Anneli Vilu Järva Teatajas

Maatüdrukut elu miljonilinnas ei kohuta

Autor: Merit Männi

Intervjuu ilmus 21. oktoobri Järva Teatajas.

Eelmisel kuul esitles Türilt pärit peaaegu seitse aastat Hiinas Shanghais elav Anneli Vilu Tallinnas raamatut “Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis”, mis on humoorikas võtmes lugu tema elust ja juhtumistest kauges miljonilinnas.

“Kui riigi nimi saabki lõpuks paika, siis keel kindlasti mitte. Taksojuhtide ja ka enamiku muude hiinlaste jaoks on maailmapilt dualistlik: on olemas hiinlased ja välismaalased. Välismaalased on kõik ameeriklased. Isegi kui nad oma kodumaana mingit muud imelikku riiki nimetavad, siis põhimõtteliselt on see ikkagi Ameerika, ja nad räägivad kõik inglise keelt. Punkt. Eesti keel võib ju olla mingi kohalik murrak, nii nagu Hiinaski on igas provintsis oma keel, aga riigikeel on siiski inglise keel.” (jätkub raamatus)

Töötasite varem taani-rootsi-inglise-saksa keele tõlgina, siis tegite kannapöörde ja valisite hiina keele ning elugi seadsite sisse Hiinas. Miks just see valik?

Töötasin tõesti palju aastaid taani ja rootsi keele tõlgi ja giidina, kuid lisaks olen pidanud ka muid rahvusvahelist suhtlemist nõudvaid ameteid. Näiteks töötasin Kopenhaageni Eesti saatkonnas pressi-, kultuuri-, info- ja konsulaarametniku ning Taani rahvusvaheliste uuringute instituudis konverentsikorraldajana.

Kõik need ametid meeldisid mulle väga ja tundsin, et just kultuuride vahendamine on minu ala ja tahan sellega jätkata.

Skandinaavia-Eesti suund jäi pikapeale kitsaks ja otsustasin oma ampluaad uue keele ja kultuuriga täiendada. Kaalusin suahiili, araabia ja hiina keelt ning pärast pikki arupidamisi iseendaga valisingi neist viimase.

Nüüd olen Hiinas elanud üle kuue aasta ning töötanud vaheldumisi vabakutselise tõlgi ja giidina, Shanghai EXPO programmidirektori ja ühe rahvusvahelise instituudi konverentsikorraldajana.

Seega paistab mulle endale, et ma pole teinud mingit kannapööret, vaid jätkan täpselt sama rada mida ennegi, ainult et uues ja laiemas kontekstis ja keskkonnas.

“Kaks päeva hiljem saabume koos kõigi oma kodinatega uude koju, et leping alla kirjutada ja end sisse seada. Saabudes tabab meid ebameeldiv üllatus: omanik pole mitte ühtegi lubatud parandustööd teinud. Meie arupärimise peale mühatab ta: “Ma lasin töömeestel parandada, aga nad ei saanud korda.”

Selgub, et hiina keeles on võimalik kaheti mõista lepingupunkti “Probleemide puhul on omanik kohustatud need kõrvaldama”. Kui omanik väidab, et ta parandas küll, aga korda ei saanud, siis oleks ta nagu omalt poolt kõik lepingukohustused täitnud.” (jätkub raamatus)

Millal kirjutamisega alustasite ja miks? Kas seetõttu, et nii võõras kultuuriruumis elades oli vaja end kirjutades välja elada?

Kirjutamine on mulle alati istunud. Juba kooliajal meeldis kirjandeid kribada ja koos klassiõde Alicega (Pehk – toim) kooliansamblile laule luua. Ka Türi kooli hümn on meie looming: minult sõnad, temalt meloodia.

Tõlkijana töötades peab samuti tekste looma ja kirjakeelega mängima. Saatkonnas ja EXPOl oli minu ülesanne pressiteadete koostamine, ajaleheülevaadete tegemine ja mõnikord ka ministritele kõnede kirjutamine. Seega on kirjutamine alati olnud mu elu ja töö lahutamatu osa.

Hiina elama asudes saatsin perele ja tuttavatele siinse elu kirjeldusi ja ühel hetkel otsustasin neid ka Eesti ajalehtedele pakkuda. Huvi oli olemas ja nii see töö jätkus, kuni Petrone Prindilt saabus ettepanek raamat kirjutada. Raamatus olen ära kasutatud ka varasemaid Hiina-teemalisi ajaleheartikleid.

Üldiselt levib arvamus, et eestlased ja hiinlased on väga erinevad. Aga on meil teie arvates ehk ka midagi ühist?

Nii palju kui olen maailmas ringi rännanud, tundub mulle, et kõikidel inimestel ja rahvustel on sarnane põhiolemus. Meie unistused ja väärtused on universaalsed.

Loomulikult mängib hiinlaste eripärane ajalugu ja kultuur ühiskondlikus plaanis suurt rolli, nii et käitumismustrid ja tavad on teistsugused kui Euroopas.

Individuaalselt on inimesed aga nii erinevad, et ei saa üldistada ja öelda et hiinlased on sellised ja sellised või hiinlased mõtlevad niimoodi. Igaüks on omaette isiksus, oma teadmiste, hariduse ja iseloomuga.

Sõprussuhted tekivad mitte rahvuse põhjal, vaid selle järgi, kellel on minuga sarnased huvid, maailmavaade ja huumor. Ja kindlasti on hiinlaste seas palju selliseid inimesi, kellega mul on parem klapp kui mõne kaasmaalasega. Ja vastupidi.

Shanghai-eestlaste kohta, keda on siin paarkümmend, pean küll ütlema, et saame omavahel väga hästi läbi ja suhtleme tihedalt. Meil on ilmselgelt samasugused huvid ja omadused, mis meid just siia kokku tõid.

Juhuslikke õnneotsijaid siia eriti ei satu, vaid ikka inimesed, kellel on mingi selge siht silme ees. Väga tore on selles seltskonnas aeg-ajalt kokku tulla, eesti nalja visata ning Hiina elu probleemide, frustratsioonide ja rõõmude üle arutleda.

Rahvusringhäälingu saatele “Ringvaade” antud intervjuus ütlesite, et naaseksite Eestisse kohe juhul, kui siin õnnestuks samaväärset tööd leida. Oleksite valmis Eesti asemel ka mõne teise eksootilise riigi valima?

Jah, oleme mu saksa-belgia päritolu abikaasa Christophiga igal ajal valmis Eestisse tulema. Ise võiksin kasvõi kohe Eestis vabakutselisena tegevust leida.

Christophil on natuke keerulisem – nii väikesel turul on tema erialale ja kaliibrile vastava töö leidmisega natuke kitsas. Aga me otsime ja uurime erinevaid võimalusi.

Muid eksootilisi riike, kuhu edasi minna, ma teadlikult ei otsi. Hiina keel ja kultuur on nii põhjatud, et võin nende õppimisega end elu lõpuni tegevuses hoida, ükskõik kas siin või mujal.

Kui peakski mingist uuest riigist huvitav tööpakkumine sülle sadama, siis ma kindlasti kaaluksin seda. Aga kaks asja on kindlad: tahan end Hiina suunal jätkuvalt edasi arendada ja kunagi Eestisse tagasi tulla.

Hetkel paistab, et jään veel mõneks ajaks Shanghaisse paigale. Nädal tagasi pakuti mulle Shanghai Taani kaubanduskoja tegevdirektori ametit, mille ka vastu võtsin. Nii suurt otsust langetades tuli ka endale aru anda, et see tähendab vähemalt veel paariaastast siinviibimist.

Kodumaalt eemal elava inimese käest lihtsalt peab küsima: must leib ja Tallinna kilud ning muud eestlasele nii hädavajalikud produktid, kui tihti õnnestub varusid täiendada?

Shanghais pole eestipärase söögiga suurt muret. Siin elab suur Saksa kogukond ja seetõttu on ka Saksa pagariärisid ja restorane, kust rukkileiba, hapukapsast, vorste ja muud kodust osta on.

Samuti on siin teisi välismaiseid restorane ja poekette, kust kalli hinna eest meile omaseid toiduaineid varuda saab. Kui Hiina sisemaal Sichuani provintsis elasin, siis tuli küll kogu elukorraldus täiesti Hiina lainele häälestada, sest seal euroopalikke produkte lihtsalt polnud.

Aga see polnud mingi probleem. Hiina söök maitseb mulle väga, pealegi katab see nii laia spektrit, et sisaldab ka meile omaseid toiduaineid ja maitseid.

“Alkoholi ja küpsiste jälgi ei hakka me isegi ajama: ju siis oli tolliametnikel vaja paarkümmend pudelit suveniirviina ja Vana Tallinna kontrolliks degusteerida, kas säärast märjukest ikka kõlbab Hiinas maale lubada. Ja ju siis kulusid kaneeliküpsised ning kohv degusteerimisel pealevõtuks. Kuid heliplaadid? No ei suuda me uskuda, et tolliametnike seas on nii palju Pärdi ja Metsatöllu fänne, et nad mitusada plaati enda tarbeks kõrvale panevad.” (jätkub raamatus)

Olete kursis sellega, kuidas raamatumüük läinud on? Türi Konsumi kaupluses näiteks oli eelmisel nädalal veel kaks eksemplari.

Kuulsin vanematelt, et Apollo raamatuketis on raamat juba mitu nädalat kümne enim müüdud raamatu seas, eriti hea paistis läbimüük olevat Viljandis ja Tallinnas. Türi läbimüügi kohta mul andmed puuduvad, aga eriti suur see vist pole.

Loodan, et käesolev intervjuu tekitab veidi suuremat huvi raamatu vastu. Mulle on tähtis, et raamat läheks korda just kodukandi inimestele, kellega mul on samasugune taust ja maailmapilt.

Ka raamatu alapealkiri “Maatüdruk megametropolis” viitab sellele, et kannan oma Järvamaa juuri igal pool maailmas endaga kaasas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga