Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 8

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg, tootmisjuht Tiina Tammeorg, kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp ja endine assistent Dagmar Lamp, autor Justin Petrone ja autor-toimetaja Anna-Maria Penu.

Seekord jagab oma kilde Petrone Prindi kirjastuse assistent Mariliis, kellega kohtute suure tõenäosusega siis, kui meie kirjastusse (Tartus, Küütri 16) külla tulete, ja kelle käed on tõenäoliselt mängus olnud, kui meie e-poest endale koju raamatupaki olete tellinud.

89.

Käime kirjastusega laatadel. Meid tasub otsida kevadel Tartus Prima Vista raamatulaadalt ja Tallinnas rahvusraamatukogu laadalt. Detsembrikuus oleme alati raamatunädalal rahvusraamatukogus. Satume mujale ka ja anname sellest oma Facebooki lehel ikka teada. Otsige meid üles, sest meile meeldib kohtuda lugejatega. Ja laadal on soodsad laadahinnad. 😉
Laadal kuuleb toredaid küsimusi. Kõige sagedamini küsitakse: “Milline on parim raamat “Minu” sarjas?” Vastust ei ole, sest igal inimesel on oma maitse. Seesama raamat on ühe lemmik ning teise meelest nii hull, et – tsiteerin lugejat – “kaine peaga poleks lõpuni lugenud”.
90.
Külla saab meile tulla ka Tartus kontorisse, mis on samal ajal pood. Maksta saab nii kaardiga kui ka sularahas. Siin on maailma kõige laiem valik Petrone Prindi raamatuid ja sageli leidub ka autogrammiga raamatuid.
Isiikliku pühenduse saab muidugi küsida autorilt ka otse, näiteks esitlusel.
Mõnus on vahel e-poe kaudu ostu tegijaid üllatada: nad ei teagi, et neile saabub koju raamat, kus on sees autori autogramm.
91.
Vahel ikka imestatakse, et pöördun ju otse kirjastusse, aga ikka raamatut ei saa. Nii see on, kõiki ilmunud raamatuid meil endal ka enam saadaval ei ole, ka kogu “Minu” sarja mitte. Tiraažid saavad lihtsalt ühel hetkel otsa ja uued raamatud tulevad peale, kõiki aina juurde trükkida ei ole mõtet ja siis tuleb huvilised suunata antikvariaatidesse. Minu poolt soovitus: kui teil on kindel soov sarja koguda, siis ei tasu ostuga liiga hilja peale jääda.
92.
Ehk soovite autorit külla kutsuda? Oskame anda nõu, kuidas autoritega kontakti saada, et nad raamatukokku, kooli või mõne muu seltskonna kogunemisele kutsuda, oma raamatust rääkima. Sageli on võimalik seda teha koos seinale jooksvate fotodega.
Ja teame, et enamik meie autoreid on väga rõõmsad võimaluse üle lugejatega kohtuda.

Juuditeemaline vestlusõhtu “Minu Iisraeli” autoriga

Teisipäeval, 6. märtsil kell 18 on Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis külas raamatute “Minu Iisrael” ja “Kommenteeritud juudi anekdoodid” autor Margit Prantsus.
Autoriga vestleb raamatute toimetaja Loone Ots.

Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul, vol. 6

Varem on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone, endine kirjastaja Kairit Lillepärg, tootmisjuht Tiina Tammeorg, kirjastaja ja peatoimetaja Triinu-Mari Vorp ja endine assistent Dagmar Lamp. Seekord kirjutab autor Justin Petrone.
65.
Mäletan väga hästi, kui “Minu Mongoolia” tuli välja. See oli Roy Strideri raamat, ja Roy oli meie pere ja kirjastuse elus palju sel ajal. Eriti põnev oli päev, kui meil oli kogu päev kestnud “Minu” sarja üritus Tallinnas Go Hotel Schnellis koos Tiit Pruuliga, ja Roy pakkus inimestele oma jutte ja soolast Mongoolia teed. Siiamaani mäletan, kui huvitavalt see maitses. Kui unikaalne idee: sool ja tee! Miks ma pole varem seda proovinud, mõtlesin ma. Royl olid alati koerad kõrval. Isegi raamatuürituse ajal, tema sõbranna istus tagareas koos kutsudega. Kutsud ei proovinud soolateed. Neil oli vist igav. Inimesed aina rääkisid ja rääkisid. Aga nad olid ustavad koerad ja läksid igale poole koos oma Royga. Isegi Mongooliasse läksid koerad Royga kaasa.
66.
Samal üritusel kohtusin esimest korda “Minu Omaani” autori Meeli Lepikuga. Iga selle sarja autor töötab omal moel, et raamat leiaks lugejad. Meeli käis ka Eestis ringi ja rääkis Omaanist, ise kandis ta omaani rahvariideid.
Üks kord ma olin külas lugejatel Otepääl, aastaid tagasi. Tundus nagu linn keset mittemidagit … Oli üks restoran, mina istusin nurgas ja rääkisin oma raamatutest ja inimesed sõid oma laudades pitsasid ja rääkisid omavahel. See oli päris naljakas lugejatega kohtumise üritus! Samal õhtul kuulsin, et Meeli “Minu Omaan” Lepik oli seal just üks nädal varem. Ja mul oli tegelikult hea meel, ma polnud ainuke, kes sellises kohas sellist kohtumist teeb. Sain aru, et meil on sama ringkäik … kõik need “Minu” sarja autorid käisid samu radu.
67.
Paar sõna Tiit Pruulist ka. Olin kuulnud hästi palju temast, missugune maailmarändur ta on ja oli. Kui kohtusime, siis minu suur üllatus oli, et Tiit Pruuli oli veel nii noor! Mina kujutasin legendide järgi ette, kuidas sisse astub vana rändur, habe, kepp, ja piip, aga Pruuli oli sel ajal ainult nelikümmend-midagi ja nägi välja nagu poisike. Kindlasti oleme nüüd natukene vanemad, nii mina kui ka tema, ja ka legendid on kasvanud. Inimesed sosistasid ammu, et kui keegi peaks “Minu maailma” kirjutama, siis kindlasti on Pruuli hea valik. Ja nii läkski!
68.
Kui “Minu Läti” tuli välja, siis ma tegin esitlusel intervjuud autor Contraga. Aga alguses oli midagi sassis. Ma ei saanud täpselt aru, millest ta rääkis. Mõtlesin, kas mu eesti keel on tõesti täna nii halb! Siis kui ta ütles “Kuin ma olin Tallinnan”, ma sain aru – see ei ole ju eesti keel. See on mingi murre. Kas urvastõ keel või? Kes teab? Aga mina pidin temaga suhtlema, esitlus ju käis. Ja saingi hakkama! See oli tõesti huvitav kogemus. Kui arutelu oli läbi, mu pea valutas natukene, ja tundsin, et ma olin justkui laevast maale astunud.
69.
Mäletan meie sarja alguse aegadest, kuidas autor Liis Kängsepp ja toimetaja Epp Petrone töötasid koos “Minu Argentina” tekstiga meie sõbra Tiia Falki korteris … Tiia on olnud meie väga andekas ja usaldusväärne tõlkija. Meil oli sel ajal mingi imelik arvuti, mis tegi töötades häält nagu lennukimootor. Oli põnev vaadata, kuidas tüdrukud tegid koostööd seal diivanil koos oma “lennukiarvutiga”, nagu Liis kutsus seda. Kell oli kaks hommikul. Tunne oli kuidagi nagu Frankensteinil, kui nad panevad koletist kokku ja saavad aru, et see asi hakabki päriselt elama. “It’s alive!”
Jah, hirmsa häälega arvuti suri varsti ära, aga sari elab veel väga kaua.
70.
Tänu sellele sarjale olen saanud tuttavaks paljude huvitavate inimestega. Mai Loog oli kindlasti selle listi tipus. Käisime tema juures Bangkokis külas (ja aitäh öömaja eest!), nägin, kuidas ta seal elas, kuidas ta sõi ainult troopilisi puuvilju hommikusöögiks, kuidas ta sai hakkama selles veidras linnas, kus prostituudid ja sõdurid seisavad samal tänaval ja kus taksod on roosad. Kui läksime ära, ostis ta meie tütardele imeilusad värvilised kleidid. Need on siiani alles ja neid kutsutakse Mai kleitideks.
71.
Mina ise olen kirjutanud kolm “Minu”-raamatut, aga ma ei tunne, et ma olen päris “Minu” sarja autor. Ma tunnen, et ideaalne “Minu” sarja autor on keegi nagu Eeva Kaun, kes kirjutas “Minu India”. Need on inimesed, kes elavad teel.
Ma kohtusin Eevaga üks kord kontoris. Kes teab, kust ta tuli ja kuhu ta läks. Oli nagu tuul ise. Mõned teised autorid on ka sihukesed. “Minu Indoneesia” autor Berit Renser näiteks. Tuleb ja läheb. Kaob ära. Siis sa näed, et ta on olnud Indoneesia teleprogrammis hoopiski. Nagu paralleeluniversum! Ja kus ta nüüd elabki? Kui veel ei tea, siis varsti kuuleme ja tuleb kindlasti mõni üllatus …
72.
Ma peaks tänama kõiki inimesi, kes on töötanud minuga kirjastuse kontoris, eriti kirjastaja Tiina Tammeorgu, kes on mind nii palju aidanud, ja meie assistenti Mariliis Ruutmat, kes on alati olemas, mis iganes, mis kell või mis probleem, ja ta tegi seda nii enesekindlalt ja rahulikult. Ta on ju Soomes elanud.
Nagu Epp on öelnud, minu töö meie kirjastuses on olnud kirjutamine. Aga mu töö on olnud kirjutamine sellepärast, et ma ei saanudki midagi muud teha! Olgu, panin raamaturiiulid üles paar korda, ja tõin raamatud. Aga kõik teised asjad? Kahjuks hajameelne kirjanik ei teadnud, mida teha. Pidi kirjutama. Meie kirjastuses on lihtsalt nii head naised tööl, et nad teevad kõik muud tööd ära.
73.
Aitäh muidugi ka Epule, kes ütles mulle sel ajal, kui kirjutasin kõvasti blogi, et “ära raiska aega, parem kirjuta raamat!”. Ta on olnud ka mu vaene toimetaja, ja ta pidi hakkama saama selle James Joyce’i tüübiga, kes kirjutas lauseid viis korda üle, et see rütm oleks õige. Mina olin nagu The Beatles, aga Epp oli George Martin. Mina olin muusik, tema oli produtsent.
74.
Huvitav, et mitte keegi pole mitte iialgi küsinud mult, mis Petrone tähendab.
Petrone on üks populaarne Lõuna-Itaalia perekonnanimi. See nimi tähendab Peetripoega. Püha Peetruse sümbol on võti. Sellepärast ongi Petrone Prindi sümbol võti. Pagine Bianche näitab, et planeedil on 1340 inimest selle perekonnanimega, nad elavad praegu Itaalias.
75.
Meie vanim laps Marta on “Minu Ameerika 2” tagakaane peal. Marta oli vist 11 kuud vana, kui ma tegin selle pildi. Pilt on tehtud Hobokenis New Jerseys. Hudsoni jõgi ja Manhattani saar on Epu taga.

See pilt on tehtud sel ajal, 2004. aastal, kui Epp hakkas just rääkima, et ta tahaks kunagi Ameerikast mingi raamatu kirjutafa.
76.
Meie laps Anna on “Minu Ameerika 3” tagakaane peal. Ta oli vist 12 kuud vana, pilt oli tehtud suvel 2008. Pilt on tehtud San Francisco kesklinnas Union Square’i lähedal.
Ja meie laps Anna on ka “Minu Eesti” tagakaane peal, kui te väga hoolega vaatate. See pilt minust on tehtud sügisel 2008 Haapsalus. Loss ja mänguväljak on distantsil, ja seal kaugel võib näha pisikesi inimesi: Epp ja väike Anna, kes hakkas just jooksma.
77.
Ükskord lendasime mina ja Epp Moskvasse, kus meie kohtusime tulevase “Minu” autori Manona Parisega. Enne lendu oli meil Tallinna lennujaamas kiire koosolek “Minu Albaania” toimetaja Katrin Lusti ja autori Helmi Velaga. Meie lapsed jäid koju lapsehoidjaga. Järsku mõistsime, et see on esimene kord elus, et lendame kuskile kahekesi koos, ilma lasteta. Kirjutasime mingi salvrätiku peale testamendi, et kui midagi peaks juhtuma, meie lennuk kukuks maha, või meid pandaks vangi Venemaal, mis siis meie lastest saaks. Siis andsime selle testamendi Katrin Lusti kätte ja jooksime lennukile. Kes teab, kui seaduslik see “dokument” oli, aga see on mu teada siiamaani Katrin Lusti käes. Õnneks mitte midagi ei juhtunud. Meil oli tore puhkus, ja isegi nägime surnud Leninit! Kirjutasin sellest reisist enda “Reisikirjades”.
78.
Üks mu lemmikesitlus oli Mika Keräneniga, kui “Minu Supilinn” tuli välja. See oli vist esimene kord, kui ma Mikaga kohtusin. Mika oli väga inspireeritud kirjanik. Ta ütles, et tal on nii palju inspiratsiooni, sellepärast, et ta on “Karjala mies”. Mina ei saanud üldse aru, mida see tähendas. Küsisin: “Mis Karjala? Nagu Karjala pirukas või?” Mika seletas, et Karjala mehed on eriti kirglikud. Nad ei ole nagu need külmaverelised soomlased. Karjala meeste ja naiste veri on väga kuum. Selge.
79.
Ja veel: üks väga kõrge poliitik ükskord soovitas mulle, et meil võiks olla uus sari, mitte ainult eestlastest, kes on elanud välismaal, aga eestlastest, kes on otsustanud, et Eesti vabariik ongi kõige parem riik maailmas, ja on neile parim koht elamiseks. Nii et lood eestlastest, kes on tagasi Eestisse tulnud elama, kuni nad viiakse Raadisse või Metsakalmistusse.
Ja nüüd hakkabki “Minu” sari tegema rohkem raamatuid Eestimaast! Just tuli välja “Minu Virumaa” ja Rein Sikk kindlasti arvab, et see ongi maailma parim paik elamiseks.