Peeter Sauteri “Lapsepõlvelõhna” esitlus

Neljapäeval, 10. detsembril kell 17 esitleme Solarise Apollos Peeter Sauteri raamatut “Lapsepõlvelõhn”.

Autoriga vestleb Jüri Pino.

Raamat on esitluse päeval Solarise Apollos müügil 10% soodsama hinnaga.

Epp Petrone lasteraamatu “Kurru-Nurru vurrud” esitlus

Perehommikule tuleb registreerida aadressil katrin@elk.ee või telefonil 617 7236.
Hilinejad kahjuks sisse ei pääse! Lisateave telefonil 617 7233.
Osavõtutasu 2 eurot, perepilet (kuni neli liiget) 5 eurot, alla kolmeaastane laps tasuta.
Laupäeval, 5. detsembril kell 12–14 esitleme Eesti lastekirjanduse keskuse (Pikk 73, Tallinn) selle aasta viimasel perehommikul uut lasteraamatut “Kurru-Nurru vurrud”, lastega räägivad ja meisterdavad kirjanik Epp Petrone ja kunstnik Piia Maiste. See teos on järg perelugudele “Marta varbad”, “Anna hambad” ja “Leena peenar”, peategelaseks on seekord perre võetud kass.
Lisaks tutvustame ka Petrone Prindi uusi meisterdamisraamatuid, Claudia Tolli “Minu kassi” ja “Minu koera”.

“Minu Barcelona” esitlus Tallinnas

Reedel, 4. detsembril kell 17 esitleme Viru keskuse Rahva Raamatus Mirjam Johannese “Minu Barcelonat”.

Autoriga vestleb kirjastaja Epp Petrone.

Raamat on esitluspäeval esitluspoes müügil 10% soodsama hinnaga.

“Minu Barcelona” esitlus Tartus

Neljapäeval, 3. detsembril kell 18 esitleme Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis Mirjam Johannese “Minu Barcelonat”.

Mirjam läks Barcelonasse vahetusüliõpilaseks, pikendas seda imede aega magistrantuuri võrra ja kui vabandused otsa said, jäi päriseks. Barcelona on muinasjutumaa, kus kõik leiavad selle, mida parasjagu otsivad. Vabameelsuse. Muretuse. Ettearvamatuse. Mitmekesisuse. Koostegemise rõõmu. Armastuse. Aga ka töö ja kodu.

Ees ootavad ilusad rohelised mäenõlvad, mida päev-päevalt vallutada, ja Vahemere kaldapealne, kus käimisest väsinud jalad vette lükata. Ees ootavad pikad traditsioonid ja unistuste tulevik. Ees ootab linn, kus on kõik võimalik, sest inimesed mahuvad üksteise kõrvale ära. Linn, kus vastandid ei välista, vaid täiendavad üksteist.

Vestleme, vaatame pilte, kohapeal müügil soodushinnaga raamat.

Esimest korda Istanbul

Tekst ja fotod: Anna-Maria Penu, raamatute “Minu Hispaania” ja “Kes kardab Aafrikat?” autor

Atatürki lennujaama passikontrolli järjekord on poolteist tundi pikk ja muudab selle aja jooksul pidevalt oma kuju. Nüüd on ta kolm hiirt alla neelanud kobra moodi. Ma pole ammu nii kaua üheski järjekorras seisnud ja ma pole ammu tundmatu riigi suurlinna avastanud. Ühel hetkel lihtsalt kipuvad sihtkohad, kuuldud keeled, tallatud rajad korduma, üksteisega sarnanema, nagu võõrad näod hakkavad meenutama varem kohatud inimesi. Uudsust on vanuse kasvades aina raskem leida ja kuigi kõik on sel viisil kodusem, on mul ikkagi tunne, et selline tuttavlikkus jõuab kätte kuidagi liiga ruttu. Mehaanilisus, millega reisime, võtab meilt ära avastamisnaudingu ja on päris keeruline esimest korda kuhugi jõuda, midagi siiralt kogeda, kedagi avastada. Mitte ainult sellepärast, et teadlikult rahulikule rändamisele seab argipäev omad piirid ja paljud kohad sarnanevad üksteisega aina enam, vaid peamiselt seetõttu, et me teame paikadest juba niivõrd palju, infomaht nende kohta meie peas on nõnda suur ja kirju, et sageli isegi siis, kui me pole füüsiliselt kohapeal olnud, tundub meile sinna jõudes, nagu me juba oleksime seda teinud. Ja selles tundes leidub terake pettumust. Sest kõik, mille kohta oleme palju kuulnud-lugenud ja mida piltidelt imetlenud, näib hetkel, mil päriselt kohale jõuame, õige pisut väiksem, tavalisem, tuttavam.

Ja siin ma nüüd olen. Esimest korda. Istanbul.

Ma pole kohanud veel kedagi, kellele see linn ei meeldi. Ühel või teisel põhjusel võlub Istanbul kõiki. Kiidetakse sööke, kaupu, ehitisi, ülistatakse loodust, ajalugu, kunsti, kultuuri, kosmopoliitsust, soovitatakse Sinist Mošeed, Hagia Sophiat, Bosporuse silda, Galati torni, Taksimi väljakut, ostetakse maitseaineid, nahatooteid, keraamikat ning antakse nõu, et naeratavalt nahaalsete müüjate liigset tähelepanu, nagu ka hinnakauplemist, tuleb rõõmsa tujuga nautida, isegi siis, kui see teie kannatuse proovile paneb. Kui on aega, öeldakse, peaks sõitma Printsi saartele hobukaarikuga sõitma, jalutama Aasia poolel ja külastama keerlevate dervišite rituaali, mis kingib reisile – ja siinkohal noogutatakse paljutähenduslikult – hoopis teise mõõtme. Ja see kõik on kahtlemata tõsi. Kõik, kes me esimest korda Istanbulis jala maha saame, seda teemegi ja fotod on selle tõestuseks.

Aga kellest vähe räägitakse – mitte ainult Istanbuli puhul, vaid minu meelest üldse, niimoodi globaalselt, laiemalt ja põhjalikumalt –, on kassid. Oh, need Istanbuli kassid! Nad on ilusad, puhtad, elegantsed ja hästi toidetud. Nad ei karda rahvamassi seas sujuvalt astuda, lasevad ennast pargipingil silitada – ja see on au, nagu kõik kassiomanikud teavad! – ja endaga magusal häälel rääkida, samal ajal kui nad ise tasakesti silma looja lasevad. Ma pole iial ühelgi reisil erinevate kassidega nii palju niivõrd erinevatel teemadel jutustanud! Neid on igas vanuses, igas suuruses, igasuguste erinevate huvide ja hobidega. Nagu kirjutab Hille Hanso “Minu Istanbulis”:

“Sellist kassidisaini maailmas pole, mida Istanbuli tänavatelt ei leiaks! Valge keha ja musta mütsiga, kollane kass valgete rõngastega, triibulised, vöödilised, pruunid, hallid, mustad, pruuni-valgekirjud, musta-valgekirjud, kollase-valge-mustakirjud, Hitleri või Stalini vuntsidega, sokkidega, täppidega, laikudega, eri värvides sabaga, siniste silmadega ja pruunide silmadega, pooliku saba või kõrvaga, kohevad, siledad… nii palju, kui fantaasiat jätkub.”

See teeb tuju heaks, kas pole? Sest kui siinsed linnaelanikud hoolitsevad ja armastavad kasse sellise õrnusega, siis peab see linn olema hea energiaga paik.

Räägime alaliselt Hamburgis elava baariomanikuga veinipokaali taga armastusest: mina kaitsen armastuse hädavajalikkust eluks ning tema püüab tõestada, et armastust ei ole olemas. See olevat noorte tüdrukute romantiline jura, ning seda öeldes kingib ta meile oma säravvalge naeratuse, mis viib mu mõtted psühhoteraapiale. Mis selles head on, küsite. Ega otseselt polegi, ent tänu tema tungivale soovitusele veedame järgmise hommikupooliku Büyükada saare rahus ja vaikuses. Sultanahmetis asuva imelise Mitara kunstikohviku omanik keraamik Nazan aga tunnistab meile maitsvat taimetoitu lauale asetades, et meid emaga niimoodi kahekesi reisimas nähes hakkas ta oma maal elava ema järele hirmsasti suurt igatsust tundma, ja me kallistame nagu vanad tuttavad veel enne, kui mõni tund hiljem läbi sumeda öö hotelli poole suundume. Ja kui viimasel õhtul viskab naerusuiselt irooniline suveniiripoe omanik meid nähes kapitalismile hüüdlauseks sobiva “Kas ma võin proovida teile müüa midagi, mida teil vaja ei ole?”, hakkame emaga mõlemad laginal naerma.

Istanbuli on võimatu kirjeldada. Parem on kohale minna ja lihtsalt lasta asjadel juhtuda.

Terviseteemalised “Minu Rootsi” ja “Magus veri”

Ilmunud on Charlotte Lii Tipu “Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?”, mis jutustab Rootsis seitse aastat elanud perest. Raamat lahkab Rootsit ühelt poolt tervisega seotult – autor on ämmaemand ja kirjutab muuhulgas oma tööst ning võrdleb seda ka Eesti haiglaeluga. Teisalt toob ta välja ühiskonna plusse-miinuseid, rääkides võrdõiguslikkusest ja turvalisusest, aga ka sellega seotud stressist. Lugeda saab veel spordist, meelelahutusest, reisimisest.

Terviseteemaga jätkab ka Rootsi autori Ann Fernholmi “Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus”. Kuna 14. novembril oli rahvusvaheline diabeedipäev ja varsti on tulemas suhkrurikas jõuluaeg, on paslik süveneda rasvumise ja diabeedi tagamaadesse. Raamat annab vastuse küsimusele, kas süsivesikud on kõige kurja juur ja rasvad polegi nii pahad, kui arvatakse. Lugeja ees avaneb hoogsalt kirja pandud pilt sellest, kuidas see, mida me sööme, mõjutab meie tervist.