On aeg puhata ja lugeda! Soovitame suveks meie kirjastuse raamatuid, mis sobivad nii mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas diivanile.

Kirjastaja Epp Petrone:

„Vanaema hoidised“ on hea suvekaaslane neile, kes hoidiseid teevad, aga ka neile, kes tavaliselt ei tee, kuid võibolla soovivad midagi natuke proovida, midagi sellist, mida poest ei saa, näiteks roosimoosi. Selle raamatu visuaal oma nostalgianõude ja laudlinadega on kuidagi nii turvaline, helge ja lootusrikas – ka niisama sirvida, isegi kui moosi- või marinaadiplaane pole.

„Kui Emma kadus“ on kriminull, mis harib lugejat psühholoogiliste häirete alal. Minu jaoks on krimka lugemine tõelise lebo-suvepuhkuse osa. Ja seda konkreetset raamatut lugesin ma mitu aastat tagasi Ameerikas suvitades. Lugesin toona terve kuhja krimkasid ja see teos oli just see, mille valisin tõlkimiseks. Ilusad tüdrukud (ja ilus ema), segane kadumaminek, üksik saar…

„Riks ja neli kuningat“ on mu oma sulest ja sellega seostub minu elu üks õnnelikumaid suvenädalaid. Lugesin lastekambale valmis peatükke ette, siis jooksid nad õue mängima ja mina kirjutasin edasi. Vahepeal käisime ujumas ja arutasime vees, mis juhtuda võiks. „Teeme nii, et ema kaob ära…“ ja muud sellised ettepanekud. Tegevus toimub kahes ajastus: suvevaheaja algus tänapäeval ning kevad 1343, Jüriöö ülestõusu eel ja ajal.

Toimetaja Mae Lender:

„Meie taluköök“

Servapidi on see ühe talu elule turgutamise lugu ja praktiliste nippide jagamine perifeerias toimetamiseks. Samuti leiab siit retsepte (väidetavalt maru lihtsaid, aga no seda nad ütlevad kõik :)).

Ennekõike on see aga armastuse-vihkamise suhe toiduga ja toitu, võitlus iseendaga ja viimaks rahutegemine – Manona Parise avameelsetes lugudes tunneb end ühe või teise nurga alt ära iga naine. Otse loomulikult ei ole autoril raamatu lõpuks jagada ühtegi retsepti ideaalkaalu saavutamiseks, aga sellist loo moraali ongi vaja (vältimaks seda, et inimesed ummisjalu järgiks üht või teist imedieeti või jookseks ühe või teise „toitumisguru“ järele, makstes üüratuid summasid õhku täis lubaduste eest).

„Minu Kalamaja“

Tänu esivanematele on autoril võimalik katta päris pikk ajatelg ja anda lugejale korralik ülevaade kahtlase pätipesa muundumisest ülehinnatud hipsterländiks.

Ajakirjanikule omaselt on Tali detailne ja põhjalik. Eraldi maiuspala on tema töö- ja sotsiaalelulised seigad ja meenutused.

Kalamaja kirjumirjusus on kenasti tabatud ja lehekülgedele raiutud: kogukondlikud suhted, lapsed-loomad ja nende osakaalu muutumine läbi ajaloo, kinnisvarateemad, hipsteri tundemärgid, põnevamad ettevõtmised; või ka näiteks märksõnad: Žorik, Kalma saun, Boheem ja Ülo, Telliskivi, Noblessner, Ivo Uukkivi, Russow ja Kross, Balti jaama turg jms.

„Minu Kihnu“

Sa pühade vahe, kui äge see Kihnu on! Väikesed ja suletud kogukonnad on puhas kuld ja sinna sattunud turist niisamuti, sest saarele minnes tekib ikka see äraminemise-tunne, mispärast lastakse end lõdvemaks kui muidu ja tehakse tegusid, mis erinevad tavapärasest. 

Ja see folkloor, millesse autor samuti väga mõistlikult suhtub. Praegu mõni ehk solvub, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad järgmised lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et pole old, pole näind. Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi, kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“

Ootuspärased teemad on samuti olemas. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu. 

Väikestest kihnlastest muidugi on väheke kahju – kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb. 

Turundusspetsialist Laura-Grit Lootus:

„Minu Rumeenia“ on valitud GO Reisiajakirja 2022. aasta parimaks reisiraamatuks ja selle auhinna on see raamat auga välja teeninud. Selles on hea tasakaal Rumeenia ja autori isikliku loo vahel. See annab hea ülevaate Rumeeniast ja rumeenlaste kultuurist, kuid samas saab jälgida autori Tiina Söödi avameelset lugu. Ladusalt kirjutatud, kaasahaarav ja julge raamat, mida kindlasti soovitan igaühel lugeda. 

Taavi Turk on pannud „Minu Taani“ raamatusse kirja seiklused Taanis ülikoolis õppimise ajast. Kiire lugemine, mis sobib eriti hästi tudengitele, kes alustavad ülikooliteed väljaspool Eestit või kes on huvitatud moest, või mõlemat. Raamatust saab teada palju põnevaid fakte ja traditsioone. 

Linnatüdrukuna olen kitsedega väga vähe kokku puutunud, kuid „Meie kitsed“ on üks kõige ägedamaid õpperaamatuid, mida lugenud olen. Kes on algaja kitsepidaja, siis see on tema jaoks justkui piibel. Marge Salumäe on särtsakas ja tugev naine, kelle armastus kitsede vastu õhkub igalt raamatu leheküljelt. Raamatus on ka võhikule häid retsepte, mida tasub ise proovida.

Kirjastaja Triinu-Mari Sander:

Tuuli Jõesaare „Meie vana maja“ on tõeliselt värske: äsja ilmunud ja väga ärksa pilguga kirja pandud. Ka ehk kuivemana tunduvaid teemasid annab autor elulisena edasi. Alates seiklusest munakujulise WC-potiga kuni maaküttepumbaga jändamiseni.

Alati me ei mõtle enne reisi lõunamaale, et osa asju on seal teistmoodi kui meil või meie ettekujutuses, näiteks peaaegu pähe kakavad gekod, tühjad letid poes või omapärane toit hommikusöögilauas. „Minu lõunamaa“ autor Mae Lender aitab meil humoorikalt vaadata klantspildi taha, samas sütitab ikka reisima.

Suvel on ikka kõige õigem aeg ka mööda Eestit ekselda. „Minu matkaradade“ autor Rene Satsi aitab seiklusvõimalused üles leida. Ta ei suuna meid lihtsalt matkarajale sammuma, vaid ka mõtisklema metsa jäetud vanni üle, paberist vene sõdurit kaema, Mart Juurt jälitama… Saame ka teada, et peale matkaraja on oluline seltskond sel rajal.

Ja kas autor siis rästikut ikka nägi?

Kirjastuse assistent Ene Kivisalu:

Läti pealinn ei ole meist kaugel, ja nii võib enne ja pärast Riia külastamist või sinna sõidu ajal lugeda Lenno Vaitovski raamatut „Minu Riia“. Liiatigi on 19. augustil selle linna 822. sünnipäev. Raamat annab aimu, kui sarnased me oleme naaberriigi pealinna elanikega. Ning kuhu võib sattuda ka vanalinnast eemale jalutades.

Kui pole mõtteid, mida teha mõnel vihmasemal suvepäeval, siis „Marta varvaste õppekaardid“ on lastele ja lapsemeelsetele tore võimalus toas või telgis aega sisustada. Mängimisvariante on mitu, saab arendada kõnet ja treenida mälu ning kindlasti ka naerda ja midagi uut õppida. Kaardid on armsate Piia Maiste joonistatud piltidega. 

Epp Petrone teksti ja imeliste Made Balbati illustratsioonidega (laste)raamatu „Suure inimese tunne“ peatükid on lühikesed, aga teravmeelsed ja mõnigi kord mõtlemapaneva sisuga. Pildid aitavad teksti mõista ja lasevad kujutlusel paremini tekkida. Made Balbati muinasjutuliste piltide näitust saab juurde vaadata Kuremaa lossis.