Esmaspäeval, 20. novembril pidasime Tasku keskuse Rahva Raamatus Justin Petrone sünnipäeva ja esitlesime tema värskeimat raamatut “Peegelmees”. Sünnipäevalast õnnitles ja muusikat tegi Silver Sepp. Õhtut juhtis Justini sõber Epp. 🙂
Kui kohale ei saanud tulla, siis esitlust saab järele vaadata meie Facebooki-lehe kaudu.
Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul… vol. 3
Enne on oma killud kirja pannud kirjastaja Epp Petrone ja endine kirjastaja Kairit Lillepärg, seekord on käes meie tootmisjuhi Tiina Tammeoru kord.
26.
“Minu” sarja kogutiraaž on hetkeseisuga 300 000.
27.
2/3 meie kirjastuse müüdud raamatutest on just “Minu” sarjast.
28.
Kõige rohkem oleme selles sarjas müünud “Minu Eesti” 1. osa – praeguseks umbes 15 000 raamatut. Kõiki “Minu Eesti” osasid (kolm eestikeelset ja kolm ingliskeelset) on müüdud kokku umbes 40 000 tükki.
29.
Kõiki “Minu Ameerikaid” (kolm eestikeelset osa) on kokku müüdud umbes 15 000 tükki.
30.
Edasi on müügiedetabel praegu järgmine: “Minu Hispaania” (umbes 7500 raamatut), “Minu Itaalia” ja “Minu Pariis” (umbes 6000 raamatut), “Minu London” ja “Minu Prantsusmaa” (umbes 5000 raamatut).
31.
“Minu” sarja täpne müüdud raamatute esikümme:
1. “Minu Eesti 1”
2. “Minu Eesti 2”
3. “Minu Hispaania”
4. “My Estonia 1”
5. “Minu Itaalia”
6. “Minu Pariis”
7. “Minu Ameerika 1”
8. “Minu London”
9. “Minu Prantsusmaa”
10. “Minu Ameerika 2”
32.
Suurim tiraaž sarjas on 15 000, väikseim 1100 (ka see väike on Eesti tingimustes üle keskmise).
33.
Raamatuid tiraažiga 3000+ on sarjas olnud 40 ja need jäävad enamikus esimesse viisaastakusse ehk aastatesse 2007–2013.
34.
Sarjas on ülekaalus Euroopa: 43 linna, riiki või mikroüksust (nagu Supilinn), nende raamatute osa on sarja käibest lausa 50%, seega võib öelda, et Euroopa kohta loetakse enim. Muidugi on siin oma osa väga suure tiraažiga “Minu Eesti” raamatutel. 🙂
35.
Aasia-raamatuid on “Minu” sarjas 26, samas käibe poolest vaid 20% sarjast.
Aasia-raamatute müügi esikolmik on “Minu Jaapan” (umbes 3500 raamatut), “Minu Nepaal” (umbes 3000 raamatut), “Minu India” (umbes 3000 raamatut).
36.
Ameerika kohta (nii põhi, lõuna kui ka ümberkaudsed saared) on sarjas kirjutatud 19 raamatut, käibe poolest teeb see 18%.
37.
Aafrikast on sarjas siiani vaid 7 raamatut – käibe poolest napp 4%.
Aafrika-raamatute müügi esikolmik: “Minu Maroko” (umbes 2800 raamatut), “Minu Keenia” (umbes 2000 raamatut), “Minu Kairo” (umbes 1600 raamatut).
38.
Huvitav statistika oleks tegelikult ka see, kui palju autorikandidaate ja proovitöid oleme kirjastuses läbi pidanud kaaluma. Need numbrid on kindlasti tuhandetes, aga täpsemat arvestust pole me pidanud.
Peast võib öelda, et ehk on kõige rohkem proovitöid olnud aegade jooksul Norra ja Mehhiko kohta.
39.
Iirimaa-raamatu kirjutamiseks oleme läbi aegade sõlminud kolm lepingut, millest aga pole raamatut saanud.
Dubai-raamatu lepinguid on varem olnud kaks ja nüüd tõotab kolmandast lõpuks asja saada. 🙂
40.
Tulevikulepinguid on “Minu” sarjas praegu 28. Ja 8 neist on Eesti paigad!
Püsige lainel. 🙂
Sada killukest “Minu” sarja sajanda raamatu puhul… vol. 2
Esimesed killud pani kirja Epp Petrone ja neid saab lugeda tema blogist. Nüüd meenutab “Minu” sarjaga seotud asju sarja endine kirjastaja Kairit Lillepärg.
Kuidas Petrone Prindi raamatud on mind reisile viinud
Sattusin Dagmar Raudamist inimese ja ka autorina vaimustusse – milline positiivne energiapomm ja särav naine. Lisaks muidugi nobeda sulega. Tema raamatu esitluspidu kujunes totaalseks suursündmuseks – Gruusia veinid ja suursaadiku osalemine, esitluspeole tuli üle saja inimese, kelle seas mitu tuntud näitlejat (Dagmar on varem Draamateatris töötanud) ja muid kuulsuseid.
Raamat inspireeris mind sedavõrd, et ma lihtsalt pidin isiklikult Gruusiasse minema. Kuna olime Dagmariga kirjastamise käigus sõbrunenud, siis aitasid tema näpunäited ja kontaktid mul otseselt reisi planeerida. Päädis see muu hulgas sellega, et kohtusin Tbilisis Dagmari hea sõbra ja raamatutegelase kunstnik Levan Moshiashviliga, kellele Gruusiasse jõudes sõnumi saatsin. Piisas ütlemisest, et olen Dagmari sõber, ning juba oli kohtumine kokku lepitud. Järgmisel hetkel leidsin end tema stuudioateljeest teed ja veini joomast ning tema ema küpsetatud hatšapurit söömas. Pikk ja südamlik vene-inglise segakeeles õhtu lõppes sellega, et valisin tema teoste hulgast välja ühe maali, millele ta ise taotles mu ärasõidupäevaks kultuuriministeeriumilt pitseriga loa maali maalt välja viimiseks. Luba oli mul küll taskus, kuid ometi tekitas see Riia lennujaama tollis elevust: mis sajandi maaliga tegu ja kui palju maksis jne. Kõik see toimus hommikul kell viis ning minema sain ma ainult seepärast, et tollitöötaja ülemus magas ja polnud kelleltki küsida, kas see Gruusia paber on ikka usaldusväärne. 😀
Ah jaa, veel Gruusia reisist – Dagmar oli Gruusia Eesti saatkonnas töötanud ning ka minu reis viis mind saatkonda külla, et toonasele suursaadikule isiklikult “Minu Gruusia” raamat kinkida. Järgmisel päeval läksin saatkonnarahvaga juba iidsesse mägikloostrisse daytrip‘ile. Kardan päris tõsiselt kõrgust ja pidin selle mäkkeronimise käigus pidevalt suursaadikul käest kinni hoidma – muidu oli liiga hirmus. 😀 Päev lõppes tagasi Tbilisis olles saatkonnas õhtusöögi käigus vennastumisega.
Islandile ma nii konkreetselt raamatu najal ei läinud kui Gruusiasse. “Minu Island” oli minu Petrone Printi tööletuleku ajaks juba ka ilmunud, nii et selle kirjastamisprotsessis ma ei osalenud. Küll aga oli Island mul muid teid pidi naha alla pugenud. Hoopis Kätlin Kaldmaa, kes nüüd hiljuti Petrone Prindis oma lapsepõlvemälestused ilmutas (“Kaks armastuslugu”, 2017), mõjutas mind oma Islandi lembusega. Siiski lugesin enne esimest saarele minekut Tarvo Nõmme raamatu üksipulgi läbi ning ühendusin ka autori endaga. Tema elas Põhja-Islandil, nii et just liiga palju ma tema radadel käia ei saanud (Põhja-Island ei ole talvel väga lihtsalt ligipääsetav), aga mõningaid praktilisi näpunäiteid siiski sain. Küll aga trippisime perega tookord Lääne-Islandil, mida soovitas avastama minna Kätlin Kaldmaa. Snæfellsnesi poolsaar, mis on isegi Jules Verne’i inspireerinud, oli tõesti võimas. Silmapaistev on nii otseses kui ka emotsionaalses mõttes kahtlemata Snæfellsnesi vulkaan, mille tipus on lumine müts – liustik. Selge ilmaga paistab see lumemüts ka Reykjaviki ära, kuigi asub 120 km kaugusel pealinnast. Jules Verne ma ei ole, seega jään tõsiselt hätta selle jäise ilu ja lummuse kirjeldamisega. Ja noh, minge ise ja looge oma kogemus, nuusutage jääd, vaadake maailma servalt alla ja kuulake vaikust!
Ah jaa, esimese Islandil-käigu (2013 oktoober) saabumispäeva hommikul, kui külastasime suursugust Hallgrimuri kirikut, sattusin kohe kokku Tui Hirvega, kellega ma varem isiklikult tuttav ei olnud, aga kelle kohta teadsin, et ta end Reykjaviki sisse seadnud on. Paar aastat hiljem kirjutas Tui meile “Minu Reykjaviki”. Seekord, neli aastat hiljem, kui oleme perega just tagasi jõudnud oma teiselt Islandi reisilt, ma Tuid linna peal ei kohanud, kuigi elasime põiktänavates (meie Mere tänaval, tema Laine tänaval) Vanasadama piirkonnas. Aga Tui raamatut lugesin küll nii minnes lennukis kui ka kohapeal ja nii mõnus oli raamatus näpuga järge ajades samas linnaosas ringi jalutada ja kilgata, et näe, siin nurga peal ongi see võileivapoeke, millest Tui kohe raamatu alguses rääkis, või et ahaa, Valdisesse tuleb minna käsitööjäätist sööma.
Ütlen kohe ära, et Jeruusalemmas ma endiselt käinud ei ole, kuigi tõmme on tugev. Heilika Pikkovi “Minu Jeruusalemm” on minu jaoks üks erilisem ja isiklikult kordaminevam raamat selles sarjas. Kuigi Heilika Jeruusalemm piirdub peaasjalikult Õlimäe kloostris ema Ksenia maailma jäädvustamisega filmilindile (dokfilm “Õlimäe õied”, 2013) ja raamat ei ole kindlasti reisijuhi tüüpi, on tegemist lummava teosega, mis ometi avab Jeruusalemma peale ema Ksenia keerulise isiksuse ootamatult palju. Aga mitte sind käe kõrval mööda tänavaid juhatades, vaid spirituaalselt.
Mina ei ole mingi maailmarändur, kuigi reisida mulle meeldib ning paketireisid ja lihtsalt palmi all peesitamine pole minu jaoks.
Tiit Pruuli “Minu maailma” esitluse järgsel päeval sõitsin ma hommikul kell kaheksa laevaga Soome – hea nali, on ju? 🙂 Tiidu pühendusega raamat oli mul kaasas ja kavatsesin seda tüütul hommikusel laevasõidul lugeda. Tundus romantiline mõte minna laevatekile ja seal raamat lahti lüüa. Ei olnud just päikselisim augustihommik, aga kaheksandale tekile ma sammusin. Pilves, hall, vihma tibutab, tuuline, isegi väga tuuline – ups, raamat kukkus veeloiku. Reageerisin küll sekundiga, aga veekahjustused olid silmanähtavad ja hoolimata kuivatamisest jäid nii esikaas kui ka lehed lokkima. Esimene reaktsioon oli – oh, rikkusin uue raamatu ära. Siis aga mõtlesin, et miks mitte ümbermaailmapurjetaja-Pruuli raamatule väiksed veeristsed teha. 🙂
Raamatu liigitaksin “vana kooli reisiraamatuks”, kus autori ego kõrval (tšau, Tiit! :D) on suurem roll ajaloolistel faktidel ja taustade avamisel.
Aga jah, üldiselt mõtlen nüüd enne iga reisiplaani muu hulgas ka sellele, kas Tiit sinna läheks (ok, nali).
New Yorgi reisihommik Rahva Raamatus
Pühapäeval, 26. novembril kell 11 viivad Rahva Raamat, Estravel ja Petrone Print kõik reisihuvilised Viru keskuse Rahva Raamatus Ameerika säravaimasse linna New Yorki!
Päeva juhib kirjastaja Epp Petrone, kelle eestvedamisel tuleb 26. novembri reisihommikul oma New Yorgi kogemusest rääkima reisikirja “Minu New York” autor Diana Lotus. Praktilise poole pealt jagab infot Estraveli lennupiletite ja reisikindlustuse müügidirektor Mauri Saarend.
Justin Petrone tähistab sünnipäeva ja esitleb “Peegelmeest”
Justin Petrone peab oma sünnipäeva, kingib eestlastele uue raamatu – “Peegelmehe” – ja kutsub selle esitlusele!
Peale sünnipäevalapse esineb ka eksperimentaalmuusik Silver Sepp.
Raamat on esitluspäeval esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.
Raamatu “Neli ruutmeetrit. Kogemata vanglasse” esitlus Tartus