Puhkame 27.12–1.01

Soovime kõigile häid jõule ja toredat vana aasta lõppu ning kohtume taas 2. jaanuaril. Kirjastuse e-poe kaudu saab raamatuid ikka tellida.

Kuidas avastada väikest pärli ehk lugu Milena Busquetsi raamatu „Ka see läheb mööda“ esitluselt

Tekst: Anna-Maria Penu, raamatu tõlkija, raamatute “Minu Hispaania” ja “Kes kardab Aafrikat?” autor 

Milena Busquetsi raamatu “Ka see läheb mööda” esitluselt Kloostri Aidas

Seda raamatut ei osteta. Ta kaob teiste sadade vahele lihtsalt ära. Ometi on tegemist hea, erilise raamatuga, võime ju imestunult tõdeda – ent kvaliteet ei taga publiku menu. Juba ammu. Mitte et menukid oleksid kõik tingimata vilets kraam, kuid mitte ligilähedaltki pole kõik tugevad teosed menukid. Keeruline lugu. Asja ajab veel keerulisemaks see, et eesti lugejale pole raamatu teistes riikides saavutatud imetlusväärsed müüginumbrid mitte mingisugune argument. Ega see polegi suurem asi argument, ent midagi näitab siiski. Nii raamatu kui ka eestlaste kohta. Ja mitte samu asju. Lisaks fakt, et raamatu ilmumisest on möödunud juba rohkem kui pool aastat. Mis tähendab jälle omakorda seda, et arvustamiseks ei võta teda enam ükski väljaanne. Lihtsalt niivõrd palju teisi, uuemaid raamatuid on peale tulnud ja kära ei hakka tagareas istuja pärast tegema mitte keegi. Pealegi ei tea mitte keegi, kes see Milena Busquets on, ja tänapäeva hispaania kirjandus on üldse üks väga kauge ja tume maa. Ühesõnaga, aina hullemaks läheb. Isegi aasta kirjaniku tiitli pälvinud Kai Aareleid luges seda alles hiljuti, raamatut praamil sõites päikese kaitseks näo ees hoides. Talle meeldis teos väga. Luges inglise keeles, sest tal polnud aimugi, et selline „väike pärl“ on ilmunud ka eesti keeles. Sest sellest raamatust ei tea mitte keegi mitte midagi.

Nii, aga sina ole nüüd kena ja mine KirjandusAita ja räägi selle raamatu tõlkimisest. Tee midagi selleks, et seda raamatut rohkem loetaks. Aita avastada väike pärl.

Jõuan Kloostri Aita algusajast kümme minutit hiljem. Eestlased on täpsed. Kui õhtukavas on kirjas, et üritus algab kell 18, siis ta kell 18 ka algab, ja mitte 18.03 või 18.21. Lava peal mängib Andrus Rannaääre klaverit, ja seda võib täiesti siiralt, ilma igasuguse negatiivse alatoonita alles õppija püüdlikuks klimberdamiseks nimetada. Hetk hiljem tuleb välja, et selline ongi gröönimaa muusika. Saalis istuvad inimesed kuulavad kui puunukud. Juuksekarvgi ei liigu. Neid on umbes nelikümmend. See üllatab mind. Ma arvasin, et kümmet ikka täis ei saa ja neist pooled on minu tuttavad. Aga ei, on vaid üks minu tuttav. Ta küsib usalduslikult, kas raamat, millest ma räägin, on ka hea. Muidugi on hea, vastan. Mis küsimus see selline on? Ta kehitab õlgu, tahtis lihtsalt siseinfot, et mitte langeda lavalt tuleva propaganda ohvriks. Issake! Ja mina pean nüüd sellest raamatust rääkima? Äkki siin arvavad kõik saalisolijad nii? See oleks kohutav, sest publikut on rohkelt, igas vanuses. Kõigil veinipokaalid või teetopsid ja suupisted laual. Sõbranna ütleb, et ärgu ma publiku kriitikameele pärast muretsegu, sest talle on pooled tuttavad näod. Need on need inimesed, kes hommikul viskavad päevastele kultuuriüritustele pilgu peale ja kui toimub midagi, kus pakutakse ka kõhule midagi, veetakse end kohale. Isegi miinuskraadid ei loe. See tähelepanek morjendab mind pisut. Nad siis ei olegi tulnud siia minu ja selle raamatu pärast. Rumal avastus. Muidugi ei ole. Sest mitte keegi ei tea sellest raamatust mitte midagi.

Kui Ene Mäe ja P. I. Filimonov oma vestluse lõpetavad ja kahele õnnelikule väljaloositud raamatud pihku suruvad, hakkab Rannaääre meie teemat sisse juhatades mängima hispaania muusikat. Lõpuks pasodoobel. Publiku pead nõksuvad kergelt, põlved hüplevad üles-alla, nägudele ilmuvad naeratused. Nii juba läheb. Seda on tore vaadata. Nii peategi end väikese hispaania pärli avastamiseks ette valmistama: rõõmsalt, avatult, pisut vallatus meeleolus.

Laval tunnen end hästi. See on kerge, sest ma ei soovita inimestele jama, soovitan neile head raamatut. Kai Aareleid küsib, millest raamat räägib, ja ma vastan. Peategelane Blanca sõidab pärast ema matust nende suvemajja koos oma kahe eksmehe, kahe lapse ja sõbrannadega leinama ning hakkab seal elu üle järele mõtlema, vaagima suhteid emaga, seda kõike selleks, et leida, kuidas edasi minna. Kai noogutab. P. I. Filimonov esimeses reas haigutab ja hõõrub silmi. Proovin paremini. Raamat räägib suure kaotusvaluga toimetulekust. Teeb seda teravmeelselt, laskumata sentimentaalsusesse,aidates kohati isegi huumoriga meil silmitsi seista ühe meie suurima hirmuga, milleks on kahtlemata ema surm. Samuti puudutab ta neljakümnendates peategelase kriisi, täiskasvanuks saamist, elumuutust. See on kehaga, verega kirjutatud raamat. See pole täiuslik tekst, kuigi siin on hulgaliselt briljantseid kohti, kus autor avab ennast, on siiras, on võimas, on südametarkust täis. Kuid siis otsekui ise oma siirusest, avatusest, haavatavusest ehmudes põgeneb ta argipäeva vestlustesse ja pidudesse, seksi juurde tagasi. Jah, see pole täiuslik tekst, kuid sellisena, ehedalt ta minu meelest just töötabki. Sest selline on ka elu. Kai enam ei nooguta, lihtsalt silmitseb mind. P. I. Filimonov vaatab aknast välja. Aga mul on ükskõik. Ma olen juba sõiduvees ja ujun muudkui sügavamale. Sest see on raamat armastusest. Eriline raamat erilisest armastusest.

„Peategelane ütleb,“ ütlen ma Kloostri Aida laval ja kehastun peategelaseks ning räägin mina-vormis, sisemonoloogis emaga, et „sa armastasid mind, mitte palju ega vähe, sa armastasid mind ja kõik. Olen alati arvanud, et need, kes lisavad fraasile „ma armastan sind“ sõna „väga“, armastavad tegelikult vähe. Nad teevad seda võib-olla ujedusest aga võib-olla aukartusest lause „ma armastan sind“ kaalukuse ees. Kuid see on ainuke õige viis öelda „ma armastan sind“.“

Peategelane räägib oma emast kui oma eluarmastusest ja see on imeline. Kas see pole lihtsalt imeline avastus? Vaatan saali. Siinkohal sobiks mõni publiku seast kostev „Halleluuja!“ või „Aamen!“, vähemalt spontaanne aplauski, kuid ei midagi. Vaikus. Põlevad silmad. Ootusärevus.

Seejärel arvab Kai, et on sobiv hetk selleks, et lugeda raamatust ette järgmine lõik. Imeilus Maarja Mitt astub hääletult lavale ja hakkab lugema:

Ilmselt osaliselt teadlik, et mu eluarmastus oled sina ja et mitte ükski tormiline armastus suuda sinu oma võita. Lõppude lõpuks me armastame nõnda, nagu meid on lapsepõlves armastatud, ning hilisemad armastused on vaid esimese armastuse jäljendid. Võlgnen sulle seega kõik oma hilisemad armastused, ka selle metsiku ja pimeda armastuse, mida tunnen oma laste vastu. Ma ei saa enam ühtegi raamatut avada ilma soovita näha su rahulikku ja keskendunud nägu, ilma teadmiseta, et ma ei näe seda enam kunagi ja – mis on võib-olla isegi hullem – et see ei näe enam kunagi mind. Mitte iial enam ei vaata mind sinu silmad…“

Maarja Mitti hääl värahtab, ta neelatab, pisarad tõusevad silmadesse. See on nii ootamatu. Äkki ta ema suri hiljuti? Või on ta ema haige? Võib-olla lihtsalt tundis hetkeks tulevikus ootavat meeletut valu, nagu minagi. Nagu me kõik. Saal on haudvaikne ja minu peegelneuronid töötavad täies jõus. Ma neelatan, ma nutan. Nagu kuuleks neid ridu esimest korda. Ja ma ometi tõlkisin selle neetult liigutava raamatu!

Kui maailmast hakkavad ära kaduma inimesed, kes meid armastavad, saavad meist vähehaaval, surmade rütmis, võõrad…“ lõpetab Mitt.

„Kui kirjandus suudab seda,“ ütleb Kai Aareleid, „siis pole rohkem midagi vaja öelda.“

Ja ma nõustun temaga. Nüüd, siin. KirjandusAidas rääkisin veel pikalt ja laialt ja lubasin koju jõudes öelda oma emale kohe, et ma armastan teda. Ei vähe ega palju. Armastan ja kõik. Aga siin ja praegu ma lõpetan. Las kirjandus, las väike pärl räägib iseenda eest.

IMAG2028

Tõlkija Anna-Maria Penu, Kai Aareleid ja Maarja Mitt.

IMAG2020

 

“Minu Norra” esitlus

Kolmapäeval, 21. detsembril kell 17 esitleme Solarise Apollos Tanel Saimre “Minu Norrat”.

Esitluspäeval on raamat esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.

Looduskirju kirjanik vestab eri ilmadest

Tekst: Teet Korsten, artikkel ilmus 3. detsembri Põhjarannikus

KRISTEL VILBASTE: Igaühes on kapist välja tulemata nõid

Äsja ilmus Kristel Vilbastel kirjastuses Petrone Print “Kirju”-sarjast kahemõttelise pealkirjaga raamat “Looduskirju”. Kui järele mõelda, siis eks me kõik ole “looduskirjud” − elik siis osa loodusest. Ida-Viru inimestele võiks raamat eriti korda minna, sest mitmed lood seal on Ida-Virumaaga seotud.

Kristel Vilbaste ütleb, et tema “Looduskirju” on kogumik lugudest, mis on talle endale kõige enam meeldinud.

Vestlused puude, allikate ja kividega

Neis on rõõmustamist looduse võlude üle ja muretsemist keskkonna aina hullema hävitamise pärast. “Raamatus on vestlusi puude, allikate ja kividega. Kõige elavaga, kõigiga, kel on hing. Meie hingestatud loodusega,” ütleb Kristel. Paljud lood on varem Kuku Raadio “llmaparandajas” kõlanud, aga raamatusse on põimitud need, mis autorit ennast, kuulajaid ja lugejaid kõige enam puudutasid. Samuti on raamatus vanemaid artikleid erisugustes väljaannetes. Raamatu esimeses pooles on lood taimedest, eriti ravimtaimedest, mis aitavad selliste haiguste vastu, millele teadusmeditsiinil eriti ravi pole − näiteks borrelioos või vähk. Teises osas on Kristelile kallid allikad (tal ilmus 2013 kirjastuse Varrak sarjas “Roheline Eesti” 352-leheküljeline raamat “Eesti allikad” − T.K.). Kolmandas on lood meie loodushoiust, hiiepaikadest ja keskkonnaprobleemidest. Ida-Viru vibe`i on raamatus juba seepärast, et kui autor elas Lohusuu vallas Vilusi külas, kirjutas ta iganädalasi looduselugusid Eesti Päevalehele. Siis hakkaski ta samal ajal tegema ka Kukus loodusmõtiskluse rubriiki, mille esimesed retked olidki Võtikvere metsa ja Peipsi jääle. “Lood sellest, mis seal juhtus ja mida puud mulle seal kõnelesid,” võtab Kristel kokku.

Peipsi pääl

Nii ma neid pillirookõrsi ja auke pidi lähen, vast poole kilomeetri kaugusele rannast. Ühe kinnikülmunud jääprao ääres, kus veel püstiseid jääkamakaid serval, siis see kollane telk seisab. Njah, tegelikult istus eelmisel aastal just siinsamas lähedal mustadest prügikottidest onnis kurb lätlane ja kala ei olnud… Nüüd aga satun vapustavale pildile: lage lumine väli, tuisk keerutamas oma lonte, ja keset seda ilu seisab kuppeltelk − päikesekollane. Telgi ees must kelk, mis on kuhjas täis ilusaid värvilisi ahvenaid! Siis sirutub telgist üks käsi, heidab sipleva ahvena kelku… ja sirinal tõmmatakse telgilukk lahti. Telgist vaatab välja naeratav mehenägu, aurav kohvitass käes ja kena küünlaleek ta kalastamisriistade kõrval hubisemas. Telk tundub olevat selget rõõmu ja eluenergiat täis. Kuidas näkkab, küsin viisakalt. Uhke käeviibe kelgule ja tagasihoidlik “noh, kolm-neli kilo”. Tegelikult on seal ju kuhi kalu! Kust kandi mees olete, küsin. “Tallinnast.” − “Miks te viitsite nii pikka maad sõita siia sellise tuisu ja lumega, kas kalakilo poest odavamalt kätte ei saa?” − “Aga siin on suur rahulik järv, täiesti iseendaga olemine. Mul on aega mõelda läbi kõik nädala jooksul juhtunu, teha uusi plaane. Tänada jumalat hea kalaõnne eest ja paluda sedasama ka elus. Siin olen ma tõeline tegija! Ma olen loodusega koos. Selle kala viin ma oma perele, me sööme seda, mida ise püüdsin. Lapsed ja naine tunnevad uhkust mu üle. See annab kauaks ajaks jõudu ja energiat.” Küsin kiiskade kohta. − “Ei need jäävad varestele ja rebastele. Need on ainsad kaaslased siin päeva jooksul.” Küsin ka, et kui päevane energiaports käes, siis kas kojuminekul tuisus eksida ei karda. Räägin loo oma sõbrast, kes järvele kala püüdma suusatades enne telki pugemist suusaninad kodu poole sättis ja kui kalastamise lõpetas, siis oli kindel, et keegi vist on küll suusad teistpidi tõstnud ja kallas on hoopis teises suunas. Valge järv eksitab, õnneks päästis kompass. “Ma nii kaugele ei lähe, et eksimishirm tekiks,” saan vastuseks. “Kalapüügist peab mõnu tundma, mitte hirmudega võitlema.” Jätan energiast pakatava kalamehe oma püügiõnne nautima ja keeran suusad tagasisihti. Värskes suusajäljes libiseb hoopis paremini, kohati on tuisk siiski juba jõudnud jäljed matta. Üle püstisurutud jäätükkide ukerdades näen korraga, et metsa kohal on lumepilved hajumas ja ühest pilveaugust jookseb rannamändideni “jumala sõrm” − valgusvihk, mille kuldne kiirtekimp on valge lume ja sinise taeva taustal eriti kaunis. “Jumalik valgus,” olen harjunud selle kohta ütlema. (Katkend loost “Peipsi valgus”, lk 78–81) “Peipsi valguse” kohta ütleb Kristel, et tegu on müstilise looga. “Kui olin selle raadios sisse lugenud, kurtis Kadri Valner, et mu köhimised ja sõnavääratused saab ta välja lõigata, aga kogu teksti taustaks kõlab justkui nõiatrumm. Pärast küll avastasin, et stuudio tool oli katkine ja nagises, kui end teksti kõigutasin. Ometi oli see vahva täiendus seesugusele nõiarännule,” muigab naine, kes end šamaanirännakuil kodus tunneb.

“Roheline” energia

Otsekui sosin vihiseb tuul selle meie metsade kõige kõrgema lehtpuu ladvas ja saadab mulle alla sõnumi. Võib-olla on see loetud Riigikontrolli sügisesest aruandest või kuuldud loodusteadlaste käest, igal juhul siin ja praegu see sõnum mulle pähe jõuab ja siin saab ta tähenduse. Nii see haab kõneleb: “See lendoravaemand, kes praegu mu südame sees magab, siin üleval nii kõrgel, et Sa teda ei näe… Tema on kõige rikkam ilma peal. Ta elab paigas, kus inimkäsi pole suutnud ühetaolisuse hallusega kõike nakatada, siin pole puupõlde ja betoonmürakaid, putukamürke ja ühetaoliseks kloonitud põllukultuure. Kõik, kes siin metsas elavad, on abiks ja toeks üksteisele. Kellegi hukust saab alguse uus elu, minagi annan eluvõimaluse paljudele, sirutudes päikese poole. Küllap nägid ise, kui palju meid siin on. Tõeline rikkus ongi mõnus, sõbralik elu. Aga me ei saa aru, miks te tahate seda rikkust hävitada? Toodate mu ihust tonnide viisi paberit, eriti hulluks on asi läinud viimasel ajal. Kui arvutite abil trükitakse välja iga viimnegi infokild, mida kuskilt ammutate. Teie majad on täis mõttetuid paberivirnasid − tindisulgede ja trükimasinate ajal suutsite end veel veidigi vaos hoida. Eriti kurvaks teeb mind aga see, et nüüd olete võtnud nõuks minu suguseltsiga ka elektrikatlaid kütta. Kust tuli see rumal mõte, et see energia on roheline? Teie riigimetsamajandajatel pole ju seda lepavõsa, mis algselt plaane tehes kavandatud oli, ahju lähevad ikka minusugused Alutaguse elurikkad hiiud. Minu suguselts on selt Maarjamaalt suisa kadumas, raieringi on tõmmatud juba 30aastased noorukid… Kuhu teeb see lendoravaemand oma pesa, kui mina kaon? Või kuidas saab lendoravaisand talle puult puule hüpates külla tulla, kui minu ümber on vaid raiesmikud? Millist rikkust te ihaldate, inimesed?” (Katkend loost “Rikkuse allikad”, lk 82–84)

Rahvuslill

Kristel imestab, et inimkond püüdleb kogu aeg täiuslikkuse poole − hävitades metsi, mulda ja vett. Aga ometi pole rikkamaks saadud. Hoopis naised ei saa enam nii palju lapsi, toit, mida sööme, teeb haigeks ja… meil on ikka kogu aeg midagi puudu. Kristeli raamatus on kõik kenasti põimunud − lugedes saad aru, et oled ka ise osa loodusest, mis on osa universumist, kus on oma kord, ning väikses on suur ja… vastupidi. Looduskirju! Kristel usub, et meil kõigil on side loodusega. “Ainult me ei julge seda tunnistada. Igaühes on kapist välja tulemata nõid, kes aeg-ajalt räägib puudega. Tõsi, lastele oleks vaja õpetada seda, kuidas kuulda nii, et nad kuuleks, ja näha nii, et näeks. Vanasti vanemad õpetasid seda, aga nüüd, kus nad põhilise aja oma elust koolis veedavad, paljud õpetajad seda lihtsalt ei jõua. Klassis on lapsi liiga palju ja siseruumides on seda raske õppida.” Raamatus saab ürgne loodus, muuseas, kokku Facebookiga. Kristel korraldas nimelt seal küsitluse, mis tegelikult on eestlaste lemmiklill. Ja see polnudki rukkilill! Aga seks lugege raamatut, et õiget vastust teada saada!

“Minu Bali” esitlus Pärnus

Esmaspäeval, 12. detsembril kell 18 esitleme Pärnu keskuse Apollos Jesper Parve “Minu Balit”.

Raamat on esitluspäeval esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.