Minu_Istanbuli_esikaas_web

Tekst: Hille Hanso, “Minu Istanbuli” autor

Otsus Türki kolida ei tulnud minu jaoks lihtsalt. Tegelikult kujunes see mõte aasta jooksul, alates hetkest, kui karjäär Tõnu, mu kallima ja elukaaslase Istanbuli viis.

Ma ei hakkagi ette lugema eelarvamusi, mis mul seoses Türgiga olid. Ma ei tundnud türklasi, teadsin sellest riigist peale põhifaktide ja rahvusvaheliste suhete ajaloo loengutest meenuva vaid seda, mis rahvusvahelise ja Eesti meedia vahendusel kuulda oli. Meedia aga eriti positiivseid asju ei kajasta ja kuigi ma seda kommunikatsiooniinimesena ju ikkagi hästi tean, olin Türgi suhtes kergelt ajupestud. Tunnistan seda takkajärele puhtsüdamlikult. Muidugi oli tore Istanbulis külas käia ja romantiliselt ringi jalutada. Aga et elada? Töötada? Olla n-ö kohalik? Ei!

Kuid Türgi on olnud igati positiivne üllatus. Oleme siin veetnud paar õnnelikku aastat ja ma olen õppinud, et kus tahes olen, ikka saan oma elu teha huvitavaks, leida tööd ja tegemisi. Türgi-aastad on mu maailmapilti kõvasti avardanud ja mu sümpaatia ja mõistmine siinse rahva vastu on väga palju kasvanud. Olen loobunud tegemast türklaste kohta mingeidki üldistusi.

Raamatu kirjutamine Istanbulist kujunes kuidagi mõnusalt ja orgaaniliselt. Eks ma võtan Türgi kohta nagunii Eesti meedias palju sõna. Kuna olen õppinud politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid ning Euroopa Liitu, siis asusin kohe siia kolides ahnelt riigi ajaloo ja poliitika ja majanduse kohta uurima. Minu meedia- ja kommunikatsiooniinimese ning teletöötaja taust aitas kindlasti ühiskonna ja riigi mõistmisele palju kaasa. Keeleõpe tuli kasuks kohalikega suheldes.

Türgi on väga keerulise ja huvitava ajalooga riik, siinsed ühiskondlikud tendentsid on religiooniga hästi läbipõimunud ja võtab veidi aega, enne kui hakkad kasvõi vähehaavalgi seda ühiskonda mõistma. Ma austan seda riiki väga ja tahan oma vaimustust eestlastega jagada.

Petrone Print on olnud kogu protsessis mõnus kaaslane. Oli perioode, mil ma ei kirjutanud ühtegi sõna, sest tavaelu tundus mulle juba nii tavaline ja igapäevane, et ei osanud enam seda uue pilguga vaadata. Kuna aga võtame vastu palju külalisi, siis nende värske ja vaimustunud pilk tõi ka minule alati selle “ohoooo”-tunde Istanbuli suhtes tagasi. Aeg-ajalt küsis Tiina, kus maal ma parajasti tekstiga olen, kas ikka tegelen asjaga, tuues mind taas alustatu juurde tagasi.

Minu armas toimetaja Kaja Sepp oli asendamatu. Rahulikult rookis ta midagi mu käsikirjast välja, selge pilguga palus ühe või teise asja kohta midagi veel öelda. Talle olen professionaalse abi eest väga tänulik.

Väga imelik on, kui kohanemisvõimeline on inimene. Alles kaks aastat tagasi ekslesin Istanbuli tänavalabürintides ja ei saanud kaht sõna suust välja. Nüüd ma kihutan autoga mööda tagatänavaid, viskan kohalikega sõbramehelikult nalja, lobisen poliitikast ja elust-olust ning tunnen end kui kala vees. Siin on kõik võimalik.

Istanbul on seda väärt, et iga inimene teda korra elus külastab. Hoiatan, et paljudele on ta muutunud krooniliseks kireks. Minule kindlasti. Palun teistel minu kogemusest õppida ja siia eelarvamusteta külla tulla, ahmida endasse võimalikult palju kultuuri, kohalikku superhead sööki ja jooki, et seejärel taas parema inimesena koju naasta.

IMG_8187

 

???????????????????????????????

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga