“Minu Reykjavíki” esitlus

Teisipäeval, 7. juulil kell 16 esitleme Solarise Apollos Tui Hirve raamatut “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas”. Autorit küsitleb näitleja Kirsti Villard. Esitluspäeval on raamat Solarise Apollos 10% soodsam.

Jaaninädala lahtiolekuaeg

Esmaspäeval, 22. juunil on meie Küütri tänava pood Tartus avatud kell 10–14 ja 23.–26. juunini oleme suletud. Ilusat jaaniaega!

Kus ma kirjutasin “Minu Eesti 3”

Tekst: Justin Petrone, “Minu Eesti 3” autor

aldos

Aldo’s – Greenport, Long Island, New York, USA

Aldo’s on ujuv kohvik New Yorgi osariigis Long Islandi kirdetipus Greenportis, kus ma möödunud aastal elasin. Tellisin seal töötavailt sõbralikelt Guatemalast pärit daamidelt ohtralt cappuccino’sid ja muudkui kirjutasin. Avastasin, et kaugel eemal on Tartust hea kirjutada, kuna see võimaldas mul luua omaenda Tartu, selmet lasta end häirida iga kord, kui keegi mööda jalutab. Aldo kohvikus kirjutasin ma uue raamatu esimesed peatükid, sealhulgas peatükid “Väino võlutrikk”, “Metsamees Mats” ja “Et tuli lõõmaks”. Kohviku omanik Aldo, hõbevalge kahupeaga sitke väike sitsiillane, röstis alatasa sessamas toas kohviube. Õues seistes võis näha suitsu korstnast ülespoole kerkimas ning hingata oli raske, kuna õhk oli täis seda tugevat lõhna. Arvatavasti innustas just see õhustik mind sedavõrd palju Tartu ja Viljandi puuküttega ahjudest kirjutama.

papas

Costa Adeje – Tenerife, Kanaari saared, Hispaania

Ma olin juba suure osa raamatut valmis kirjutanud, kui me tänavu veebruari lõpus Tenerifele lendasime. Samal ajal kui Epp rannas tüdrukutel silma peal pidas, istusin mina Costa Adejel ja Playa de las Americasel rannajoont ääristavates väikestes restoranides ja kirjutasin. Et saada jõudu, tellisin odavaid suupisteid, näiteks Hispaania rohelisi paprikaid pimientos de padrón‘i ning Kanaari saarte rahvustoitu papas arrugadas‘t, mille valmistamiseks keedetakse kartuleid meresoolaga, mispeale need lähevad erilisel kombel kortsu. Mäletan, kuidas ma üritasin ühes peatükis kirjeldada läbivalt figureeriva politoloogi Rein Taagepera välimust ning märkasin siis laual kaussi keedukartulitega.

“Kui Taagepera pilusilmad pisut lahti läksid, oli näha nende iiriseid, mis olid ebamaiselt intelligentset sinist värvi. Kogu tema näonahk tundus iseendasse kurduvat nagu meresoolas keedetud kartuli kortsus ja ketendav koor.”

veeriku-selver

Veeriku Selver – Tartu, Eesti

Raamatu kirjutamise ajal oli mul märkmik tavaliselt kuuetaskus, seda juhuks, kui kusagil istudes vaim peale tuleb. Kirjutamine ei tähenda ju klahvidele surumist, arvan ma. Nõnda ma siis leidsingi end mullu sügisel Veeriku Selverist, kus ma ootasin, kuni töömehed nurga taga töökojas meie autole talverehve paigaldasid, ning sirgeldasin raamatu tarvis mõtteid paberile. Üks naine nägi mind kirjutamas ning küsis, kas ta tohib mind pildistada. “See on minu hobi – mulle meeldib inimesi pildistada. Ning teie kasutate endiselt märkmikku, see on vahva, nii vanamoeline.” Lasin tal end pildistada ning kui ta oli sellega ühel pool, silitas ta mul paar korda pead ja lahkus. Ta lõhnas viina järele, kuid üldiselt oli see meeldiv kohtumine.

pc3a4rispariis

Päris Pariis – Tartu, Eesti

Olin Päris Pariisis, kui sain viimaks aru, et ma peangi selle pagana raamatu lõpuni valmis kirjutama. See on üks uuem kohvik Tartus Laial tänaval, mille omanik on prantslane Mathieu Chillaud, kes räägib oma klientidega vägeva aktsendiga eesti keelt (ning jah, me rääkisime omavahel samuti vahel eesti keeles). Seal on tünnidest valmistatud ümmargused lauad ning lai valik galette’e ja crêpe’e. Töötamise kõrvale sai kuulata vanu Prantsuse poplugusid. Mäletan, et kirjutasin seal suure hulga head dialoogi, sealhulgas sõnavahetuse Vello Vikerkaarega peatükist “Esimene päris kirjanik”. Vahel on nii, et kui ma kirjutan head dialoogi, meeldib see mulle nii väga, et ma hakkan valjusti naerma, nii et mõned teised Päris Pariisi kliendid arvasid kindlasti, et ma olen peast segi.

fellin

Kohvik Fellin – Viljandi, Eesti

Ma tean, et mõned kirjanikud ei salli, kui neid kirjutamise ajal segatakse, ning neil on sisekaemuseks tarvis väga vaikset paika, kuid mulle meeldib väga töötada Fellini-suguses kohas, kus sõbrad astuvad läbi ja ütlevad tere. Kõigepealt tuli Tiina Kaalep ning ma üritasin talle seletada, et eestlased näevad maailma kuidagi omamoodi, neil on oma arusaam sellest-kuidas-asjad-käivad, ning rääkisin talle meie Viljandi naabrist Peebust, kes armastas keset ööd puid saagida. “Normaalne,” ütles seepeale Tiina. Lõpuks, kui ma pärast veel ühe vana hea sõbraga kohtumist olin taas tööle hakanud, nägin meie naabrit Gead oma väikse poja Samueliga ukse poole minemas ning lehvitasin talle.

Sellest sai osa mu raamatu viimasest stseenist.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

M/S Baltic Queen – kusagil Eesti ja Rootsi vahel

Aga kõige esimene peatükk, mille ma tegelikult selle raamatu jaoks kirjutasin, oli pikk mustand, millest sai raamatus eelviimane peatükk “Mis juhtus?”.

Kirjutasin selle 30. augustil, mil meie laev seilas Stockholmi poole, kus me istusime ümber New Yorki suunduvale lennukile. Istusin ühe kohviku lähedal omaette nurgakeses. Laev õõtsus ja mina olin rampväsinud, see aga tähendas seda, et ma kirjutasin pisut, jäin tukkuma, ärkasin siis jälle üles, kirjutasin veel natuke, ning jäin jälle tukkuma. Vahejuhtum politseiga Kesk-Eestis Kükita grilli lähedal oli olnud vaid kümne päeva eest, mistõttu kõik see oli kirjutamise ajal selgesti meeles. Ma arvan, et just seepärast sujub see peatükk nii hästi ning pakatab energiast algusest lõpuni.

teide

Teide mägi, Tenerife, Kanaari saared, Hispaania

Kui Tartu paberilepanek Long Islandi kohvikus oli innustav kogemus, siis Tagaqi Viljandi-esinemisest kirjutamine Hispaania kõige kõrgema mäe jalamil andis samavõrra tuult tiibadesse. Selle, raamatu Viljandi-osa alguse, kirjutasin ma nii, et meie kolmeaastane tütar Maria magas mul õla peal, Epp ja Anna aga sõitsid samal ajal köisraudteega vulkaani tippu. Kirjutasin selle peatüki käsitsi märkmikku. Ma olen tähele pannud, et käsitsi kirjutamine on mõnusam ning suur osa sellest, mis saab kirja käsitsi, on parem kui klaviatuuril kirjutatu. Tüütu on ainult see, et kõik see tuleb pärast arvutisse ümber lüüa.

mahedik

Mahedik, Pärnu, Eesti

Selle raamatuga oli algusest peale see häda, et ma kasutasin kaht erisugust tehnikat. Üks mu mõte oli panna raamat kokku kunstiliselt kirjutatud peatükkidest, mis pole üksteisega päris seotud. Mõtlesin, et olen nagu Mozart. Hommikul komponeerin natuke, siis lähen ja tukun pisut, siis komponeerin veel. Niisuguse mozartliku lähenemisega oli aga see probleem, et mul kulus kirjutamise ja ümber kirjutamise ja uuesti ümber kirjutamise peale mitu kuud. Muist selle tehnikaga kirjutatud materjali – näiteks peatükk “Petrone Prindi sünd” – arenes välja just sellest ideest. Kirjutasin seda pidevalt ümber ning ma arvan, et iga korraga läks see natuke paremaks. Mäletan, kuidas veetsin pikki tunde Pärnus imelises Mahediku kohvikus, kus pakutakse mahetoitu ning vaieldamatult Eesti parimaid porgandi- ja seenepirukaid, ning kirjutasin seda peatükki ümber ja ümber. Lõpuks sai mul sellest villand ning ma kirjutasin ülejäänud raamatu umbes kuu ajaga valmis.

Mulle meeldib see teine viis rohkem. Selles on liikumist.

pikk-13

Sepa 3 / Pikk 13, Viljandi, Eesti

Kas ma ütlesin, et alustasin raamatu kirjutamist Baltic Queeni pardal, kui me Eestist augustis 2013 lahkusime? See ei ole päris tõsi. Tegelikult kirjutasin mingi osa Viljandi materjalist aastate eest meie köögilaua taga Viljandis, väike ahi laua kõrval huugamas. “Maria ja linnu” kirjutasin samal ajal, kui see kõik juhtus – neil septembrikuu päevadel sadaski vihma nii, et sadu algas ja lakkas ja algas siis taas –, ning “Ülbikhiire” peatüki kirjutasin ma samal ajal, kui meil see epopöa kestis. See oli vast umbes siis, kui ma püüdsin lõpetada raamatut, mida eesti keeles tuntakse “Montréali deemonite” nime all. Igapäevaelust kirjutamine oli minu viis auru välja lasta. Minu arvates on mõned kõige paremad lood just niimoodi kirjutatud – millegi muu kirjutamisest puhates.

roheline-maja

Rohelise Maja kohvik, Viljandi, Eesti

Viljandis tunnevad sind kõik. Rohelise Maja kohvikus Koidu ja Tartu tänava nukal ei ole võimalik kirjutada isegi kaht minutit, ilma et keegi tahaks sinuga koos kohvi juua. Üks neist kohvijoojatest oli minu sõber Elias. Mul on rootslasest koka Eliase kohta ohtralt häid lugusid. Me käisime koos temaga toomas õunamahla, mida sai linnaservast mehelt, keda me kutsusime Jutukaks Kaleviks. Kalev pressis mahla vanas aidas, mis nägi välja nagu antiikmööbli kauplus, mida oli tabanud mõni juhuslik nõukogude mürsk. Selle heina seest võis leida mida tahes – akordione, köögilaudu, kehaosi… kes teab, mida kõike veel. Kalev sai teada, et ma olen ajakirjanik, ning tahtis mind kasutada politseile kätte maksmiseks või millekski selliseks. “Teeme koostööd! Sinult on uuriv ajakirjandus. Me võime selle Sakalasse panna!” – “Ei, ei,” ütlesin mina. “Ma ei ole selline ajakirjanik.”

Mul on väga palju häid Viljandi-lugusid. Nendest peaks ka raamatu kirjutama. See võib muidugi häirida Eliast, kellel on lihtsalt tarvis sõpra, kellega kohvikus kohvi juua.

“Miks sa niimoodi kogu aeg kirjutad?” küsis ta minult. “Keegi seda su raamatut ju niikuinii ei loe!”

Originaalpostitus: https://justinpetrone.wordpress.com/2015/05/27/where-i-wrote-my-estonia-3/