Soovitusi jagab raamatu “Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis” autor Jaana Davidjants

Tulin Berliini 2006. aastal, planeerides siia jääda vaid kuueks kuuks. Poolest aastast sai sujuvalt kaheksa aastat. Kohalikud sõbrad selle üle ei imestanud – rahulikus, kuid pidevalt muutuvas Berliinis on lihtne paikseks jääda. Küll aga võttis oma aja selles suures ja kosmopoliitses, ent ometi sõbralikus linnas orienteeruma õppimine. Endise idaks ja lääneks lõhenemise tõttu paiknevad linnaosad Berliinis eklektiliselt, jättes linnaosade vahele tihti palju tühermaad. See muudab linna jalgrattaga sõiduks ideaalseks. Ka autojuhid võtavad asja rahulikult ega kipu ukerdavate ratturite peale tuututama. Just ratta seljas õppisin minagi Berliini tundma. Külalistele eksisteerib siin ka mugav “call a bike” -süsteem, täpsemalt on tegu Deutsche Bahni hõbedaste ja punaste ratastega, mis on pargitud üle linna ja millele kehtib minutitasu.

Berliini linnaosadest oli Prenzlauer Berg veel kümme-viisteist aastat tagasi cool. Pärast müüri langemist meelitas see endine Ida-Saksa linnaosa kohale hulgaliselt kunstnikke ja tudengeid. Hooned olid räämas, skvottimine tavaline ja pidudel polnud otsa ega äärt. Nüüdseks on Prenzlauer Berg keskklassistunud, trendikeskus on aga liikunud Kreuzbergi ja sealt edasi Neuköllni. Linnal on ka midagi keskusetaolist – Mitte, kus asub palju poode ja liigub rohkem rahvast.

Toidukohtade valikut mõjutab Berliinis siinne suur türgi kogukond. Türklased, kes kuuekümnendatel Lääne-Saksamaale võõrtööjõuna kutsuti, otsustasid paigale jääda ning avasid mitmed söögikohad või toidupoed. Tuntud on Adalbertstrassel asuv Hasir ning palju saab kiita ka Planuferil asuv Defne. Berliinis on ka mitmeid Vietnami söögikohti. Näiteks Hermannplatzi lähedal asuv Hamy on väike, ent toit on maitsev ja odav. Hamy on hea koht ka taimetoitlastele, sest liha saab hõlpsalt tofu vastu välja vahetada. Kui mõni eestlane peaks aga kodust kaugel olles hapukapsast ja kartulit igatsema, tasub tal vaadata Pücklerstrassel asuvasse Markthalle restorani.

Kuna üürihinnad on teiste suurlinnadega võrreldes odavad, leidub siin palju väikeseid omaalgatuslikke kunstigaleriisid. Linnas on kaks suuremat moodsa kunsti muuseumi: Hamburger Bahnhof ja Kunst-Werke. Samuti tasub kultuurihuvilistel üle vaadata Riigipäevahoone lähedal asuv maailmakultuuride maja (Haus der Kulturen der Welt). Selles omapärase arhitektuuriga majas, mida sakslased kutsuvad rasedaks austriks, korraldatakse näitusi, loenguid ja kontserte. Kes kunsti vahtida ei viitsi, võib aga hoopis pargis õlut libistada. Kreuzbergis asuv Görlitzeri park ehk Görli on noori päevad ja ööd täis. Kes metsa igatseb, võib minna suurde Tiergarteni parki, kes aga avarust, sellele sobib endine lennuväli Tempelhof, mille berliinlased 2014. aastal toimunud referendumiga pargina alles otsustasid jätta. Õhtuti ärkab muidu unine Berliin ellu ning tänavatele ilmub palju pidulisi, eriti Kreuzbergis ja Neuköllnis. Väiksematest kohtadest on mõnus Kottbusser Tori peatuse juures asuv Monarch, klaasikeseks veiniks Oranienstrassel asuv Bateau Ivre, kust saab vajaduse korral ka head hommikusööki.

Majaseinad on Berliinis värvilised ja seinakunst tavaline ning Kreuzbergis leiab mitmeid üle terve majaseina ilutsevaid töid. Nii leiab Falckensteinstrasselt taanlase Husk mit Navni värvilise imedemaa, mille keskel kõndiv tegelane möödujatele rõõmsalt käega viipab. Samast kõrvalt Oppelner Strasselt leiab vendade Os Gêmeose töö. Cuvrystrassel asuvad nii Briti grupi London Police kui Itaalia kunstniku Blu tööd. Viimaseid ähvardab tänaseks lammutamine, sest samasse kohta planeeritakse hoopis luksuskortereid. Loomulikult on see tekitanud kohalikes palju pahameelt ning gentrifikatsioon on Berliinis enam kui aktuaalne. Linn muutub järjest popimaks, mistõttu tõusevad üürihinnad ja kohalik rahvas on sunnitud kolima linna äärealadele. Eks näis, kaua pidu Berliinis veel kestab. Aga kuniks kestab, tasub seal kindlasti ära käia.