Epp Petrone suvelugemise soovitused meie kirjastuse vanematest raamatutest

Tekst: Epp Petrone

Heake küll! Võtan palvel sabast ja soovitan suvelugemist meie kirjastuse vanematest raamatutest. (Vabandan kõigi nende raamatute ees, mis soovitusest välja jäävad :).)

Minu India”. See on endiselt üks mu lemmikuid, ja mitte ainult sellepärast, et India kogu oma kentsaka hullusega mind võlub. Mulle meeldib see, mismoodi Eeva “Minu Indias” dialoogi tulistab, mismoodi ta tegelasi märkab ja kirjeldab oma absurdimaigulise huumoriga. Olen rahul, et me Eevaga omal ajal lepingu sõlmisime kohe ta reisi hakul, võtsime riski ja võimaldasime tal seal elada oma elu, pastakas kõrva taga ja märkmik taskus. Ta pani käigu pealt kirja, mida läbi elas, ja tulemuseks on mahlakas tekst.

Vabandan, et keeletoimetaja kogemata mõned vead sisse jättis. Kui raamat trükist tuli, siis see tõesti häiris mind, aga nüüd mõtlen, et need vead – ühes kohas näiteks on duši asemel kirjutatud tušš – on ka omamoodi “India stiil”. Sa ei pea olema perfektne selleks, et olla huvitav.

„Minu New York”. Tundub, et liiga paljudel inimestel on see raamat jäänud kahe silma vahele!

Ja sama soojaga soovitan ka „Kassikõndi”. Mõlemad on heas stiilis kirjutatud, mõnus lugeda ja kaasa elada. Mõlemad on „suureks kasvamise lood”. Lugude taga on sama autoritandem: tütar Diana on see, kes elas oma põnevat elu, ema Dagmar elas kaasa ja aitas teksti kokku kirjutada.

Kassikond+NY _komplekt

Diana avastati kunagi teismeeas Tallinna tänavailt ja nii alustas ta modellikarjääri, läbi Tokyo, Milaano ja Pariisi kuni New Yorki. (Sellest teekonnast räägib „Kassikõnd”.) Midagi juhtus Dianaga New Yorkis, miski lendas läbi õhu (täpsemalt ei ütle, mis, aga seda stseeni saab lugeda nii „Kassikõnni” lõpus kui „Minu New Yorki” alguses), sealt sai alguse modellindusest lahtiütlemine ja tee professionaalse näitlejatöö juurde. See tee ei ole lihtne. 99,99% USA näitlejaist näevad vaeva, et end oma tööga ära elatada. Nii tuleb ka Dianal teha oma New Yorgis restoranimanedžeri tööd ja jagada kodu kentsakate kaaslastega…

Pean ütlema, et iga kord New Yorkis käies tuleb “Minu New York” mulle meelde. Ma õppisin sealt täitsa palju elu, hakkasin selle linna kihistusi paremini tunnetama. Ja ka filme hakkasin vaatama veidi teise pilguga, sest olin saanud rohkem köögipoolele pilgu heita.

(Ahjaa, olgu lisatud, et nende raamatute kaasautor Dagmar on ise meile kirjutanud “Minu Gruusia” ja tütar Diana on ka seal kõrvaltegelane. Öeldakse ju, et eestlased on seenevõrgustik! Meie kirjastuse raamatud on selle tõestuseks: kõik on kõigiga kuidagi seotud.)

„Minu Prantsusmaa”. Kui sulle meeldib hästi süüa, juua ja elu nautida, kui sulle meeldib prantslaslik elulähenemine, kus on sees hõrku segadust ja sallivust ja seda seletamatut siili… Jah, seda stiili. Raske on näppu peale panna, mis see täpsemalt on, mis siin raamatus nii tugevalt lummab, kõige lihtsam on öelda otse: Eia on andekas kirjanik.

minu_prantsusmaa

Kui lugesin “Minu Prantsusmaad” esimest korda, olin ma just hakanud aru saama ühest olulisest tõest. Me ei oota kirjanikult seda, et ta oleks ideaalne inimene. Vastupidi, kirjanik peabki olema ebatäiuslik. Me lihtsalt soovime, et tal oleks “oma hääl” ja et ta meid oma seiklustesse-viperustesse kaasa võtaks…

Ja seiklusi-viperusi siin raamatus jagub. Ka see perekond, kuhu Eia lapsehoidjaks satub, on võluvalt ebatäiuslik, pehmelt öeldes :).

Ebatäiuslikkuse-mõttekäik toob mind Andrei Hvostovi „Sillamäe passiooni” juurde. Ka Andrei kohta käib seesama aksioom: kirjanik olgu aus ja terav oma kirjatükkides, mis aga puutub elusse, siis… Meile meeldib see, et sa pole ideaalne inimene.

Andrei ütles selle taotluse ka välja oma raamatut kirjutades: tal oli ühel hetkel identieedikriis ja otsustas, et ta soovib olla hea kirjanik, mitte hea inimene. Hea inimese kuvandist ja ideaalist loobumine andis talle võimaluse olla lõpuni aus. Nii iseenda kallal urgitsedes kui oma minevikukaaslasi kirjeldades.

sillam2epassioon_uus

Mäletan, kui suvaliselt Andrei seda raamatut alustas. Tegelikult tahtis ta ühte teist raamatut sünnitada-punnitada, aga leppisime kokku, et ta teeb vahelduseks ja kirjanikublokist vabanemiseks kiirelt selle märksõnadele üles ehitatud meenutusraamatu…

Nii et kaks barjääri sai maha võetud. Keegi ei oodanud midagi erilist ja hea inimene ka ei pidanud olema. Selles vabaduses sündis väga hea raamat!

Mida veel…? Kui soovite kiiret, kohati seebiooperlikku kiirkulgemist, siis meenuvad „Minu Albaania”, „Minu Bollywood” ja „Minu Las Vegas”. Kõik need on täiesti erinevad lood, aga neis kõigis on sees see tugev kaasahaarav „miski”, mida paljud oma mõnusalt suvepuhkuselt võrkkiiges ootavad.

Kui midagi iseenda raamatutest siin konteksis soovitaksin, siis „Kas süda on ümmarune? 1” ja „Kas süda on ümmarune? 2” on ka mõlemad pöörased ja hoogsad lood. Olen palju kuulnud tunnistust, et neid on “võimatu kõrvale panna, kui alustanud oled”.

Head lugemist!

“Minu Viini” esitlused Tartus ja Tallinnas

Teisipäeval, 18. septembril kell 18 esitleme Triinu Viilukase raamatut “Minu Viin” Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis. Vestleme, vaatame pilte ja kohapeal müügil raamat.

Kolmapäeval, 19. septembril kell 17 on võimalik kohtuda autoriga Tallinnas Austria kultuurile pühendatud teemaõhtul Rahvusraamatukogu 7. korrusel. Sündmus täis muusikat, kirjandust ja häid maitseid.

Epp Petronelt suvelugemise soovitused juulikuuks

Tekst: Epp Petrone

Ilusat suve jätku! Kes mäletab, soovitasin juunikuus meie kirjastuselt raamatuid, mis sobivad mu meelest mõnusalt päikselisse võrkkiike või vihmarabinas aita. Ja nüüd tuleb soovituste teine osa.

Paljud meist käivad suvel raamatupoes või raamatukogus ja tulevad sealt täis kottidega, sest puhkuse osaks on thriller-maailmadesse sisenemine. Ka meie oleme oma osa andnud, et neid maailmu eesti kultuuriruumi juurde tekitada. Emotsionaalselt haaravad, justkui ristsõna-mõistatused, äraarvamismängud.

Selle mängu reeglid on selged: kaasahaarav tegevus esimestest lehekülgedest saati, põnev jutustajahääl, omapärane olukord, võimatuna tunduv mõrv või vahelduseks mõni muu kuritegu… kas poole peal või lõpu eel saabub mõni ahhetama panev sisupööre ja kindlasti ootab lõpulehekülgedel üks või mitu üllatust, kus selgub, et kuigi lugeja oli oma arust kõik võimalikud inimesed peas ära kahtlustanud, oli siiski keegi kahtluse alt kõrvale jäänud. Klassikalise krimka kohaselt on see keegi olnud tegelaste hulgas algusest peale.

Ja muidugi on meile teekonna vältel antud vihjeid, mida me ei märganud või tõlgendasime valesti. Ja on valevihjeid, mis meid valele rajale viisid, ja see on mängu reeglitega lubatud!

Sel suvel on meil krimka-mängu huvilistele pakkuda uus Claire Mackintoshi thriller “Laske mul olla”. Enesetapud võivad olla nakkavad, see on ammu teada, samas, mis võiks olla muu seletus loole, kus kaks sarnast enesetappu on juhtunud inimestega, kes kumbki pole enesetapja-tüüpi…

Oleme kirjastusena uhked, et leidsime Claire Mackintoshi ja ta maale tõime. Temalt oleme varem ilmutanud põnevikud “Ma lasen sul minna” (ema näeb pealt oma lapse auto alla jäämist, aga see on vaid algus…) ja “Ma näen sind” (luupainaja träkkimise-jälgimise ajastust). Parimas vormis eriline briti autor, kes meie meelest väärib oma tiitlit – 21. sajandi Agatha Christie!

MinuMuhu_esikaas_rgb_v2iksem

Edasi. “Minu Muhumaa”. Kirjanik Katrin Pautsi, meie Eesti oma 21. sajandi Agatha Christie põnevikke soovitame ka (minu lemmik temalt on “Politseiniku tütar”), ja lubame, et tema elulooline Muhumaa-raamat mõjub oma õhustikult samuti üsna kriminaalselt. See on raamat, mida minu meelest võiks iga eestlane lugeda, sest see võtab kokku ühe eestlastele iseloomuliku joone – võõrahirmu.

Olen kirjutanud Katrini raamatust ka oma blogis, seda saab lugeda siit ja siit.

MinuViin_esikaas_rgb_v2iksem

Ning kõige viimane ja kõige värskem soovitus: “Minu Viin”! Nii, nagu iga inimene ja iga autor on erinev, nii on ka iga “Minu”-sarja raamat erinev. See siin on helge ja mõnus lugemine. Vana hea Euroopa, keiserlikud roosiaiad, ballikleidid, tervitus-põsemuside-etiketid, aga seegi siin on 21. sajand, on põgenikekriisis Euroopa. Nii et igavaks see helge ja mõnus küll ei lähe, ka siin hiilivad sisse krimka-toonid…

Ja mida “Minu Viini” autor Triinu Viilukas raamatu kirjutamise kohta arvab ja mäletab, seda saab teada siit.

Head suve ja head lugemist!

Lahtiolekuajad juulikuus

Juulikuus on Küütri 16 majas remont ja seetõttu on meie kontor avatud vaid eelneval kokkuleppel. Kirjutage aadressile pood@petroneprint.ee.
E-pood töötab aga kogu suve. Päikest!

“Minu Viini” kirjutamise lugu

Tekst: Triinu Viilukas, “Minu Viini” autor

Ma olen alati mõelnud, et tahaks raamatu kirjutada. “Kirjuta muidugi,” ütleb üks. Ja teine. Ideegi on olemas, aga… Küllap on mõte raamatu kirjutamisest tuttav paljudele ning suurem osa neist, nagu minagi, teavad, et ei tee seda iial.

Ühel päeval potsatab mu e-postkasti kiri:

Kas Te oleksite huvitatud “Minu Austria” kirjutamisest? Teie tuttav soovitas.

Oh, muidugi olen! Mis küsimus see on! “Minu Austria” – see oleks ju raamat. Päris raamat! Ma olen neid “Minu…” sarja raamatuid lugenud küll. Võibolla unistused siiski täituvad?

Siis ärkab kuklas aga kriitiline meel, sirutab korraks jalgu ning… tuhat kõhklust ei lase enam lahti. R a a m a t! Mina? Ma ei saa sellega hakkama. Mul pole isegi blogipidamise kogemust, ainult ebareaalne unistus: kirjutada. Terve raamat kirjutada, see on ju mustmiljon lehekülge põnevat ning kaasahaaravat teksti.

Igal juhul on alustuseks ees tühi valge leht. See on ilmselt parim, mis juhtuda saab, kui oled kirjanik. Aga mina ju ei ole.

Samas. Kindlaim viis lotoga mitte võita on seda mitte mängida. Otsustan anda unistuse täitumisele võimaluse. Kui kukkuda läbi, siis kuninglikult ja tegutsedes, mitte vaikselt eemalt vaadates.

Üks on kiirelt selge – ma ei saa kirjutada “Minu Austriat”. Mitte kuidagi ei saa. Samamoodi nagu Tallinn ei ole kogu Eesti, ei peegelda Austria pealinn kaugeltki tervet riiki. Minu elu on olnud väga Viini-keskne ja nii pakun kirjastusele välja, et kirjutan linnast.

Saadan proovitöö. Vastust ei tule. Saadan teise jupi veel. Ootan. Ootan.
Ja siis ta tuleb. Vastus.
Jipii! Saan võimaluse oma kogemused, seigad ning tähelepanekud raamatuks vormida.

Ausalt, see on veel palju keerulisem, kui ma arvasin. Ma imetlen kõiki, kes muude tööde ja tegemiste kõrvalt suudavad kirjutada raamatuid. Veel enam – häid raamatuid. Minu jaoks on kirjutamine protsess, mis vajab täielikku keskendumist. Ja nii ta hakkab venima. Sest kust võtta seda täielikku keskendumist, kui iga sekund põikab argipäev mu raamatumõtetele vahele?! Proovitöö kirjutamisest kuni raamatu ilmumiseni läks – uskuge või mitte! – kolm aastat! Pause tuleb vahele pikki ja põhjalikke. Hakkan juba arvama, et mul oli õigus – ma siiski ei saa sellega hakkama.
Kas see, mida ma kirjutan, on piisavalt huvitav?
Mida üks “Minu…” sarja lugeja võiks “Minu Viinist” oodata?

Alguses ma isegi ei tea, mis on need tingimused, kus ma kõige produktiivsemalt ja efektiivsemalt kirjutada suudan. Kohvikus sagina keskel? Kodus diivanil? Raamatukogus? Kohvitass kõrval?
Selgub, et kodus laua taga! Koht, millele oleksin panustanud kõige viimasena. See on nii klassika, et ma ei suutnud esiti sellesse uskuda. Kusjuures, ilma kohvitassita.

Sean sihiks erinevate seikade – vahel naljakamate, vahel natuke tõsisemate – kaudu avada Viini seda külge, mis turistina reisil olles ja linnamelu nautides tingimata kätte ei paista.

Tore on lugeda “Minu…” sarja autorite postitustest, et nii mõnelegi teisele oli toimetaja(te)poolne sõbralik ja osav takkasudimine väga vajalik … Minule ka. Oi, kuidas veel! Aitäh, mu toimetajad Mari Klein ja Triinu-Mari Vorp, tõeliselt meisterliku motiveerimise eest!

…Kui käsikiri valmis, taipan, et mul ei ole fotosid raamatu fotoalbumi jaoks. Ühel pildil vaatan vales suunas. Teisel olen naljakas poosis. Tegelikult võiks mind üldse neil fotodel mitte olla. Haaran fotoka ning veedan paar päeva linna peal pildimaterjali jahtides. Küsin luba ning klõpsin pildi tõllast ja kutsarist. Minema jalutades kuulen, kuidas teine kutsar imestab: “Sellist asja teed sa tasuta?”
Hmm, sellise asja eest võiks raha küsida? Ärimeest minust nähtavasti ei saa. Esimesest kutsarist ka mitte.

Kui raamat on saanud kaante vahele, mõistan, mida see lisaks ühe unistuse täitumisele ja lisaks kirjutamisoskuse edasiarendamisele mulle andnud on.

Nimelt…

“Minu Viini” kirjutamine on olnud reis minus eneses. Protsess, mille käigus olen hakanud Viini ja tema inimesi armastama. Päriselt armastama. Kirjutades lahti seikasid, murdes pead sõnastuse üle ja meenutades olukordi, avan esimest korda oma südame ausalt ja siiralt Viini linnale. Linnale, millel on pikka aega olnud minu elus oluline roll, aga mida ma kunagi varem ei ole hinnanud nii, nagu teen seda nüüd.

Aitäh selle võimaluse eest!