, sellest saabki lugeda sest mehisest raamatust.

Turundusassistent Agnes Joyet: soovitan Doris Kristina Raave “Minu Mehhikot” – kuidas ühest Harju keskmisest kartulikoorepeast saab Mehhikos eksootiline blondiin vabast maailmast. Mis mind selle loo juures ehk enim köitis, oli julgus. Ja mitte nii väga julgus teha, aga julgus tunnistada ja see lausa raamatuks kirjutada! Üks eestlanna kannab kogu oma pahedesse langemise sellise kergusega ette, et vaid kadedusega pöörad lehekülgi ja ahmid uusi rasvaimu millimeetreid. Mulle see lõbusõit meeldis!
Tänavustest “minukatest” soovitan ma ka Triin Pehki “Minu Sydneyt”. Sest esiteks, kes ei teaks kedagi, kes parasjagu Austraalias elab, ning kellel ei tuleks kängurumaast mõeldes silme ette päikesest hellitatud surfarid, punakas kõrbeliiv või vähemalt “Kodus ja võõrsil”? Tänu autori antropoloogiahuvile avaneb Austraalia ajalugu ja põlisrahvaste taust ning argielu idüllist kajab ka sotsiaalkriitilisi seiku. Seda huvitavamaks see paradiisimanner mulle muutus.
Hetkel loen aga uuesti Antoine de Saint-Exupéry “Väikest printsi”. Selliseid armsaid klassikuid võiks ikka neil hubastel tugitooliõhtutel uuesti lugeda. Ja praegusel aastale tagasi vaatamise ajal on tore ka meelde tuletada, et meie kõigi kodu on justkui väike planeet, mille eest väikse printsi kombel lihtsate armastustõdedega hoolitseda.

Assistent Ene Kivisalu: minu soovitus on P. Z. Reizini “Õ.N.N.”, mis on omapärane armastuslugu. Sellesse jagub nii põnevust kui ka mõtteainet, mil määral oleme muutunud sõltuvaks tehnoloogiast ja kui haavatavaks see meid muudab. Vaimukas ja lopsaka sõnakasutusega ladus lugemine. Ja lõpuks jääb südamesse hea tunne – tegelikult on kõik hästi.
Soovitan ka Michael Robothami “Ema saladust”. Oma nii-öelda ideaalmaailmas elades ei või me kunagi teada, kes meid jälgib või mis deemonlikud plaanid on saatusel varuks mõne süütuna näiva kohtumise ajel. Jõuluajaks hea tempoga põnevik, kus pinget kruvitakse ja saladusi kihtide haaval lahti harutatakse.

Kirjastaja Epp Petrone: soovitan “Minu Alaskat”. See on hea kink alates teismeeast kuni elu lõpuni, nii koeraarmastajatele kui üldse elu mõtte otsijatele. Uustrüki epiloog annab lisa ka unistuste täitmise ja “tuleviku tellimise” vallas.
Eri vanuses lastele sobib minu ja Kristi Kangilaski muinasjutukogumik “Elas kord…” – lühikesed õpetlikud lood, kogutud üle ilma. Samuti on hea kink igasuguses vanuses inimestele, kes soovivad oma ümbrust rohkem märgata, raamatud “Lugusid Eesti lindudest. Kevad ja suvi” ja “Lugusid Eesti lindudest. Sügis ja talv”.
Juurde sobib üks kurb, kraapiv, vajalik, meie metsakultuuri väärtustav ja selle kadumise pärast muretsev raamat – Vahur Mikita “Eesti looduse kannatuste aastad”, kuigi jõulukuuse alla on seda raamatut ehk tragikoomiline panna. Aga sellisel ajastul me elame… 
Soovin kõigile järelemõtlemise ja endasse mineku aega, ilusat talvist pööripäeva, ilusaid pikki öid ja et need päevad taas pikemaks minema hakkaks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga