Pühadeaegsed lahtiolekuajad

Head jõuluootust kõigile! Pühadenädalatel oleme avatud 22. detsembril kell 10–13 ning 29. ja 30. detsembril kell 10–16.

23.–26. detsembrini ja 31. detsembrist – 2. jaanuarini oleme suletud. Kohtume taas 5. jaanuaril!

Andry Ervald ja tema “Unenäorong”

Andry Ervaldi “Unenäorongist” kirjutavad tema lesk Tiina Ervald ja sõber Monika Pullerits.

TIINA ERVALD, Andry lesk:

Andry oli keeruline, segadusse ajav, raame lõhkuv, lapsemeelne, sügav… oli meie ühiste laste isa, elukaaslane, õpetaja, kaaslane, sõber… Ta eriline anne oli inimese potentsiaal ära näha ja luua olukord (viia kellegagi kokku, anda ülesanne täita, suunata mõne raamatu juurde, minna matkale, suhelda meilitsi), et inimene seda teostama asuks. Vahel oli see valus kogemus. Alati oli see arendav kogemus.

Andryl oli tohutu lugemus ja lugemiskiirus. Kui ta esimest korda kellegi koju läks, suutis ta minutiga saada ülevaate, mis raamatud seal on, sirutada nt käe ülariiulile ja võtta sealt raamatu, sõnades: “Ma arvan, Maria (Paul, Toomas, Tiina) peaks seda lugema. Võib, ma laenan.”

Ta viimaste aastate soovid kirju lõpetades olid “Rõõmsat jõudu!”, “Ole, kes oled!”.

Nii raske öelda, kes ta oli. Kergem on vast öelda, kes ta polnud. Ta polnud mingis mõttes standardne: liiga pikk kasv, liiga loovad lähenemised, liiga suur lugemus, liiga ebatraditsioonilised suhtlemis- ja õpetamisviisid.

Kui praegu peaksin teda kuidagi määratlema, siis ütleksin, et ta oli liblikas. See on veider võrdlus, sest oli ta ju nii pikka kasvu ja üldse mitte õhuliselt mõjuv. Liblikas ses mõttes, et liblika tiivalöök võib väidetavalt vallandada tormi. Andry antud impulsid kestavad jätkuvalt neis, kes neid said, arenevad ja muudavad kuju – ja liiguvad läbi uute kohtumiste uute inimeste juurde edasi, võimendudes ja teisenedes. Midagi suurt ja sooja ja olulist on ta käima lükanud. Ja see jätkub.

“Kas kohtumine toimus?” Selle küsimusega lõppesid paljud tema vestlused. Selle poolest on erilised ka tema kirjutised. Toimub kohtumine: sa lähed muinasjutuga/keelemänguga/mõtteuperpalliga kaasa, kuna jutustatud on see nii rikkas ja krutskeid täis keeles ja tundub nii kerge kaasa minna – aga siis, millalgi, toimub kohtumine. Iseendaga. Mingi sellise nurga alt, mida seni polnud endana tunnistanud. Või saad mõnele nurgale endas või maailmas hoopis teistsuguse vaatenurga, kui sul seni on olnud. Ja seda mitte nii, et keegi moraali loeb või ütleb, kuidas asjad on. Ei. Sa saad looga koos liikudes kogemuse. Ja iga päris kogemuse, iga päris kohtumise järel ei ole inimene enam endine, ta muutub pisut. Selline mõju on Andry kirjutistes sees.

Peaaegu iga muinasjutt selles kogumikus on kirjutatud mõne konkreetse lapse peale mõeldes. Ja kuna lastest on nüüdseks saanud suured, siis võib ilmneda lausa kummastavaid paralleele. Nt on “Väike tüdruk, kes kõndis laes” lugu Maarjast, kes tõesti on elus teinud asju, mille kohta enamik ütleks, et see pole võimalik, loogiline, tõenäoline – ja seda sellise just teda iseloomustava ja muinasjutus hästi välja toodud viisaka-tagasihoidliku järjekindlusega, mitte jalgu trampides või müüre lõhkudes. Ja on veel Joonase lugu, Kristo lugu, Aaroni lugu – neiski võib samasusi leida. Iga loo muinasjutu puhul ma lihtsalt ei tea, kellele see oli mõeldud, või ei tunne teda.

Enne sellesse raamatusse jõudmist on paljud Andry muinasjutud elanud rahvaluule-elu: osa neist on tema enda poolt linti loetud ja kümned lapsed on neid sadu kordi kuulates üles kasvanud. Neid on käest kätte ja suust suhu levitatud. Need on paljudele inimestele tähtsad olnud. Tore, et osa neist saab nüüd ka kaante vahele, kaaslaseks Jarõna Ilo toredad ja vaatenurki nihutavad illustratsioonid.

 

MONIKA PULLERITS, õpetaja:

Mul on rõõm pidada end Andry pikaaegseks lähedaseks sõbraks ja vaatamata paljudele isiklikele emotsionaalsetele mälestustele olen otsustanud teadlikult jätta need praegu tahapoole…

Mõeldes täna Andry lugudele, tuli esimesena mõte, et need on LOOD, MIS LOOVAD….

Olen muusikainimene, täpsemalt: muusikaõpetaja. Andry oli keeleinimene ning mõnda aega ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Täpsemalt küll eesti keele kaudu õpetaja, sest Andry toimis õpetamata ning tema isiklik sisu ületas kaugelt õppeainete piirid. Küllap mõistab seda igaüks, kes Andryga isiklikult kokku puutunud või nüüd tema lugusid lugeda saab. Enamiku Andry lugude taga on aga omakorda veel üks lugu – see, millest või kellest mingi jutt alguse sai. Nii on “Saar” kirjutatud Tiinale, kelle perekonnanimi oli enne Andryga abiellumist Saar. Tean, et “Väike tüdruk, kes kõndis laes” on seotud nende tütre Maarjaga, üks juttudest poja Joonasega ning paljud jutud loodud konkreetsetele poistele ja/või poistest, kellele Andry klassijuhatajaks oli. Seega ei ole need niisama muinasjutud ja lood, vaid ikka PÄRIS jutud ja lood, nagu seda raamatu tagaküljel ütleb ka Jarõna – kunstnik, kes nendele lugudele pildid lõi.

Minulegi loovad Andry lood pilte ja et olen muusikainimene, siis sageli just kõlapilte, kus sõnade rütm, kõlavärvid, tempo ja dünaamika uue keele loovad. Nii on mõnigi Andry jutt minu ja laste poolt saanud muusikalise kujunduse, paljud riimid muutunud rütmimänguks või lauluks. Aga jutu  “Elevant” kirjutas Andry samanimelise muusikapala järgi just lastele muusika kuulamiseks. “Lugu poisist, kes ei armastanud ööd”, mis ei ole otseselt kirjutatud muusika järgi või muusika jaoks, on olnud lastele heaks sissejuhatuseks Mozarti “Väikesele öömuusikale”… jne… jne… Ma ei tea, kas oskangi selgitada oma mõtet, et Andry jutud on lood, mis loovad… aga… küllap mõistab seda selgitamatagi igaüks, kes Andryga isiklikult kokku puutunud või nüüd tema lugusid lugeda saab.

Lõpetuseks jagan teiega Andry mõtet, mille kunagi temalt kingiks sain:

         Kui puu end tulele annab, jääb järele tuhk. Tuhaga me

väetame maitsvaid vilju.

       Kui õpetaja end õpilasele annab… ka siis kui ta end

ära annab…..

                   …..jääb järele uus inimene.

 

Aitäh, Andry, et olid ja andsid!

Kas teha üheks talveks karjääripaus?

Oma kogemuste põhjal arutleb raamatu “Minu Tenerife” autor ja ETV meelelahutussaadete peatoimetaja Mart Normet.

Mul oli ükskord pool miljonit Eesti krooni vaba raha, mille eest oleks saanud teha maailmale tiiru peale. See oli siis, kui elasin muinasjutus. Me kõik elasime kinnisvarabuumi-muinasjutus! Korterid, olgu neil seinad puudu või olemas, olgu neil tapeet laes või põrandal, kõikide hinnad tõusid müstiliselt.

2008. aastal müüsin kinnisvarabuumi tipus maha oma kahetoalise elamise, et osta kolmetoaline, kus oleks oma tuba ka lapsel. Ja nii see juhtuski – mu pangaarvel oli 500 000 krooni.

See oli esimene kord, kui ma reaalselt oma väikeses ajus taipasin, et raha – see ongi üks suhteline mull. Enne oli mulle kui palgatöölisele tundunud, et rahanumber on midagi konkreetset ja väärtuslikku. Nüüd lõi esimene punane lambike põlema: ei maksa raha ülearu usaldada, need paberid ja mündid pole ise oma väärtuse peremehed. See korter pole ju vahepeal poole suuremaks kasvanud või mingil muul reaalsel moel väärtuslikumaks saanud.

Selle sülle kukkunud raha “mahareisimine” tundus just õige idee. Lotovõit – lööme laiaks! Oleme naisega alati reisifännid olnud. Kui paljud sõbrad investeerivad oma aja ja raha maakodusse, siis meile on tõeline puhkus ikka see, kui saab sõita Eestist välja.

Niisiis, kinnisvarabuum oli meile kinkinud nelja aasta Eesti keskmise palga. Muidugi läheme reisile! Küll seda betooni jõuab hiljem üürida või osta.

Aga teate, mis siis juhtus… ülemõtlemine! Me nimelt ei suutnud tookord leida sellele megapuhkusele eesmärki ehk nii-öelda masterplaani. Kartsime, et mõne kuu möödudes hakkab suvalises kohas lihtlabaselt igav. Arvasime, et turistina võõras kohas elamine, sõprade ja pereta, toob meile kallale suure koduigatsuse. Ning lõpuks oleks rahast lihtsalt kahju, kui oleme oma idee vangid ega naudi seda.

Tagantjärele tundub säherdune loogika küll täiskasvanulik, aga samas üdini allaheitlik.

Me elame ainult ühe korra!

Ja siis – kui sul on raha, et unistused teoks teha – ei saa sa sellega hakkama!

Ah et sa ei tea, millest unistada?…

No sel juhul ei saa sind tõesti keegi aidata.

Niisiis tampisime raha betooni. Ostsime 30aastase laenuga uue korteri.

Möödus neli aastat.

Tervis oli ületöötamisest täiesti p****s.

Naine küsis: kas äkki peaks nüüd siis aja maha võtma?

Ostsime üheotsapiletid Tenerifele.

Sest reaalsus on selline, et minu põlvkond ei hakka kunagi pensioni saama. Noorematest rääkimata. Selline pensionisüsteem, nagu me praegu teame, läheb nähtavasti hingusele või kuivab lihtsalt kokku.

Me peame olema valmis elukestvaks tööks ja pidevaks enesetäiendamiseks. Aga see pole ju reaalne, kui oled end kolmekümnendateks eluaastateks zombiks töötanud. Hommikul kütad keha kohviga üles ja öösel paned vaimu rahustitega magama.

Teooria on lihtne: selleks et päevade lõpuni vormis olla, tuleb end laadida ja esimesest läbipõlemisest tuleb õppida. Seda ma täpselt aasta tagasi, 34aastaselt teha püüdsingi.

Kui hakkasime seda reisi planeerima, püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, kuidas oleks “õige” puhata. Lühikese puhkusega on kõik selge – adrenaliin on sees –, koht on uus ja tõeliseks lõõgastumiseks aega vähe. Kuidas töömõtted ära unustada? Kuidas tarbida iga minutit sihipäraselt? Lühikese reisi juures on see tõeline katastroof, kui terve päev on pilvealune või sootuks vihmane.

Aga 180 päeva! Kuidas neid õigesti kasutada?

Maailmakuulus disainer Stefan Sagmeister saadab iga seitsme aasta järel oma New Yorgi firma aastaks ajaks laiali, et töötajad maailma eri paigus kosuksid ja ideid koguksid.

Sagmeister kujutab oma elu ette nõnda, et ta justnagu lõikab pensionipõlvest aastaid tükkhaaval välja ja paigutab need tööaastate vahele. Ikka selleks, et tema inimesed värsked oleksid.

Ameerikas võimaldab umbes veerand kõikidest ettevõtetest karjääripausi (inglise keeles sabbatical või gap year). Ülikoolides, ka Eesti omades, on suhteliselt levinud tava, et vaheaasta või vaba semestri ajal saavad õppejõud raamatut kirjutada.

…Raamatu kirjutamine – see on ju imelihtne! Nii ma varem mõtlesin.

Sest ma kogu aeg ju kirjutan midagi: e-kirju, sõnumeid, Facebooki ja Twitteri postitusi, pildiallkirju!

Mu vanaema oli kirjanik, mu vanaisa, isa ja ema – kogu mu pere – on raamatuid avaldanud. Raamatu kirjutamine – see on loomulik toiming. Nii ma mõtlesin.

Kuni avastasin end istumas arvuti taga, käed klaviatuuril ja… ei midagi! Tunni ajaga suutsin kirja panna 20 sõna ja neist 16 ära kustutada. Sedasi mitu nädalat jutti, kuni sain aru, et pole mõtet puhkust pabistamisega tuksi keerata.

Närviline olek on meil veres. Näiteks Eesti liikluses ärritutakse iga väiksemagi asja peale. Tenerifel aga antakse väikesed vead andeks. Kui parkimiskohta pole, aga sul on vaja korraks kuskil ära käia, siis jätad auto natukeseks otse vöötraja peale. Keegi ei hakka tuututama.

Meie elurajooni keskuse tiheda liiklusega ringteel, mille keskel on purskkaev, peatus ühel ilusal päeval auto. Sellest väljus rooli tagant noormees ja tema kõrvalt neiu. Nad suudlesid kirglikult lahkumissuudlust. Hetk nagu filmis. Aeg peatus. Liiklus seisis tubli pool minutit, kõik ootasid rahulikult. Noorhärra istus autosse tagasi, sõitis edasi, elu jätkus omas rütmis.

Ja ka mina sain “Minu Tenerife” lõpuks kirjutatud. Omas rütmis.

“Minu Jeruusalemm” ja “Õlimäe õied”

15.–28. detsembril pakuvad Apollo ja Rahva Raamatu poed Heilika Pikkovi dokumentaalfilmi “Õlimäe õied” ja raamatut “Minu Jeruusalemm” koos ostes tavahinnast 30% soodsamalt.

Filmi “Õlimäe õied” treilerit võib vaadata siit.

Uudiskirja kampaania võitjad

Meie uudiskirja saajatega liitumise kampaania jõudis õnneliku lõpuni. Aitäh kõigile uutele uudiskirja-lugejatele! Loos tahtis, et raamatupakid saaks endale Jaana Sandmann, Jaana Volter, Ingrid Luide, Monika Lestberg, Peeter Roos, Leili Linnas, Meeli Rjabova, Elise Rand, Kristi (meiliaadressi algus on sohvi…) ja veel üks meie tore lugeja (meiliaadressi algus on kullik…).
Palju õnne! Kõigiga on ühendust võetud ja osa raamatupakke juba võitjatenigi jõudnud.

“Minu Ghana” vestlusõhtu Tartus

Neljapäeval, 11. detsembril kell 18 on Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis vestlusõhtu “Minu Ghana” autori Ethel Aoudega.

Vaatame pilte, kuulame jutte, kohapeal müügil raamat.

“Minu Jeruusalemma” esitlus Tallinnas

Teisipäeval, 9. detsembril kell 18 esitleme Viru keskuse Rahva Raamatu poes Heilika Pikkovi raamatut “Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris”.

Autoriga vestleb Hannes Hermaküla.

“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Tekst: Epp Petrone ja Justin Petrone

EPP PETRONE: Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli see tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud.

Igal juhul ka Justin julgustas, et see raamat on väärt välja lendama, ja otsustasime, et las jääb pealkirjaks seesama kahetähenduslik “Elust kirju” (kas hääldada teises või kolmandas vältes? Võib mõlemat pidi), mis on ka minu blogi pealkiri olnud aastaid. Ise aga ütles Justin: “Ma tahaksin kokku panna “Reisikirju”.” Hea küll. Nii me seal siis pärast otsustavat välkkoosolekut istusime tundide kaupa ja panime tekstitoorikuid kokku.

Edasi läksid nädalad. Mina otsisin materjali natuke juurde oma päevikutest ja Justin otsis paaaalju materjali juurde oma päevikutest. Tema “Reisikirju” on peaaegu kõik seni trükis avaldamata materjal. Minu lemmiklugu on Praha lugu, selline kraapiv noorte poiste ja suureks kasvamise lugu. Toimetasin ka neid lugusid, kus ise kõrvaltegelaseks olin, see oli (nagu varemgi juhtunud, ka seekord) kuidagi skisofreeniline. Mult on ikka vahel küsitud, et kuidas saab toimetada teksti, kus sa ise oled pandud tegelaseks. Minu vastus: ma ei võta seda tegelast iseendana. Tundub, et toimub topeltvõõrandumine. Nagunii iga autor liialdab ja paneb tegelase elama omamoodi, või peaks ütlema, et tegelane ise hakkab elama ja autor järgib teda. Ja samamoodi järgib siis toimetaja. Nõnda ma imetlesin seda Tiigernaist, kes möirgas ja urises Itaalias, aga ega see ju “päris mina” ei olnud.

Need kaks raamatut on meil siis uue, “Kirju”-sarja avapääsukesed. Kui ma olin meie kujundajale Margit Randmäele esitanud kritselduse, et sooviks saada ümbrikut imiteerivat raamatut (selline kujundus oli olnud aastaid mu kinnisidee), ja kui ma ahhetusega nägin, kui vahva on tulemus, siis järgmisel hetkel tekkiski idee: siin on ju uus sari! Hopp ja hopp hüppasid kusagilt poolalateadvuse põõsaste vahelt välja autorid, tegelengi praegu nende kinni püüdmisega. Päris mitu põnevat “Kirju”-sarja raamatut on uuel aastal tulemas :).

Sarja tegemine on nii põnev ja loominguline. Sa ei tea, mis sellest välja tuleb, ja see just  ongi hea.

Me teeme seda kahel põhjusel. Iseendale, mängulustiks, ja teile, lugejad. Ehk saab sellest uus võimalus, lisaks “Minu”-sarjale ja “Aja loo” sarjale, kus me inimeste lugude kaudu püüame maailma enda ümber.

JUSTIN PETRONE: Üks põhjus, miks ma soovisin avaldada “Reisikirju” oli see, et mul on umbes 40 vana päevikut, mida ma olen ühest maailmajaost teise vedanud, ilma täpsemalt mõtlemata, mis nende mõte on. Ma ei kirjutanud juhtuvat üles mitte selleks, et end oma täiuslikkuses veenda, oh ei, ma tegin seda selleks, et mitte hulluks minna. Elu on nii sageli ettearvamatu ja päevik on olnud mu ainus pidepunkt. Küllap oli minus ka ähmane lootus neid kirja pandud ridu kasutada kunagi mõnes kunstilises projektis.

Ja kui me istusime Epuga kohvikus ja otsustasime “Reisikirju” raamatu plaani, siis ma teadsin – saabunud on aeg need vanad päevikud ette võtta.

Minu raamat ja Epu “Elust kirju” on mu meelest täiesti erinevad. Epu raamat on ehe dokumentalistika. Elav elu, kirja pandud detailirikkalt. Kui ma seda lugesin, siis imestasin korduvalt, milliseid asju oli mu naine märganud otse minu silme ees, ja mina olin neil märkamatult minna lasknud. Loomulikult, kõik me, kirjutajad, teame, et dokumentalistikat pole olemas ja kõik kirja pandu on tegelikkuse toimetatud ja muudetud versioon. Aga siiski. Hea dokumentaalfilm on täis arhiivikaadreid, mõtisklusi tänapäevast tagasi vaadates, varem avaldamata pilte, ja muusika on pistetud infokildude vahele just õigetesse kohtadesse. Minu jaoks on “Elust kirju” nagu hea dokumentaalfilm.

Kui ma esimest korda selle raamatuga voodisse läksin, puges mulle naha vahele üks esimesi peatükke, “Meie õpetajad”. Epu kirjutamisstiil on petlikult elegantne, ja ta libistab pahaaimamatud lugejad uutele emotsionaalsetele radadele, nii et nad tunnevad ära, selgemalt kui eales varem, kui raske on õpetaja töö, ilma et neile oleks kordagi otse öeldud “Oh, kui raske on õpetaja töö”.

Reisikirju_Justin2“Reisikirju” oli minu jaoks aga kunstilis-kirjanduslik projekt, mitte niivõrd dokumentalistika. Muidugi põhinevad kõik lood tõestel sündmustel, aga asi on kaugel sellest, et ma lihtsalt päevikute abil ammust tegelikkust oleks otsinud. Tundsin vajadust muuta iga peatükk omaette lühilooks, heal juhul novelliks, ning igaüks neist lugudest toimub täiesti erinevas ajas ja kohas. Reaalelu tegelased muutusid selle kirjutamise käigus lugude kangelasteks. Näiteks Jack Kerouac kasutas sama võtet oma raamatutes, pannes lugejad uskuma, nagu oleks raamatus “Teel” / “On the Road” kõik just täpselt nii juhtunud, nagu oleks ta oma trükimasinaga istunud kusagil seal keset kõrbet ja kõik dialoogid kirja pannud. Tegelikult me muidugi teame, et see polnud nii. Mina omalt poolt soovin tänada kõiki oma “tegelasi”: Manonat, Kristerit, Antoškat, Francescot, McGregorit, Ninat, Brad Batemani, Bobby G-d, Björki ja teisi.

Eriti tahaksin tänada oma “tegelast” Eppu, kes tegi iga peatüki ka toimetajana paremaks. Mulle tundub, et tema sai minust kiiremini aru, milline raamat sellest tuleb. “Aa, ma saan aru, sa ei taha kirjutada lugusid mitte reisimisest, vaid sellest, mismoodi muutuvad ajas ja ruumis liikudes inimsuhted!” Jah, seda ma vist tahtsin jah.

Osaleme jõululaatadel

5.–7. detsembril müüme raamatuid Tartu jõululaadal. Laat toimub Tartu Näituste messikeskuses ja on avatud reedel, 5. detsembril kell 12–19, laupäeval, 6. detsembril kell 10–18 ja pühapäeval, 7. detsembril kell 10–16.

9.–13. detsembril oleme Tallinnas rahvusraamatukogu jõululaadal. Laat on avatud teisipäeval, 9. detsembril kell 12–20, kolmapäeval, neljapäeval ja reedel (10.–12. detsembril) kell 10–20 ja laupäeval, 13. detsembril kell 12–18. 9. detsembril kell 13–14 kirjutab raamatutesse pühendusi Justin Petrone ja 13. detsembril kell 15–16 Epp Petrone.