Piret Tali raamatu “Minu Kalamaja” esitlus

Kohe-kohe on ilmumas Piret Tali uus raamat “Minu Kalamaja. Hipsteriks saamatu”.

“Kui ma eelmisel sajandil Kalamajja korteri ostsin, ei soovitatud sinna õhtuti üksi sattuda. Olen jälginud 22 aastat hämmastusega uue Kalamaja sünnivaevu, renessanssi ja keskklassistumist.

Noore vallalise pintsaklipslasena, kes ma nullindatel olin, eelistasin veidrast ümbruskonnast taksoga tööle või pidutsema põgeneda. See kant oli siis karune. Ma ka ei vajanud elu vahetult

väljaspool oma pesa. Veel.

Sellal vaatasin ringi kimades autoaknast inimesi, kes koerte või lastega keset päeva jalutasid. Korraga sai ka minust üks neist, kellel oli laps, jagus aega ja tekkis huvi elukeskkonna vastu.

2008. aastal avati Boheemi kohvik, kuhu koos kahepäevase esiklapsega sisse astusin. Laste sünd ja Kalamaja taassünd on astunud minu jaoks üht jalga. Linn on kasvanud koos meiega.

Kas Kalamaja keskklassistus koos minuga? On ta nüüd valmis? Jah, ka mina sõidan aastaringselt retrorattaga, sain äsja kutsika, olen söönud vegeburksi ja joonud käsitööõlut. Aga ei taipa ikka veel, olin ma millalgi nende aastate jooksul hipster. Jäin ma selleks saamata? Või olen hipsteriks suisa saamatu?”

Piret Tali uue raamatu esmaesitlus on laupäeval, 14. mail Kalamaja päevade raames Kalamaja muuseumi aias (Kotzebue 16).

Kell 13.00 algavast vestlusest Kalamaja rahvariietes Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi ja raamatu autori Piret Tali vahel selgub, miks Piretil ikkagi jäi hipsteriks saamata.

Kaplinskiga poes (katkend raamatust)

6. mail toimub Prima Vista kirjandusfestivali eelüritusena Jaan Kaplinksi seltsi asutamine, asutajaliikmed on ka meie kirjastuse liikmed Epp ja Justin Petrone. Siin on katkend Justin Petrone raamatust „Kirju Eestist“ Kirju Eestist – Petrone Print, peatükist „Kaplinskiga poes“. Avaldame selle Jaan Kaplinski seltsi asutamise puhul.

„Me kohtume ikka kauplustes,“ ütleb Kaplinski. „Viimati kohtusime Rimis.“

Ma noogutan. „Me rääkisime veinist. Ja Hitlerist.“

„Sa pidid mulle maale külla tulema sel suvel, mäletad?“

„Jah. Ma tahtsin tulla.“

„Miks te ei tulnud?“

„Me tahtsime tulla. Me plaanisime tulla, kuid kogu aeg oli vaja kuhugi minna või kuskilt tulla.“

„Hm. Kuhugi minna või kuskilt tulla.“ Ta kordab seda, nagu sobiks see hästi mõne uue luuletuse sisse. Kaplinski on poeet. Ta kirjutab nii ilukirjandust kui ka mitteilukirjandust. See teeb temast autori. Kunagi oli ta ka riigikogus. Poliitikas. Ükski amet ei paista sobivat sellele Esto-renessansi-mehele. Ma isegi kõhklen teda eestlaseks kutsumast, sest tal oli poolakast isa ja võrolasest ema. Tema isiklikust elust ei tasu rääkidagi. Ükskord ma küsisin Kaplinskilt, mitu last tal on. Ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleksin jurist. Minu arust ei olnud see kuigi raske küsimus ega ka mitte eriti ebaviisakas … aga nüüd sellele mõeldes pean tunnistama, et ju see siiski oli kummaline asi küsida.

Seekord poes kohtudes räägin Kaplinskile, millise vana raamatu ma hiljaaegu leidsin.

„Oh, jah, see raamat,“ kordab ta selle pealkirja, nagu kõlaks see tuttavalt. „Ahjaa. Ma mäletan küll, kuidas ma selle kirjutasin…“

Nii juhtub raamatutega, mida sa oled kirjutanud, saan ma aru. Mäletad küll nende kirjutamist, aga võib-olla alles pärast 20-30 sekundi pikkust meenutamist. Kujutan ette, et tulevikus võib minul oma raamatutega samamoodi minna. Ka nemad ühinevad selle uduga, mis minu, Kaplinski ja paberivirnade vahel tantsib.

Kaplinski on põlvkonnast, mida Ameerikas nimetatakse sõjalasteks. See tähendab, et ta sündis Teise maailmasõja ajal ja see sõda mõjutas tervet tema eluteed. Tema isa oli Poola juudist õppejõud Tartu ülikoolis. Ta ei elanud nii kaua, et näha sõja lõppu. Kaplinski ema oli Lõuna-Eesti tüdruk. Ma ei tea, mis temast sai. Ka Kaplinski oli osa sellest isatute laste massist, mis hakkas täitma Eesti lasteaedu Stalini võimu hämaruses. Kes teab, millised olid isadepäevad neil tusaseil aastail, 1949, 1950, 1951, kui suuremal osal lastest polnud isa, keda sel päeval õnnitleda, sest isa oli kas surnud, vangis või Läände põgenenud. Olen tihti mõelnud, kuidas on see fenomen – terve generatsiooni keerulistest peredest pärit isatute laste kasvamine mõjutanud eestlaste, eriti just sõjapõlvkonna psüühet. Olen ka mõelnud, kas Euroopas tajutav liberaalne suhtumine perekonda võib olla osaliselt võrsunud sellest kogemusest – sõjaeelse perekonnasüsteemi vägivaldsest lõhkumisest. Kes teab.

Aga Kaplinskil õnnestub ikkagi kehastada perfektset patriarhi. Ta kirjutab oma talus, valged juuksed aeg-ajalt silmile langemas, kui ta oma tekste voolib. Toad on täis valjuhäälseid lapselapsi, kes narivooditel hüppavad. Ta lööb kärbse maha, samal ajal kui järjekordne blond tüdruk viskab padja läbi õhu ja teised tüdrukud sädistavad kõrvulukustavalt. Ja Kaplinski seal keskel? Kui ta poleks valgeks läinud, näeks ta ilmselt samasugune välja nagu 50 aastat tagasi. See mees sai täiskasvanuks kuuekümnendate sula ajal, ta kuulub niinimetatud kassetipõlvkonda, nii nimetatud seepärast, et nende kirjutatud luule ja proosa ilmus „kassettides“, odaval paberil, mida oli lihtne kaasas kanda ja paljundada – tahtmatu eelkäija 1980ndate kassetikultuurile, mil teismelised tegid sama põhimõttega muusikaga.

Kaplinski oli dissident, nii palju, kui ta kunst lubas tal olla, ta põlgas Nõukogude Eesti valitsust, nii palju, kui seda sai põlata. Kes teab, mida tsensorid arvasid sellest Jeesuse moodi noormehest ja tema lastepundist. Ja juba tol ajal oli ta feminist. Mõned lapsed olid tema nimega, mõned ema, Tiia Toometi nimega. Tegelikult ma tutvusingi Kaplinskiga tema poja, majandusteadlase Ott Toometi kaudu. Isaga võrreldes on Ott maisem, valemite ja arvutuste mees, mõlema jalaga maa peal. Kaplinski teised lapsed on heliloojad, geneetikud, kirjanikud… Kaplinski või Toometina sündimine pole kellelegi paha teinud.

Mäletan, et nägin 1990ndatel tehtud intervjuud Kaplinskiga, kus ta istus, pika hallineva hobusesaba ja musta nahkjakiga nagu mingi Eesti George Carlin, ja luges ette kohaliku nõukogude nomenklatuuri nimesid, keda ta põlgas. „Jah, ja teda …“ puhises ta, „teda ma päris vihkasin!“

Mäletan, kuidas kord Kaplinskil ta siseeksiilis külas käies istus Epp tema kõrvale ja küsis: „Mis on õnn?“  Ma imetlesin Epu julgust esitada selline ilmselge, peaaegu naiivne küsimus, kuid Kaplinski paistis seda nautivat. „Õnn on biokeemiline reaktsioon, milles tähtsat osa mängivad dopamiinid,“ vastas ta kiiresti. „Sõltub inimesest, mida nende tootmiseks vaja on… Selge see, et see pole täpselt fikseeritud. Inimene on õnnetu, kui tema baasvajadused pole rahuldatud: tal on nälg, külm, janu, inimene tahab liikuda, kuid maailm on tema eest suletud, ta on näiteks vangis. Või kui inimene ei saa rahuldada oma seksuaalseid vajadusi. Siis on ta õnnetu.“

Kui on midagi ühist Kaplinskil ja loodusmehel Fred Jüssil ja teistelgi Eesti tarkadel meestel ja naistel, siis on see võime võtta lihtne küsimus: „Mis on õnn?“ ja siis seda lahata, seostada seda teadmistega, mida sa pole veel omandanud. Kui keegi oleks minu käest tol päeval küsinud „Mis on õnn?“, oleks ma ilmselt reageerinud segaduses ilmega ja küsimusega: „Mis? Minult küsid või?“

Kaplinski loeng jätkus tiigi ääres ja vanas küünis. „Ma pole oma lastele palju andnud, kuid ma olen neid õpetanud, kuidas maast ära elada,“ kuulen Kaplinskit rääkimas, kui nad Epuga aedviljapeenrast mööda kõnnivad. „See võib neile kasuks tulla, kui peaks veel üks sõda tulema.“

Veel üks sõda. Eestlased on sellest mõttest haaratud. Mida sa teed, kui sõda algab? Nad teavad, et see tuleb. Küsimus on vaid ajas, mitte selles, kas üldse. Inimesed mõtlevad, millised oleksid parimad pelgupaigad. Kuidas kõige kiiremini põgeneda? Kujutan ette, et mõnedel on Finnairi piletid juba ostetud, teistel on pakitud kotid voodi all, et nad saaksid kõige tähtsamad asjad kaasa haarata ja suunduda lähimasse lennujaama või praamisadamasse. Võib-olla mõned maainimesed mõtlevad, et jäävad paigale, toitudes oma aedviljadest. Mitte et nad hullud oleksid. Suur sõda viis Kaplinski isa. See arm on tema sees.

/–/

„Noh, jah, tead, ka mina jõin kunagi sellist veini,“ ütles Kaplinski, „kuid praegu eelistan ma portveini.“

„Portveini?“ tõstsin pilgu, nagu klassiruumis märkmeid tehes.

„Port nagu Portugal. Kange kraam. Ma jõin seda Madeiral. Sa tead Madeirat?“

„See on Portugali saar Atlandi ookeanis.“

„Oh, seal on tõesti kena ja ma tahan sinna tagasi minna. Või siis vähemalt kirjutada sellest vahelduseks. Seal on terrassid, mis on ehitatud vulkaanidele. Need ulatuvad päris üles välja, aed aia kohal. Ja inimesed on seal ka teistsugused. Nad on segu paljudest erinevatest rahvustest, vahemeremaalastest, berberitest …“

„Roomlased ilmselt viisid sinna inimesi. Orjadena.“

„Ja juute! Seal on palju juudi juurtega inimesi. Nad kõik teavad seda.“

„Noh, nad võiksid lihtsalt DNAd analüüsida. Siis saaksid nad teada, kust nad pärit on.“

„Tegelikult mu poeg Lauris, see geneetik, tema tegi endale selle testi, ja selle põhjal on tema isapoolne suguvõsa – isa isa isa – kuskilt Kesk-Idast, mis on täitsa loogiline, kui teada meie perekonna päritolu.“

Ma noogutasin.

„Keegi võiks analüüsida Hitleri suguvõsa liikmeid,“ jätkas Kaplinski. „Sest kas tead, mida räägitakse? Seda, et Hitleri ema suguvõsa olid tegelikult juudid. Vaata Hitleri pilte. Need tumedad juuksed. Mina toetan teooriat, et Hitler oli tegelikult juut. Mees, kes tappis suurema osa maailma juute, oli tegelikult ise ka juut? Tal oli mingisugune perversne enesevihkamine, arvan mina. Seepärast lasigi ta sõjaväel hävitada selle piirkonna andmed, kus tema esivanemad elasid. Et keegi ei saaks jälile tema perekonnasaladusele. Hitler oli juut!“

Kaplinski hõikas seda piisavalt valjusti, nii et üks kaaspoodleja keeras end veidi ja vaatas meid, ja siis teeskles, et ei vaata, kui ta märkas, et ka meie vaatame teda. Selleks ajaks olime jõudnud piimaleti juurde, pääsenud Rimi tuhandete veinipudelite labürindist, möödunud tosinast koeratoidust, erineva koostisega tualettpaberitest, kõikvõimalike sotsiaalselt aktsepteeritud loomade lihast tehtud vorstide ja juustumägedegi juurest. Ma panin kärusse veinide kõrvale mozzarellat ja halloumi juustu.

Ja Kaplinski kõndis koos minuga. Adolfi Hitleri nime räpane hõng hõljus õhus.

„Noh,“ köhatas Kaplinski siis ja lükkas prillid ninal kõrgemale. „Nagu ma rääkisin Madeira kohta…“

„Õigus, Madeira,“ ütlesin mina. „Räägi mulle veel Madeirast.“

„Ma olen mõelnud, et paneks kirja mõned lood Madeira kohta. Aga mitte ainult Madeira kohta. Koguks kokku lugusid kõigist kohtadest, kus ma olen käinud. Kuid ma ei tea, millal ma selleni jõuan.“

Raamatu “Minu lõunamaa” esitlus

Ootame sind teisipäeval, 12. aprillil kell 17.30 Mae Lenderi raamatu „Minu lõunamaa” esitlusele Viru Keskuse Rahva Raamatus!


Autoriga vestleb Petrone Prindi reisikirjanik, “Minu Iirimaa” kirjutanud Rene Satsi.
Raamat on esitlusel müügil 10% soodsama hinnaga.

“Istun hüti ees ja vaatan uusi saabujaid: pikast lennust oimetud ja veidi ehmunud, kahvatud ja sültja olemisega inimvared, paksud vammused higisele ihule kleepumas. Kohalikud kauplejad, söögikohtade sisseviskajad ja taksojuhid lendavad neile innukalt peale. Unistuste puhkus on algamas!
Rännuteele on turiste ahvatlenud ilusad puhkusepildid, ootused on suured. Kas tegelikkus suudab aga iga kord lootustele vastata? Kas lõunamaal paistab alati päike, meri on laisalt tüüne, palmi all ootavad võrkkiik ja külm kokteil?
Ma kutsun sind endaga vaatama selle meelitava klantspildi taha. Milline näeb tegelikult välja elu paradiisisaarel, kuidas vaimselt kirgastuda Balil, salsatada Kuubal, rumm käes ja sigar hambus, väriseda röövlite hirmus Brasiilias, mõnuleda Türgi saunas, veeta mesinädalaid Mauritiusel, katsetada isemoodi öömaju Portugalis ja uidata Korfu salarandadel…”

Kohtumiseni Rahva Raamatus!

„Lood loodusest“ koostöös Remo Savisaare ja Maximaga

Koostöös Maximaga tuli meil möödunud nädalal välja ka täiesti uus raamatute komplekt. Fotograaf Remo Savisaare loodusfotod, kunstnik Piia Maiste kujundus, 10-aastase Maria Petrone joonistused ja küsimused, Epp Petrone vastused: kõigest sellest kokku on sündinud „Lood loodusest“, vene keeles „O природе“ ja lisaks „Looduse nupuraamat“. Raamatute sündimisest kirjutab Epp Petrone täpsemalt oma blogis: „Kuidas Remo-fotode sõltuvusest sündis raamat“.

Need raamatud on müügil kõigis Maxima ketipoodides, täpsemalt saab raamatuga seotud kampaaniatest lugeda siit.

„Meie Eesti“ ukraina keeles

Kevad on Eestisse ja ka meie kirjastusse toonud rahvusvahelisi tuuli… Koostöös Ukraina vabatahtlikega tõlkisime-avaldasime kiirelt Epp Petrone Eestit tutvustava lasteraamatu, mis on nüüd saadaval ukraina keeles: „Naša Estonija“, hind on vaid 5.90, seda saab nii ise osta kui ka annetada otse MTÜ-le Eesti Pagulasabi.
Epp Petrone kirjutab siin täpsemalt, mismoodi arenes idee see raamat kiirelt teha: „Kuidas sündis helikiirusel ukrainakeelne „Naša Estonija““.

Lisaks tõlkis sama meeskond „Meie Eesti töövihiku“ lühiversiooni ukraina keelde, see on kättesaadav tasuta välja trükkimiseks siin.

Suur tänu Grano kiirtrükikojale kiire töö eest! Ja suur tänu Maxima poeketile selle eest, et viis aastat tagasi teostusid „Meie Eesti“ ning venekeelne „Naša Estonija“. „Need raamatud on minu meelest üks paremaid lõimumisprojekte, mis Eestis üleüldse olnud on,“ sõnab raamatu autor Epp Petrone. „Nüüd loodetavasti aitab ukrainakeelne „Naša Estonija“ samamoodi kaasa, et me oleme kõik ühel pildil ja elame ühel maal. Nagu ütleb raamatu peategelane Anna ühes loos: „Me oleme kõik inimesed.“

Kuidas toetada Ukrainat läbi Airbnb või Etsy? Meeleolud Kanadast

Miks ma annetan „Minu Kanada“ honorari Ukrainale? Miks ma TikToki ja YouTube’i sõltlane olen ja midagi muud kui Ukrainat jälgida ei suuda?

Tekst: Ene Timmusk, Toronto

„Ma usun, et suren varsti. Järgmiste päevade jooksul. Selles linnas elavad kõik surmaootuses. Soovin vaid, et surm ei tuleks liiga hirmsana…“ Nii kirjutab üks Mariupolisse lõksu jäänud naine. Ja taas kord on mul silmis pisarad. Murest ja vihast, aga ka jõuetusest, et ma ei saa midagi enamat ukrainlaste heaks teha. Siiani pole läinud ühtegi päeva, kui mu põsed poleks märjad. Sõja kolmandal päeval pidin lausa peavalurohtu võtma, sest ei suutnud kuidagi rahuneda.

Ma ei teagi, miks ma seda nii sügavalt läbi elan. Võiks ju mõelda, et olen kaugel turvalises Kanadas. Ja ma pole ju isegi ukrainlane, mul pole pereliikmete hulgas (vähemalt oma teada) mitte ühtegi sealt pärit sugulast. Mu kanadalasest töökaaslane vaatab mulle imestunult otsa, kui räägin, kui väga on kogu asi mulle südamesse läinud. Jah, ta on nõus, et Venemaa on koleda asjaga hakkama saanud. Aga talle jääb võõraks minu mure võõraste pärast… Teine jällegi paneb Ukraina geograafiliselt hoopis valesse paika… Mis ei tähenda, et nad ei annaks oma panust toetuste ja annetuste näol.

Minu leivaisa (ehk siis eestlaste ja lätlaste ühine pank) oli üks esimestest finantsasutustest, kes annetas kümme tuhat dollarit siinsele organisatsioonile Kanada Ukraina Kongress, mis vahendab toetusi otse Ukrainasse. Väga paljud panga liikmed, kaasa arvatud mina, on seda juba teinud. Kaalusin teiste eeskujul panna endale Airbnb kaudu kinni elamine Kiievis või mujal Ukrainas, et mõnda sealset peret toetada. Niipea kui see idee liikvele läks, maksti mõne päevaga üle 2 miljoni dollari ukrainlastest korteri- ja majaomanikele, kes turistidele oma elamist välja üürivad. Mõte oli muidugi selles, et keegi ei lenda päriselt kohale. Isegi kui mõnel ka selline hullumeelne idee oleks, siis ei saa sugugi kindel olla, kas see elamine pole praeguseks juba maha põlenud või õhku lennanud. Aga niimoodi on võimalik oma rahaga ukrainlasi toetada.

Ma siiski tuba ega korterit kinni ei pannud, vaid käsitööhuvilisena haarasin mõttest toetada mõnda käsitöölist. Võtsin Etsy kaudu ühendust süstikpitsi mustreid müüva ukrainlannaga ning ostsin talt mitu mustrit.

Aga kõik see tundub ikka nii vähe. Eriti selle taustal, milline info minuni jõuab. Ma vaatan Eesti televisiooni Ukraina uudised ja ma ei saa kuidagi eemale Twitteri kontost (millelt pidin aastast 2009 kogunenud paksu tolmukorra eemaldama) või jälgin Facebooki gruppe, kus Ukraina põhiliseks teemaks. Kõik muu, mis ajajoonel vastu vaatab, lükkan hooletult eemale. Olen ka avastanud, et ei suuda õieti ühtegi filmi süveneda ega raamatut lugeda, ilma et vahepeal telefoni või tahvlit ei haaraks. Kõik muu tundub nii tühine. TikTok, mis varem meelelahutust pakkus, näitab mulle peamiselt Ukrainaga seotut. Paistab, et on tõesti väga tark programm, suutes lugeda, mis mul mõtetes number üks on.

Nõnda on ka täiesti loomulik, et olin kohal Toronto kesklinnas kohe esimesel pühapäeval pärast sõja algust. Eks ikka selleks, et näidata oma toetust. Meid oli seal peaaegu sama palju kui Tallinnas Vabaduse platsil. Kuigi oleks võinud ju oodata rohkem inimesi, sest meid elab siin linnas ju üle 5 miljoni. Muidugi peab meeles pidama, et mitte kõik siin Kanadas pole nii lähedalt puudutatud kui meie, eestlased, kelle kodumaa on Ukrainale siiski nii lähedal, ja kes me väga hästi ka ajaloo põhjal teame, mida Venemaa oma juhiga endast kujutab.
Ilm näitas end tol päeval täiesti kummalisest küljest, nagu oleks tajunud, et õhus on rahutust. Nägime päikest, aga ka kõva tuult ja ootamatuid lühikesi lumesadusid. Miski ei heidutanud seda rahvast, kes tänavail. Ukraina lippude kõrval nägin lehvimas Eesti, Läti, Leedu, Poola, Gruusia, Taiwani, Aserbaidžaani ja veel teisigi lippe. Ühe aseri käest pidin üle küsima, kust ta pärit on. Ja justkui mingisse salaseltsi kuuluvalt vahetasime pilke, mis ütlesid rohkem kui sõnad. Ümber seisvate lugematute ukrainlaste tänusõnad andsime tagasi oma tänuga neile ja nende rahvale, kes nõnda tulihingeliselt idanaabri vastu võitlemas.

Kõigi nende mõtete virvarris ja vaidlustes trollide ning muude ullikestega Facebookis, kus kiidetakse idanaabri riigijuhti ning proovitakse selgeks teha, et mina olen propaganda ohvriks langenud, sain ootamatult sõbraks ühe Kiievis elava naisega. Radmila jagab iga päeva mitu korda oma kogemusi ja teateid olukorrast otse tema ümber. See uus tutvus tõi sõja äkitselt mulle veelgi lähemale. Arvestades, et ma olin viis aastat tagasi Invictuse mängudel vigastatud eestlastest sõduritele tugiisikuks, siis omandavad kõik sõjaga seotud kannatused mitmekordse tähenduse. Invictus ehk Võitmatute mängud on prints Harry alustatud rahvusvahelised spordivõistlused vigastatud sõduritele, ei ole vahet, kas füüsilist või vaimset laadi. Kolmandad mängud peeti aastal 2017 Torontos ja mul oli võimalus seal Ukraina meeskonnaga suhelda. Kuna nende inglise keel ei olnud väga tugev, siis võtsin oma vene keele oskuse kasutusele. Üks imelik asi on meeles. Mulle jäi mulje, et kuigi nad said vene keelest aru, siis polnud nad sugugi altid seda kasutama. Vaid üks noorem oli natuke jutukam. Nüüdse sõja taustal, kus Ukraina vene keelt kõnelevad elanikud neavad Venemaad põrgu põhja ning lubavad enam mitte kunagi vene keelt suu sisse võtta, mõistan neid hoopis paremini. Ootamatult on mul lisaks tekkinud soov teha ukraina keelega rohkem tutvust. 

Nõnda jõudis minuni teadmine, et, kui ilmub uuesti minu raamat Kanadast, siis annetan sealt saadud autoritulu Ukraina heaks. Ma julgen ka valjusti öelda, et ma ei hooli, kas see läheb relvamoona hankimiseks või väikesele Ukraina põgenikule mänguasja ostmiseks. Ma ei ole üldse sõjakas, aga hetkel lihtsalt ei jõua kaasa tunda ründajatele, kes peavad sõda võõral maal. See kaastunne oli ja on minu sees samas olemas. Eriti kurb oli näha ühte videot vene emast, kes oli Whatsappi (!) kaudu teada saanud oma poja hukkumisest, ning see oli ka kõik. Igasugused järelepärimised armeele poja saatuse kohta jäid tulemuseta. Samal ajal, kui hauaplats oli valmis ja kirst ostetud… Ma ehmatasin, kui mu uus ukrainlannast sõber ütles, et temal ei ole sellistest inimestest kahju. Alles siis jäin mõtlema, mida tema peab praegu tundma, kui vene sõdurid pommitavad haiglaid ja koole. Mis hetkeni sa sõdurina pead ülemuste käsku täitma, küsib mu hing. Ma ei tea, mis nende peas toimub. Mu hea pool proovib leida seletust, aga teine pool on muutnud külmaks ja kalgiks. Sest saan äkki aru, et Radmila kingades seistes mõtleksin päris kindlasti täpselt nii nagu tema.

Mõni väidab, et ongi alanud kolmas maailmasõda. Mõni ütleb, et võime sinna sattuda, kui… Ma tahaks uskuda seda teist väidet, kuid arvestades, et terve maailm on praegusesse konflikti ühel või teisel moel kaasa tõmmatud, siis ma ei imestaks, kui ajalooraamatud kunagi kirjutavad just meie käesolevast ajastust kui uuest suurest globaalsest konfliktist. Ma loodan südamest, et mu hirm on aluseta. Aga ma lootsin ka südamest, et Venemaa Ukrainat ei ründa… 

Kanada riik võtab Ukrainas toimuvat üsna tõsiselt, kuigi mõne asjaga on minu meelest liialt viivitatud (näiteks Vene propagandatelevisioon keelustati alles mõned päevad tagasi). Hiljuti avaldati nimekiri inimestest, kes on venelaste poolt sanktsioonide alla pandud. Tundub justkui mänguna lasteaias, kus Venemaa ei saa läänest halvem olla ja teeb oma sanktsioonid: näiteks ei tohi teatud inimesed Venemaale reisida või seal pangakontosid omada. Enamik „musta nimekirja“ sattunuist patsutasid üksteist õlale või said tervitusi kaasvõitlejatelt, sõpradelt ja tuttavatelt, et neid üles loetleti. See oli tunnusmärk, et nad on tõesti midagi tähelepanuväärset korda saatnud. Üks neist oli ka meie endi kogukonnast, Kanada-eestlane Marcus Kolga, kes on pidevalt siinsetele venelastele kommunismi kuritegude paljastamise ning Vene tegevuse valgustamisega pinda käinud. See on talle ka varem Vene riigi poolt lausa surmaähvardusi toonud. Marcuse kõrval on veel teinegi kohalik eestlane – Markus Hess. Tema oli üks neist, kes algatas musta lindi päeva, millega mälestatakse kommunismi- ja natsismi ohvreid igal aastal 23.augustil, Molotov-Ribbentropi lepingu allkirjastamise aastapäeval.

Kanada on praeguseks saatnud Ukrainasse relvi, rahalist tuge, humanitaarabi. Ja ma ütlen, et oleks imelik, kui ta seda ei teeks. Peaaegu 1,4 miljonit elanikku peab end siin ukrainlaseks (maailmas peale Ukraina ja Venemaa ongi just Kanada ukraina kogukond arvukuselt kolmas). Päris paljud neist rändasid siia juba sajand tagasi ja elavad siiani Kanada keskosas, preerias. Ikka sellisel maastikul, mis meenutab nende endi steppe ja avaraid välju ning kus nad said jätkata põllupidamisega. Eks neid tulijaid on olnud hiljemgi. Näiteks teise maailmasõja sabas nagu paljud eestlased. Ning hiljem juba siis, kui vabadus oli kätte võidetud.
Hetkel on Kanada valitsus teinud uksed lahti kõigile Ukraina põgenikele, keda lubatakse riiki jääda lihtsustatud korras kuni kolmeks aastaks. Peale seda saab igaühe sooviavalduse edasiseks eraldi läbi vaadata, kui nad soovivad päriseks jääda. Väga paljud kohalikud pered on end kirja pannud, et võtta tulijaid oma koju. Midagi sarnast juhtus süürlaste vastuvõtmisega, kui 25 000 põgenikku paigutati vabatahtlike hoole alla, kes lubasid vastutada nende eest esimese aasta jooksul. Selles suhtes on kanadalastel väga suur süda sees. Mis sest, et ma ennist nende teadmatuse kallal norisin.

Ma kujutan tegelikult ette, et paljudel Ukraina põgenikel on juba keegi siin ees. Vaevalt et niisama kergelt tahetakse nõnda kaugele tulla, kui just väga seikleja ei ole. Ning tõenäoliselt on vaja ka lennupiletid ise muretseda. Kuigi Kanada kaalub ka võimalust saata lennukid järele neile, kes on avaldanud soovi tulemiseks ja kes on avaldused edukalt täitnud. Nii nagu mõne aasta eest toodi siia kohale süürlatest pagulased. 

Ma nii väga loodan, et see niinimetatud „operatsioon“ ometigi läbi saab. Et ukrainlased saaksid terve maailma toel oma riigi uuesti üles ehitada. Sõja esimestel päevadel andsin enda jaoks veel ühe lubaduse. Kindlasti oma raha turistina just sinna riiki – Ukrainasse – viia. Loodan, et seal on peagi ohutu ja saan oma lubaduse teoks teha!

Petrone Print teeb Ukraina elanike toetuseks annetuse Punasele Ristile!

Petrone Print teeb Ukraina elanike toetuseks annetuse Punasele Ristile! 💙💛

Kui soovid samuti omalt poolt annetada koos meiega, siis sul on see võimalus! Ostes Petrone Print kirjastuse riidest koti, annetame kogu müügist saadud tulu Punasele Ristile.

Kotte on võimalik osta meie e-poest ja kontorist või homselt “Minu Goa” raamatuesitluselt, mis toimub Tartu Linnaraamatukogus kell 18.00.

Anne Vetiku raamatu “Minu Goa” esitlus Tartus

Kolmapäeval, 2. märtsil kell 18.30 esitleb Anne Vetik enda uut raamatut “Minu Goa” Tartu Oskar Lutsu nimelises Linnaraamatukogus.

Annega vestleb Robert Kähr.

Tutvu raamatuga lähemalt siit: https://petroneprint.ee/raamatud/minu-goa/

Raamatut on võimalik osta ka kohapealt koos autori autogrammiga. Lisaks on võimalik osta meie kirjastuse logoga riidest kotte, mille kogu tulu annetame Punasele Ristile Ukraina elanike toetuseks.

NB! Üritust saavad külastada üksnes vaktsineerimiskuuri läbinud või COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesed. Kohustuslik on kanda ka maski! Palume oma tõendid valmis panna ja loodame mõistvale suhtumisele, kuni keeruline olukord möödub.

Anne Vetiku raamatu “Minu Goa” esitlus

Ootame sind kolmapäeval, 23. veebruaril kell 18.00 Anne Vetiku raamatu „Minu Goa. Päike, penid ja piña colada” esitlusele Viru Keskuse Rahva Raamatus! Autoriga vestleb Heinrich Sepp.

Olen jõudnud Goa lennu väravasse. Siin on viiekümnendates aastates tädid esoteerilise tulukesega pilgus, kaelas korralikult energiaga laetud kristallehted. Seina äärde põrandale on pesa teinud päevinäinud rastapatside ja kõrvatunnelitega selja-kotirändurid, kapsaks loetud „Lonely Planet“ näpus. Vene rahvusest inimesed joovad rõõmsalt viina ja arutavad, kas sel aastal on kohapeal kõik vanaviisi või tõstis majaperemees hinda. Valgustatud nägudega joogatarid teevad väikest lennueelset venitust ja karmapuhastust. Sealsamas istub, kallis läpakas süles, IT-guru, kes lendab koju vanaema sünnipäevale ja kirjutab veel viimaseid koodiridu. Veidi närviline keskealine paar, safaririided seljas ja Taj Mahali tutvustav brošüür käes, vahib kogu seda tsirkust, nägudel ilme: „Äkki oleks pidanud ikka Türki minema?“ Aga mina?Olen Anne, moe- ja kunstikriitik, juhtinud paari telesaadet, rännanud maailmas siin ja seal, murdnud teel mõned südamed ja muidugi ka enda oma. Nüüd olen astumas Goa lennukile, plaanides lähema kuue kuu jooksul tegeleda keskkonnateemadega ning eelkõige varjupaigakoerte kantseldamisega.

Esitluse päeval on raamat 10% soodsam kohapeal ja Rahva Raamatu e-poes.

❌ Üritusel kontrollitakse COVID-tõendit vaktsineerituse või läbipõdemise kohta. Esitlusel viibides palume kanda maski. Järgime üheskoos Terviseameti nõudeid: https://bit.ly/Kehtivad_piirangud

Kohtumiseni Rahva Raamatus! 

Kohtumine kirjanikuga “Miks ma armastan põhjamaid?” Külas on Justin Petrone

Neljapäeval, 20. jaanuaril kell 18.00 on võimalik kohtuda kirjaniku Justin Petronega Tartu Linnaraamatukogu saalis. Justin Petronega vestleb Liis Seljamaa.

NB! Üritustel osalemiseks tuleb esitada tõend Covid-19 vastu vaktsineerimise või läbipõdemise kohta (v.a alla 18-aastased). Tuleb kanda ka maski!

Jaanika Merilo raamatu “Minu Ukraina” esitlus Tartus

Teisipäeval, 21. detsembril kell 17.30 esitleme Tartu Kaubamaja Apollos Jaanika Merilo raamatut “Minu Ukraina. Lubaduste maa”. Jaanikaga vestleb Liis Seljamaa.

Tutvu raamatuga lähemalt SIIN.

Esitluse päeval on raamat Apollo klubi liikmele 10% soodsama hinnaga.

NB! Üritust saavad külastada üksnes vaktsineerimiskuuri läbinud või COVID-19 haiguse läbi põdenud inimesed. Kohustuslik on kanda ka maski! Palume oma tõendid valmis panna ja loodame mõistvale suhtumisele, kuni keeruline olukord möödub.

Täpsem info meie Facebooki lehel.

PETRONE PRINT OSALEB TALLINNA RAAMATUMESSI JÕULUMÜÜGIL

📚Petrone Print osaleb Tallinna raamatumessi jõulumüügil! 📚

• 10. detsembril kl 13-19

• 11. detsembril kl 11-19

• 12. detsembril kl 11-17

• Kultuurikatla Katelde saalis

Laupäeval, 11. detsembril kell 12-16 toimub meie leti juures Justin Petrone autogrammipäev. Justin tutvustab oma uut raamatut „Jõulumees“. 🎅

Laadal on saadaval suur valik meie kirjastuse raamatuid igale vanusele! 🤩

Tule sel nädalavahetusel meile külla ning soeta jõuluvana kingikotti meelepäraseid raamatuid!

Sissepääs on tasuta 😉

Täpsema info leiab SIIT.

PETRONE PRINT OSALEB ERMI JÕULAADAL

📚 Lisaks sel nädalavahetusel toimuvale Tallinna raamatumessi jõulumüügile leiab meid ka pühapäeval, 12. detsembril Tartust! 📚


ERMi JÕULULAAT toimub pühapäeval, 12.detsembril kl 10–16.


Täpsema info leiad ERMi kodulehelt või ERMi Facebookist.

Vestlusõhtu: Anna Tiido “Minu Poola. Lipuauto tagaistmel”

Diplomaadi abikaasana Poolas elanud autor tutvustab raamatut nii: “Poola, eestlastele nii lähedane ja kauge, avab end mulle läbi õpingute Varssavi ülikooli doktorantuuris multikultuurses seltskonnas, kohapeal elavate eestlaste, väljasõitude, kohaliku köögi tundma õppimise ja teravate poliitiliste pingete kaudu. Eestlased ja poolakad mõistavad teineteist tänu sarnasele ajaloole hästi, ent ometi on kahe riigi vahel vähem kontakte, kui geograafiline lähedus arvata lubaks. Selle raamatuga loodan vahemaad vähendada.”

Vestlusõhtu koos raamatu autori Anna Tiidoga toimub 2. detsembril kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis, temaga ajab juttu Liis Seljamaa. Jutule lisaks pildid, kohapeal müügil raamat.

NB! Üritustel osalemiseks tuleb esitada tõend COVID-19 vastu vaktsineerimise või läbipõdemise kohta (v.a alla 18-aastased). Tuleb kanda ka maski!

Täpsema info leiab nii meie Facebookist kui ka raamatukogu kodulehelt.

Kuidas sündis minu raamat “Jõulumees” ja päkapiku-ühiskond

“Elas kord üks noormees nimega Justin Petrone. Ta elas ühes urkataolises toas Lõuna-Londonis koos ühe eesti naisega, keda ta täielikult ei usaldanud, aga kelle poole teda nagu magnetiga tõmbas. Ta oligi selline noormees, keda tõmbas just mitteusaldusväärsete naiste poole.”

Niimoodi muinasjutulaadselt algab mu raamat “Jõulumees”.

Käesoleva aasta – sellesama õnnistatud 21. sajandi 21. aasta – alguses avastasin ma end külmast värisemas ja üksi rühkimas läbi puusakõrguse lume kusagil Lasnamäe maanteeäärse bensujaama lähistel. Oli jäine ja ilus õhtu, taevas oli must ja tähine, jääpurikad sädelesid majade räästaist ja mind tabas üks ähmane mälestus. Kunagi istusin ma just sealsamas bensujaamas, see oli üks esimesi talviseid pärastlõunaid, mida ma Tallinnas kogesin, palju aastaid tagasi, mu tüdruksõber istus mu vastas oma suure kahupea ja punaste pükstega, lonksas kuuma kohvi ja õpetas mulle eestikeelseid sõnu “vasak” ja “parem”. Mulle tundus toona, et see bensujaam asub ajaarvamise lõpus ja maailma lõpus, nii et kui maa on juhtumisi siiski lame, siis just seal asub üks tema tagauksi.

Retk mälumaastikul

See tüdruk oli 21. sajandi 21. aasta alguse külmaks õhtupoolikuks veidi teisenenud, nagu minagi, aga bensujaam oli ikka täpselt sama ja seal, oodates oma uhke neoonsildiga, lubades kuuma kohvi, kõrgemat õhutemperatuuri ja värskeid ajalehti.

Mis oli põhjus, miks ma sellise kummalise mälumaastiku-teekonna ette olin võtnud? Sest TV3 allkorrusel asuv joogi-söögiautomaat oli katki, mul oli enam kui tund eetrisse minekuni Mihkel Raua saates ja ma olin näljane. Tallinn oli karantiini tõttu lukku pandud, kusagil ei olnud ühtegi kohvikut ega restorani, kuhu sisse sööma saada.  Mul ei olnud sõna otseses mõttes mitte kusagile minna.

Õnneks vaatas bensujaama müüja reeglitele läbi sõrmede ja lubas vaese külmunud kõrvadega ränduri korraks sisse. Võisin vabisevate sõrmedega end maskist vabastada ja bensujaama soojas nurgas seistes süüa. Kaks pakki rasvaseid kartulikrõpse ja vahutav cappuccino, kugistasin need kiirelt alla ja lootsin, et ei jää inspektoritele oma kuriteoga vahele.

Tuli riskida, et oma raamatut reklaamida. Seepärast ma ju Tallinnasse end vedanud olin, et äsja ilmunud “Minu Viljandit” tutvustada. Mulle tundus, et olin seda juba kuude kaupa teinud. Jälle avastasin end võõras suures linnas, öised kiirbussid, rämpstoit, vanad kentsakad mälestused ajast, kui see linn oli põgusalt mu kodu olnud… Aga ka mulle Viljandisse saabus külalisi. Ühel päeval saabus näiteks võõras huvitav mees nimega Madis Jürgen, pealaest jalatallani mustas nagu salaagent, kes ilmub välja siis, kui instantsidel on vaja uurida kontakte maavälise eluga. Üritasin iga kord vastata samadele küsimustele natuke uutmoodi.

Kusagil seal turunduspillerkaaris üritasin ka uuesti oma loomingulist soont üles leida, aga mitte eriti õnnestunult. Kui sa seisad Lasnamäe bensujaamas ja ajad näost sisse kartulikrõpse oma külmavõetud sõrmedega, siis sa ei jaksa alati oma mõtete jaoks märkmikku välja otsida. Aga tasapisi hakkasid siiski mõned uued sõnad tulema. Ja novembri lõpuks selsamal õnnistatud 21. sajandi 21. aastal oligi ilmunud mult juba uus raamat.

Selle nimeks sai “Jõulumees”.  

Päkapikuelu, mu unistuste vermija

Kui ma olin väike poiss ja elasin tunni kaugusel tuledes säravast Manhattani saarest, siis vaatasin meie rannaäärse majakese aknast tumedasse öösse, sadamatulede poole, ootasin põhjapõdra-kellade häält ja unistasin elust, mis on kusagil seal kaugel põhjapoolusel. Minu absoluutne lemmik oli soomlase Mauri Kunnase “Jõuluvana” . Seesama lapsepõlves kapsaks loetud raamat on siiani minuga, mu praeguses kodus, olen seda aastate vältel punase jõuluhõngulise kleeplindiga parandanud. See on minu lapsepõlveaare, puudutan neid lehekülgi õrna armastusega, nagu ajaloolane käsitseb hiljuti avastatud haruldasi arhiivimaterjale. Päkapikkude elu naljakad pildikesed on minu ellu verminud püsivad ikoonilaadsed pildid, ja ma tõlgendan elu enese ümber paljuski ikka veel nende kaudu. Kui ma vaatan Viljandis mis iganes lumist tänavat, siis näen ma põhjapooluse-maastikku just sealt raamatust, ja kui ma lähen kusagile sauna, siis näen pilti alasti päkapikkudest vihtlemas, mu silme ees välguvad nende valged habemed ja saunakuumast punaseks läinud ihud. Mu lapsepõlve unistus oli elada seda elu ja ma olen selle unistuse täide viinud!

Nii et aitäh Mauri Kunnasele, kes võttis soome kultuuri ja muutis selle põhjapooluse päkapikkude kultuuriks. Mina olen aga võtnud oma Eesti-kogemused ja muutnud need omakorda oma versiooniks põhjapoolusest: kuidas kindlustatud konservatiivsed poliitikud vanalinnakohvikute nurkades positsioone sisse võtavad, kuidas igavlevad neiud meelelahutuseks avalikke jõulukaunistusi varastavad, kuidas kummituskülades puud ja jõed sosistama hakkavad. Kokku on saanud muinasjutumaa, mille ma olen loonud koostöös Mauri Kunnasega, aga ka näiteks koos jutuvestja Hans Christian Anderseniga. Võtame või tema jäise hingusega lumekuninganna ja surnuks külmunud tikumüüja – ka nende puudutused on mu “Jõulumehes”. Inspiratsioonitänu läheb ka Wes Andersonile ja Quentin Tarantinole. Siin ilmselt tuleb mängu mu Ameerika taust: päkapikuloo juurde kuulugu ka sõjaväeline riigipööre, kontrarevolutsioon, ärandatud allveelaev ja mõned vandenõuteooriad. Siin ei eksisteeri mitte ainult “käib töö ja vile koos”, vaid ka maailma karmim pool.

Pätikohvist ja nostalgiast

Selle kentsaka raamatu alguse kirjutasin ma tegelikult väga ammu, ligi kakskümmend aastat tagasi, Londonis. Mulle tundub, et ma olin toona palju loomingulisem inimene kui praegu. Ajal, kui ma tutvusin oma tulevase naisega ja kui me elasime koos Londonis pisikeses toas – sel ajal ei olnudki ma mitte midagi muud kui looja. Mul polnud “tõelist ametit”. Ütlesin inimestele, et olen “vabakutseline ajakirjanik”, ja selleks olen ma tänaseks päevaks ka tõesti saanud, toona olin ma aga lihtsalt “vaba”. Mul oli üks punane märkmik, kuhu ma kirjutasin üles pidevalt pähe tulevaid ideid. Mõne neist ideedest sain nüüd pista “Jõulumehe” raamatusse.


Ja kindlasti sai siia raamatusse pistetud ka nostalgia, mida ma nende ammuste aegade suhtes tunnen. Hommikuti jõime “pätikohvi” (nii kutsuvad eestlased jooki, mille jaoks tuleb tassi visata lusikatäis või kaks kohvipuru ja otse sinna peale valada keev vesi, oodata natuke ja juua otse samast tassist). Olime kui kaks Dickensi-aegset pätti, magades rõskes tillukeses Londoni getolinnaosa toas. Ta ütles seda mulle iga päev: me oleme kaks kirjanikku ja meie ülesanne on luua maailma uusi lugusid. Ma uskusin ja usaldasin seda kogu südamest. Pärast seda kaotasin ma paar korda usu, aga võin siiralt kinnitada: see uus raamat on taastanud suure osa minu vahepeal kaduma läinud usust.