Superstaarist pagulaseks ehk mustanahalise turistina Eestis kaks aastat tagasi ja praegu

Tekst: Siisi Saetalu, “Minu Uganda” autor

Tulin üle pooleteise aasta kuuks ajaks tagasi koju. Juhuslikult samal ajal, mil “Minu Uganda” Eestis trükki läks ja seejärel juba poelettidele jõudis. Raamatust saab lugeda minu kogemustest Ugandas, siin kirjutan aga vastupidi ugandalase puhkamise kogemusest Eestis. Sest valusa pagulasteema kära sees lihtsalt teisiti ei saa.

Ugandas on üldiselt väga mõnus elada, päike paistab ja inimesed viskavad muudkui nalja. Sageli viskavad nad nalja minu valge naha üle. Heast südamest ja üldse mitte pahatahtlikult. Vahepeal on see lõbus, aga vahepeal väsitab valgeks inimeseks ehk muzungu‘ks olemine ära. Ootasin väga, et saan jälle Eestis jõlkuda ning nautida anonüümsust ja halli massi sulandumist. Aga läks teisiti.

Juba enne lendu Eestimaa poole helistas mulle murelik ema, kes hoiatas, et siin käib kole pagulaste küsimuse lahkamine. Olin muidugi ka ise meediat jälginud ning teemaga kursis, kuid poleks arvanud, et asjad nõnda kehvasti on, et mustanahalise inimesega Eestisse tulijaid peab lausa hoiatama. Liikusin nimelt esimesed kolm nädalat läbi Eesti koos ugandalasega, kes oli siinmail juba teist korda.

Kahe aasta tagusest külastusest räägib ta Uganda pealinna Kampala baarides sõpradele lõbusaid lugusid. Kuidas teda Hollywoodi klubis VIP-alale küsimata sisse lasti, kuidas pälvis pidevalt neidude tähelepanu ning kuidas tänaval Ameerika popmuusikute nimesid järele hüüti. Nagu päris superstaar! Ja ka sellest, et Eesti kõige mõnusamate inimestega linn on Jõhvi. Sest seal ei pöörata talle tähelepanu. Ma ei uskunud, kuid seekordne visiit kinnitas eelnevaid vaatlusi.

Hirmul on suured silmad, öeldakse. Nii olid ka meil. Ei tea siiani, kas asjatult või asja eest, sest etteruttavalt võin öelda, et löömaks ei läinud. Kõige sündmusterohkemad seiklused juhtusid alati poes. Saverna toidupoodi sisenedes hüüdis mööduja kõvahäälselt teistele ostlejatele: “Vaadake, see on küll pagulane!” Tallinnas valitses poes ülevam meeleolu ning poodi siseneja kukkus itsitama: “Neeger on poes. Nii naljakas!” ning helistas sõbrale, et uudist jagada. Otepääl pahandati natuke. Haapsalus päriti teineteiselt üllatunult: “Kas oleme Eestis või Rootsis?” Hiidlased olid parajasti ametis siseturistide teenindamisega ning piirdusid altkulmu piilumisega. Jõhvis oli kõigil kama.

Tartus taheti mustanahalist meest kallistada ning mõned noored tulid ütlema, et nad pole rassistid. Aga ugandalane võiks ikka rääkida, mis tema pagulastest arvab. Tema ju teab. Umbes nii, nagu Uganda maakohtades eeldatakse, et valge inimene on arst või preester, arvasid nemad, et kui ugandalane pole pagulane, siis on ta vähemasti sel alal ekspert. Abdul Turay kirjutas kunagi kuskil, kuidas tema poole pöördus hiphop-muusikast uurimistööd tegev üliõpilane, eeldades, et mustanahalise inimesena teab ta sellest kõike.

Eestis puhkav ugandalane, ametilt jurist ja üldsegi mitte pagulasekspert, arvas, et parimad pagulased on need, kes tulevad joovad Eestis õlut ning lähevad koju tagasi. Nagu tema.

Kahe aastaga superstaarist pagulaseks muutumine tuli ugandalasele siiski ootamatult. Talle tundus arusaamatu ka see, et me siin venelastega jonni ajame. Aafrika on hõimudevaheliste konfliktide poolest tuntud ning ka Uganda puhul pole kodusõda väga kaugesse minevikku ulatuv sündmus. Kuid pingete järel on suudetud üksteisele andestada ja üsna edukalt eluga edasi minna. Vähemalt Ugandas.

Veel enne ärasõitu pakkus ugandalane irooniliselt välja enda lahenduse eestlaste probleemidele: Obama võiks saata Eestisse 2000 mustanahalist Ameerika sõdurit meid teiste kurjade vaenlaste venelaste eest kaitsma. Mis siis küll saaks?

Pärast Eestist lahkumist saatis ta mulle Frankfurdi lennujaamast iroonilise sõnumi: “Olen sõidugraafikus. Peagi olen oma pagulaslaagris tagasi.”

Kas ta Eestisse veel ka kolmandat korda puhkama tahab tulla, ma veel ei tea.

Üldiselt on mul tunne, et hetkel on väga raske pagulasdebatile üldse midagi juurde lisada. Rahvas on tugevalt kahte leeri jagunenud ning ühe või teise poole arvamusavaldused enam kedagi ei veena.

Ja miks ma sellest siin kirjutan? Sest kui olen tuttavatele neist seikadest pajatanud, ajavad kõik silmad punni ega taha uskuda. “Kas tõesti on see vaikne eestlane nüüd nii suur ütleja?” päris näiteks üks.

Vaat sellised seiklused. Eks igaüks mõtleb ise, mis ta neist arvab ja kustpoolt ja kas üldse samastub.

Raamatus aga, nagu öeldud, minu muzungu-elust Ugandas.

Kontor suletud 22.–24. juulil

Käes on aeg pisikeseks suvepuhkuseks – meie kontor on järgmisel nädalal avatud esmaspäeval ja teisipäeval, 20. ja 21. juulil (kell 10–16). 22.–24. juulil oleme suletud. Ilusat suve!

Lühijutukogumik “Vastassuunavöönd” Kaja Sepalt ja Tui Hirve “Minu Reykjavíki” esitlus

Eestisse on saabunud “Minu Reykjavíki” autor, lauljatar ja muusikaajakirjanik Tui Hirv. Ootame kõiki tema sõpru-tuttavaid ja muid Islandi-huvilisi teisipäeval, 7. juulil kell 16.00 Tallinnasse Solarise keskusesse Apollo raamatupoodi. Seal näitame pilte Reykjavíkist, Tui Hirve küsitleb Islandil elanud näitlejanna Kirsti Villard. Raamat on esitluspäeval Solarise Apollos 10% soodsam.

Tui Hirv kirjutab oma raamatu sünniloost täpsemalt meie kirjastuse blogis.

Meil on ilmunud ka lühijutukogumik “Vastassuunavöönd”. Kirjastaja Epp Petrone ütleb selle kohta nii: “Kaja Sepp? Paljud teavad teda kui EMT suhtejuhti, noored lugejad teavad teda kui auhinnatud noorsooromaani autorit. Vähesed teavad, et Kaja on kirjutanud oma vana nime ning pseudonüümi all kunagi ajakirjadesse lühijutte. Need on haaravad, elulised, osa neist lahendatud ka ulmevõtmes. Enamik juttudest on kirjutatud 1990ndatel ning pakuvad lugejale võimaluse meenutada seda omapärast kümnendit. Kas see on naisteraamat? Minu meelest sobivad need jutukesed ka meestele, siin on sees ka pigem mehelikuks peetavaid teemasid nagu mägironimine, või nagu jutt, mis andis raamatule pealkirja: see tuksuv igatsus randme sees, keerata rooli järsult ja suunduda vastassuunavööndisse.”

Kaja Sepp kirjutab oma raamatu sünniloost enda blogis ja lahkab seal raamatu lugusid ka täpsemalt.

Ja rõõmuga tõdeme, et Justin Petrone “Minu Eesti 3” on raamatuostjate seas väga populaarne. Meilt on uuritud, kas raamatul on tulemas veel esitlusi. Anname eelinfot: 8. augustil on Justin Petrone Võtikvere raamatupäeval. Seniks aga lugemist: Justin meenutab meie blogis seda, kus ja kuidas ta oma Eesti-raamatut kirjutas.

Ilusat suve jätku!

Kuidas ma “Minu Reykjavíki” kirjutasin

Tekst: Tui Hirv, “Minu Reykjavíki” autor

Päris alguses, viis ja rohkem aastat tagasi, kui ma Palliga tuttavaks sain ja Islandil hakkasin käima, oli mul kangesti vaja nähtut ja kogetut teistega jagada. Facebook oli tollal üsna algeline ja lubas postitada 300 tähemärgi pikkusi jutte. Pidin oma elamused pisikesteks aforismideks destilleerima. Facebook oli hea koht, sest sealt ei läinud nad kaotsi ja neid sai kohe sõpradega jagada. 2013. aasta suveks, kui hakkasin Islandile kolima, oli neid jutukesi kogunenud juba õige palju. Olid tekkinud üsna selged teemad, mida ma käsitlesin rohkem kui teisi, ja need üllatasid mind ennastki. Ma ei teadnud, et mina, muusikaajakirjanik, hakkan sedavõrd innustuma sotsiaalteadustest ja linnaplaneerimisest ning neil teemadel kirjutama. Kirjutan palju oma elust ja läbielamistest, muusikasündmustest ja perekondlikest seikadest, aga suurem osa episoode on raamatu tarvis valitud seepärast, et nad kirjeldavad mingit laiemat fenomeni, mis minu jaoks Islandi elu Eesti omast eristab. Mõned neist panevad Eesti üle uhkust tundma, teised unistama, et Eestis ka asjad samamoodi oleksid. Õppisin muusikateaduse õppejõududelt, et iga nähtuse uurimiseks peab olema platvorm. Minule on Islandi uurimise platvorm kodumaal veedetud 29 aastat. Ja kuigi ma eelkõige kirjutan muidugi Eesti najal Islandist, võib seda mõnes mõttes vaadata ka kui jutustust Eestist, mille platvorm on Island.

Tegin raamatu jaoks palju uurimistööd. Veetsin aega naisküsimustega tegelevas Facebooki vestlusplatvormis “Virginia Woolf sind ei karda”, et teada saada, millisel tasandil käsitletakse neid teemasid Eestis ja millisel toonil oleks kohane feminismist rääkida oma raamatus. Lugesin populaarteaduslikke kirjutisi Islandi lähiajaloost, statistikat, ajalehte The Reykjavík Grapevine ja elasin oma igapäevast elu lahtiste silmadega.

Sisseelamine uude ühiskonda on olnud põnev, aga mitte alati lihtne. Raamatu kirjutamiseks ei ole ma võtnud mitte ühtegi täispikka tööpäeva, vaid kirjutanud igal võimalusel. Sageli laupäeva hommikuti, kui pere noorim oli juba üleval, aga vanim veel magas. Aga mul oli tunne, et ma ei ole enne päriselt kolinud, kui raamat on valmis. See eluperiood tuli sisse pakkida ja lehviga kinni siduda. Ma pidin oma eesti sõpradele jutustama, kuhu ma läksin. Siis saab jutt edasi minna alati selle koha pealt, kus viimati pooleli jäi, pole pikka seletamist. Ja nüüd on see aeg käes. Saab senistele mälestustele joone alla tõmmata ja hakata koguma uusi.