Minu_Shanghai_esikaas_web

Tekst: Justin Petrone, Shanghais käinu

Peking oli romantiline. Aga Shanghai? Shanghai meenutas mulle liiga palju New Yorki. Lebra ja kusehais ja igasugused muud kääriva mäda aurud altpoolt kerkimas, skuutrid mööda vuhisemas, lärm ja prügi ümberringi. Igal õhtul kõnetasid mind hotelli ümbruses mehed, kes reklaamisid naisi ja miskit, mil nimeks “sex massage“. Mis iganes see ka poleks. Ja igal õhtul pidin ma neile ütlema: “Väga tore, aga ma pean täna õhtul töötama.”

Ja ma töötasingi. Selles “wannabe“ luksushotellis, kus peatusid kiilanevad prantsuse ärimehed ja eakad norra prouad ja kus valges ülikonnas härrasmees mängis klaveril ragtime’i, mina aga istusin nurgas ja trükkisin agaralt igal õhtul, päeval käisin tegemas intervjuusid üle kogu linna. Ärimeeste keskkonnas serveeriti mulle kõige peenemat Pekingi parti ja kanget Starbucksi kohvi. Mulle öeldi, et Shanghais on ühe asemel kolm Louis Vuittoni kauplust. Fantastiline. Hommikuti vaatasin hotelliaknast välja, nägin vaid kosmoselaevu meenutavaid hooneid ja igatsesin nostalgiaga Pekingi ajaloolisi paleesid.

Shanghais oli üksildane olla. Alles viimasel õhtul tuli Anneli, et tutvustada mulle linna, nii nagu ta oli teinud ka Pekingis.

Ta seisis hotelli sissekäigu juures, riietatuna üleni sinisesse, mis tõi eriti hästi värvi ta terase pilguga silmadesse, ja ta oli täis energiat, sest Shanghai tekitab seda, see linn elavdab sind, kas või selleks, et hüpata eest ära vanamehel, kes tuleb ülbelt mööda kitsast tänavat. Muide, Shanghais meeldib vanadel meestel tänavale sülitada. See aitab neil tunda end mehiselt.

Me pidime takso võtma, aga Anneli küsis, kas ma olen Bundi näinud, ja mu eitava vastuse peale kortsutas ta oma eestlaslikke kulme. “Sel juhul peame kõndima,” teatas ta, “sest kes pole Bundil käinud, see pole Shanghaid näinud.” Nii jalutasime mööda jõeserva, ma imetlesin grandioosseid vanu pangahooneid ja saatkondi ja ärihooneid. “Shanghai on ehitatud äri ajamiseks, raha tegemiseks,” rääkis Anneli ja ma uskusin teda, sest kui kuskil siin planeedil on koht, kus on kapitalismile, rahale ja uhkusele rohkem rõhku pandud, siis mina pole seal veel käinud.

Kaldapromenaad Bund särab öösel tuledes. Seal kohtuvad halloween ja jõulutuled ja Prantsuse Riviera. Anneli tõi värvidemängu kaasa rahu ja meeldiva eesti vaikuse, ja ma nägin, kuidas taamal väikesed neoonvärvides parved sõitsid edasi ja tagasi üle Huangpu jõe.

Esimest korda kohtusin ma Anneliga nädal varem Pekingis, olin veidi närvis, nagu ikka uute inimestega kohtudes, aga sõbrunesime ruttu ja ärevus kadus sama kiiresti nagu udu sel sombusel pühapäeval nädal aega tagasi Keelatud Linnas.

Sel päeval oli liikvel palju politseinikke, kes peatasid vaid ja ainult hiinlasi. Anneli jutustas mulle Hiina võimust, ajaloolisest ja tänapäevasest, alates vinjettidest, millel kujutatud keisrile ustavad konkubiinid ja eunuhhid, kuni küsimusteni, millega on tänapäeval vastakuti riigi poliitiline eliit. “Partei ei saa loobuda Maost,” ütles Anneli. “Maost loobumine tähendaks tunnistamist, et Hiina pole enam kommunistlik, ja seega poleks see riik legitiimne.” Ta oskas väga palju põnevaid lugusid jutustada: ta teadis Keelatud Linna iga loom-jumaluse tähendust, ja hiljem rääkis ta, kuidas oli jätnud kõik Eestis maha, et tulla ja õppida hiina keelt. Nii kohtas ta oma toredat abikaasat.

“Me olime kui tudengid, nii muretud,” rääkis Anneli. “Kandsime T-särke ja reisisime ringi.”
***

Järgmisel hommikul olin lennukis teel koju. Kui ma nüüd kuulsin, et Anneli on kirjutanud Petrone Prindile raamatu “Minu Shanghai”, siis olin rõõmus, sest oma sisimas tunnen puudust Shanghaist ja Anneli oli kõige ehedam inimene, keda seal kohtasin.

Ma harilikult ei loe raamatuid eesti keeles, kuna see on mulle väga aega ja vaeva nõudev, aga seda raamatut kavatsen ma lugeda!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga