unenaorong_kaas

Andry Ervaldi “Unenäorongist” kirjutavad tema lesk Tiina Ervald ja sõber Monika Pullerits.

TIINA ERVALD, Andry lesk:

Andry oli keeruline, segadusse ajav, raame lõhkuv, lapsemeelne, sügav… oli meie ühiste laste isa, elukaaslane, õpetaja, kaaslane, sõber… Ta eriline anne oli inimese potentsiaal ära näha ja luua olukord (viia kellegagi kokku, anda ülesanne täita, suunata mõne raamatu juurde, minna matkale, suhelda meilitsi), et inimene seda teostama asuks. Vahel oli see valus kogemus. Alati oli see arendav kogemus.

Andryl oli tohutu lugemus ja lugemiskiirus. Kui ta esimest korda kellegi koju läks, suutis ta minutiga saada ülevaate, mis raamatud seal on, sirutada nt käe ülariiulile ja võtta sealt raamatu, sõnades: “Ma arvan, Maria (Paul, Toomas, Tiina) peaks seda lugema. Võib, ma laenan.”

Ta viimaste aastate soovid kirju lõpetades olid “Rõõmsat jõudu!”, “Ole, kes oled!”.

Nii raske öelda, kes ta oli. Kergem on vast öelda, kes ta polnud. Ta polnud mingis mõttes standardne: liiga pikk kasv, liiga loovad lähenemised, liiga suur lugemus, liiga ebatraditsioonilised suhtlemis- ja õpetamisviisid.

Kui praegu peaksin teda kuidagi määratlema, siis ütleksin, et ta oli liblikas. See on veider võrdlus, sest oli ta ju nii pikka kasvu ja üldse mitte õhuliselt mõjuv. Liblikas ses mõttes, et liblika tiivalöök võib väidetavalt vallandada tormi. Andry antud impulsid kestavad jätkuvalt neis, kes neid said, arenevad ja muudavad kuju – ja liiguvad läbi uute kohtumiste uute inimeste juurde edasi, võimendudes ja teisenedes. Midagi suurt ja sooja ja olulist on ta käima lükanud. Ja see jätkub.

“Kas kohtumine toimus?” Selle küsimusega lõppesid paljud tema vestlused. Selle poolest on erilised ka tema kirjutised. Toimub kohtumine: sa lähed muinasjutuga/keelemänguga/mõtteuperpalliga kaasa, kuna jutustatud on see nii rikkas ja krutskeid täis keeles ja tundub nii kerge kaasa minna – aga siis, millalgi, toimub kohtumine. Iseendaga. Mingi sellise nurga alt, mida seni polnud endana tunnistanud. Või saad mõnele nurgale endas või maailmas hoopis teistsuguse vaatenurga, kui sul seni on olnud. Ja seda mitte nii, et keegi moraali loeb või ütleb, kuidas asjad on. Ei. Sa saad looga koos liikudes kogemuse. Ja iga päris kogemuse, iga päris kohtumise järel ei ole inimene enam endine, ta muutub pisut. Selline mõju on Andry kirjutistes sees.

Peaaegu iga muinasjutt selles kogumikus on kirjutatud mõne konkreetse lapse peale mõeldes. Ja kuna lastest on nüüdseks saanud suured, siis võib ilmneda lausa kummastavaid paralleele. Nt on “Väike tüdruk, kes kõndis laes” lugu Maarjast, kes tõesti on elus teinud asju, mille kohta enamik ütleks, et see pole võimalik, loogiline, tõenäoline – ja seda sellise just teda iseloomustava ja muinasjutus hästi välja toodud viisaka-tagasihoidliku järjekindlusega, mitte jalgu trampides või müüre lõhkudes. Ja on veel Joonase lugu, Kristo lugu, Aaroni lugu – neiski võib samasusi leida. Iga loo muinasjutu puhul ma lihtsalt ei tea, kellele see oli mõeldud, või ei tunne teda.

Enne sellesse raamatusse jõudmist on paljud Andry muinasjutud elanud rahvaluule-elu: osa neist on tema enda poolt linti loetud ja kümned lapsed on neid sadu kordi kuulates üles kasvanud. Neid on käest kätte ja suust suhu levitatud. Need on paljudele inimestele tähtsad olnud. Tore, et osa neist saab nüüd ka kaante vahele, kaaslaseks Jarõna Ilo toredad ja vaatenurki nihutavad illustratsioonid.

 

MONIKA PULLERITS, õpetaja:

Mul on rõõm pidada end Andry pikaaegseks lähedaseks sõbraks ja vaatamata paljudele isiklikele emotsionaalsetele mälestustele olen otsustanud teadlikult jätta need praegu tahapoole…

Mõeldes täna Andry lugudele, tuli esimesena mõte, et need on LOOD, MIS LOOVAD….

Olen muusikainimene, täpsemalt: muusikaõpetaja. Andry oli keeleinimene ning mõnda aega ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Täpsemalt küll eesti keele kaudu õpetaja, sest Andry toimis õpetamata ning tema isiklik sisu ületas kaugelt õppeainete piirid. Küllap mõistab seda igaüks, kes Andryga isiklikult kokku puutunud või nüüd tema lugusid lugeda saab. Enamiku Andry lugude taga on aga omakorda veel üks lugu – see, millest või kellest mingi jutt alguse sai. Nii on “Saar” kirjutatud Tiinale, kelle perekonnanimi oli enne Andryga abiellumist Saar. Tean, et “Väike tüdruk, kes kõndis laes” on seotud nende tütre Maarjaga, üks juttudest poja Joonasega ning paljud jutud loodud konkreetsetele poistele ja/või poistest, kellele Andry klassijuhatajaks oli. Seega ei ole need niisama muinasjutud ja lood, vaid ikka PÄRIS jutud ja lood, nagu seda raamatu tagaküljel ütleb ka Jarõna – kunstnik, kes nendele lugudele pildid lõi.

Minulegi loovad Andry lood pilte ja et olen muusikainimene, siis sageli just kõlapilte, kus sõnade rütm, kõlavärvid, tempo ja dünaamika uue keele loovad. Nii on mõnigi Andry jutt minu ja laste poolt saanud muusikalise kujunduse, paljud riimid muutunud rütmimänguks või lauluks. Aga jutu  ”Elevant” kirjutas Andry samanimelise muusikapala järgi just lastele muusika kuulamiseks. “Lugu poisist, kes ei armastanud ööd”, mis ei ole otseselt kirjutatud muusika järgi või muusika jaoks, on olnud lastele heaks sissejuhatuseks Mozarti “Väikesele öömuusikale”… jne… jne… Ma ei tea, kas oskangi selgitada oma mõtet, et Andry jutud on lood, mis loovad… aga… küllap mõistab seda selgitamatagi igaüks, kes Andryga isiklikult kokku puutunud või nüüd tema lugusid lugeda saab.

Lõpetuseks jagan teiega Andry mõtet, mille kunagi temalt kingiks sain:

         Kui puu end tulele annab, jääb järele tuhk. Tuhaga me

väetame maitsvaid vilju.

       Kui õpetaja end õpilasele annab… ka siis kui ta end

ära annab…..

                   …..jääb järele uus inimene.

 

Aitäh, Andry, et olid ja andsid!

Kommentaar

  1. kuidas\ mille kaudu sina oled andryga kokku puutunud?

  2. Hea Andry… Sõber oleks tema kohta palju öelda, sest meie kohtumised olid juhuslikud ja planeerimatud aga selle eest igaüks neist puudutav, kordumatu, põnev ja meeldejääv. Alati jäi neist mõni lause/mõte pikaks ajaks kummitama… Viimati kohtusin temaga mulle väga olulisel päeval – 07.01.2010. Minu pulmapäeval. Pidime peale abielu registreerimist sõitma pulmareisile ja oli vaja eelnevalt teha kiired viimased ostud Tallinna Järve Selverist. Ja seal me kohtusimegi. Vabandasin, et kiirustan ja avaldasin põhjuse ning Andry haaras mu lihtsalt oma embusse ning tundsin kuidas mu jalad maast tõusid… Siis tegi ta lahti oma koti ja kinkis sealt mulle ühe teepaki (Lapsang – see põnev tõrvamaitseline Hiina tee), mille ilmselt ise oli äsja endale ostnud… Ja nüüd, igal aastal on sellel päeval Andry alati minu mälestustes tähtsal kohal ja meeles. Aitäh!

  3. Meid ühendas Andryga pea kolme ja poole aastane koostöö: muinasjutte luues, neid jutustades ja pajatades. Tänu Sulle, hea mentor, nii vist öeldakse juhendaja kohta- olen tänaseks päevaks tegev lastekirjanik. “Muinasjutt saab alguse väikestest piltidest Sinu peas. Muinasjutt ongi lugu üühest natuke suuremast loost,” ütlesid Sa. Ja see oli nii väärtuslik, mis Sa tegid. Hoomamatu, pisut liig loominguline, kuid kõiki muinasjutuvorme hoides oskasid Sa tuua esile selle kõige tähtsama- hingestatuse ja südame, mõeldes lastele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga