Vestlusõhtu: Anna Tiido “Minu Poola. Lipuauto tagaistmel”

Diplomaadi abikaasana Poolas elanud autor tutvustab raamatut nii: “Poola, eestlastele nii lähedane ja kauge, avab end mulle läbi õpingute Varssavi ülikooli doktorantuuris multikultuurses seltskonnas, kohapeal elavate eestlaste, väljasõitude, kohaliku köögi tundma õppimise ja teravate poliitiliste pingete kaudu. Eestlased ja poolakad mõistavad teineteist tänu sarnasele ajaloole hästi, ent ometi on kahe riigi vahel vähem kontakte, kui geograafiline lähedus arvata lubaks. Selle raamatuga loodan vahemaad vähendada.”

Vestlusõhtu koos raamatu autori Anna Tiidoga toimub 2. detsembril kell 18.00 Tartu Linnaraamatukogu saalis, temaga ajab juttu Liis Seljamaa. Jutule lisaks pildid, kohapeal müügil raamat.

NB! Üritustel osalemiseks tuleb esitada tõend COVID-19 vastu vaktsineerimise või läbipõdemise kohta (v.a alla 18-aastased). Tuleb kanda ka maski!

Täpsema info leiab nii meie Facebookist kui ka raamatukogu kodulehelt.

Kuidas sündis minu raamat “Jõulumees” ja päkapiku-ühiskond

“Elas kord üks noormees nimega Justin Petrone. Ta elas ühes urkataolises toas Lõuna-Londonis koos ühe eesti naisega, keda ta täielikult ei usaldanud, aga kelle poole teda nagu magnetiga tõmbas. Ta oligi selline noormees, keda tõmbas just mitteusaldusväärsete naiste poole.”

Niimoodi muinasjutulaadselt algab mu raamat “Jõulumees”.

Käesoleva aasta – sellesama õnnistatud 21. sajandi 21. aasta – alguses avastasin ma end külmast värisemas ja üksi rühkimas läbi puusakõrguse lume kusagil Lasnamäe maanteeäärse bensujaama lähistel. Oli jäine ja ilus õhtu, taevas oli must ja tähine, jääpurikad sädelesid majade räästaist ja mind tabas üks ähmane mälestus. Kunagi istusin ma just sealsamas bensujaamas, see oli üks esimesi talviseid pärastlõunaid, mida ma Tallinnas kogesin, palju aastaid tagasi, mu tüdruksõber istus mu vastas oma suure kahupea ja punaste pükstega, lonksas kuuma kohvi ja õpetas mulle eestikeelseid sõnu “vasak” ja “parem”. Mulle tundus toona, et see bensujaam asub ajaarvamise lõpus ja maailma lõpus, nii et kui maa on juhtumisi siiski lame, siis just seal asub üks tema tagauksi.

Retk mälumaastikul

See tüdruk oli 21. sajandi 21. aasta alguse külmaks õhtupoolikuks veidi teisenenud, nagu minagi, aga bensujaam oli ikka täpselt sama ja seal, oodates oma uhke neoonsildiga, lubades kuuma kohvi, kõrgemat õhutemperatuuri ja värskeid ajalehti.

Mis oli põhjus, miks ma sellise kummalise mälumaastiku-teekonna ette olin võtnud? Sest TV3 allkorrusel asuv joogi-söögiautomaat oli katki, mul oli enam kui tund eetrisse minekuni Mihkel Raua saates ja ma olin näljane. Tallinn oli karantiini tõttu lukku pandud, kusagil ei olnud ühtegi kohvikut ega restorani, kuhu sisse sööma saada.  Mul ei olnud sõna otseses mõttes mitte kusagile minna.

Õnneks vaatas bensujaama müüja reeglitele läbi sõrmede ja lubas vaese külmunud kõrvadega ränduri korraks sisse. Võisin vabisevate sõrmedega end maskist vabastada ja bensujaama soojas nurgas seistes süüa. Kaks pakki rasvaseid kartulikrõpse ja vahutav cappuccino, kugistasin need kiirelt alla ja lootsin, et ei jää inspektoritele oma kuriteoga vahele.

Tuli riskida, et oma raamatut reklaamida. Seepärast ma ju Tallinnasse end vedanud olin, et äsja ilmunud “Minu Viljandit” tutvustada. Mulle tundus, et olin seda juba kuude kaupa teinud. Jälle avastasin end võõras suures linnas, öised kiirbussid, rämpstoit, vanad kentsakad mälestused ajast, kui see linn oli põgusalt mu kodu olnud… Aga ka mulle Viljandisse saabus külalisi. Ühel päeval saabus näiteks võõras huvitav mees nimega Madis Jürgen, pealaest jalatallani mustas nagu salaagent, kes ilmub välja siis, kui instantsidel on vaja uurida kontakte maavälise eluga. Üritasin iga kord vastata samadele küsimustele natuke uutmoodi.

Kusagil seal turunduspillerkaaris üritasin ka uuesti oma loomingulist soont üles leida, aga mitte eriti õnnestunult. Kui sa seisad Lasnamäe bensujaamas ja ajad näost sisse kartulikrõpse oma külmavõetud sõrmedega, siis sa ei jaksa alati oma mõtete jaoks märkmikku välja otsida. Aga tasapisi hakkasid siiski mõned uued sõnad tulema. Ja novembri lõpuks selsamal õnnistatud 21. sajandi 21. aastal oligi ilmunud mult juba uus raamat.

Selle nimeks sai “Jõulumees”.  

Päkapikuelu, mu unistuste vermija

Kui ma olin väike poiss ja elasin tunni kaugusel tuledes säravast Manhattani saarest, siis vaatasin meie rannaäärse majakese aknast tumedasse öösse, sadamatulede poole, ootasin põhjapõdra-kellade häält ja unistasin elust, mis on kusagil seal kaugel põhjapoolusel. Minu absoluutne lemmik oli soomlase Mauri Kunnase “Jõuluvana” . Seesama lapsepõlves kapsaks loetud raamat on siiani minuga, mu praeguses kodus, olen seda aastate vältel punase jõuluhõngulise kleeplindiga parandanud. See on minu lapsepõlveaare, puudutan neid lehekülgi õrna armastusega, nagu ajaloolane käsitseb hiljuti avastatud haruldasi arhiivimaterjale. Päkapikkude elu naljakad pildikesed on minu ellu verminud püsivad ikoonilaadsed pildid, ja ma tõlgendan elu enese ümber paljuski ikka veel nende kaudu. Kui ma vaatan Viljandis mis iganes lumist tänavat, siis näen ma põhjapooluse-maastikku just sealt raamatust, ja kui ma lähen kusagile sauna, siis näen pilti alasti päkapikkudest vihtlemas, mu silme ees välguvad nende valged habemed ja saunakuumast punaseks läinud ihud. Mu lapsepõlve unistus oli elada seda elu ja ma olen selle unistuse täide viinud!

Nii et aitäh Mauri Kunnasele, kes võttis soome kultuuri ja muutis selle põhjapooluse päkapikkude kultuuriks. Mina olen aga võtnud oma Eesti-kogemused ja muutnud need omakorda oma versiooniks põhjapoolusest: kuidas kindlustatud konservatiivsed poliitikud vanalinnakohvikute nurkades positsioone sisse võtavad, kuidas igavlevad neiud meelelahutuseks avalikke jõulukaunistusi varastavad, kuidas kummituskülades puud ja jõed sosistama hakkavad. Kokku on saanud muinasjutumaa, mille ma olen loonud koostöös Mauri Kunnasega, aga ka näiteks koos jutuvestja Hans Christian Anderseniga. Võtame või tema jäise hingusega lumekuninganna ja surnuks külmunud tikumüüja – ka nende puudutused on mu “Jõulumehes”. Inspiratsioonitänu läheb ka Wes Andersonile ja Quentin Tarantinole. Siin ilmselt tuleb mängu mu Ameerika taust: päkapikuloo juurde kuulugu ka sõjaväeline riigipööre, kontrarevolutsioon, ärandatud allveelaev ja mõned vandenõuteooriad. Siin ei eksisteeri mitte ainult “käib töö ja vile koos”, vaid ka maailma karmim pool.

Pätikohvist ja nostalgiast

Selle kentsaka raamatu alguse kirjutasin ma tegelikult väga ammu, ligi kakskümmend aastat tagasi, Londonis. Mulle tundub, et ma olin toona palju loomingulisem inimene kui praegu. Ajal, kui ma tutvusin oma tulevase naisega ja kui me elasime koos Londonis pisikeses toas – sel ajal ei olnudki ma mitte midagi muud kui looja. Mul polnud “tõelist ametit”. Ütlesin inimestele, et olen “vabakutseline ajakirjanik”, ja selleks olen ma tänaseks päevaks ka tõesti saanud, toona olin ma aga lihtsalt “vaba”. Mul oli üks punane märkmik, kuhu ma kirjutasin üles pidevalt pähe tulevaid ideid. Mõne neist ideedest sain nüüd pista “Jõulumehe” raamatusse.


Ja kindlasti sai siia raamatusse pistetud ka nostalgia, mida ma nende ammuste aegade suhtes tunnen. Hommikuti jõime “pätikohvi” (nii kutsuvad eestlased jooki, mille jaoks tuleb tassi visata lusikatäis või kaks kohvipuru ja otse sinna peale valada keev vesi, oodata natuke ja juua otse samast tassist). Olime kui kaks Dickensi-aegset pätti, magades rõskes tillukeses Londoni getolinnaosa toas. Ta ütles seda mulle iga päev: me oleme kaks kirjanikku ja meie ülesanne on luua maailma uusi lugusid. Ma uskusin ja usaldasin seda kogu südamest. Pärast seda kaotasin ma paar korda usu, aga võin siiralt kinnitada: see uus raamat on taastanud suure osa minu vahepeal kaduma läinud usust.