Kodu-, mets- ja igatsuskoerad

Tekst: Leelo Tungal, raamatu “Puudel Pedro ja igatsustasu” autor

Lapsena ei kujutanud ma ettegi, et võiksin elada ilma koerteta, ja ega mul täiskasvanunagi koeravaba aega olnud rohkem kui tudengipõlves, mil ühiselamusse ja üüritoakesse poleks kuidagi neljajalgset sõpra saanud võtta.

Esimene kutsikas – eesti hagijas Sirka – kingiti mulle ühe aasta sünnipäevaks, ja kuigi Sirka suurimaks kiindumuseks sai arusaadavatel põhjustel mu harrastusjahimehest isa, jagasime tema (ja ta kutsikatega) rõõme ja muresid ligi neliteist aastat. Kui põnev oli jälgida kutsikate nägijaks saamist, müramist ja tegutsemist – ja kui kurvad olid päevad, mil neile uued omanikud järele tulid! Õppisin varakult harjuma mõttega, et mõnikord tuleb loobuda kellestki, kellest hoolid – kui see on tema edaspidiseks eluks vajalik.

Et koer tuleb majja võtta kutsikana, oli minu jaoks niisama enesestmõistetav kui see, et koer jääb elu lõpuni sama pere liikmeks. Tõsi küll, mõnes kodus hellitati lemmikuid diivanipatjadel, mõne talu õuekoer veetis aga oma elu ketis olles – igas peres olid omad kombed, kuid et keegi võiks oma koera saatuse hooleks jätta, sellest ei saanud juttugi olla.

Esimest korda kohtusin kodutute koertega heliloojate puhkekodus Diližanis. Suure üleliidulise puhkekodu territooriumil asus rohkesti väikesi majakesi, kus puhkasid kuu või paar oma peredega mitmest rahvusest muusikud, ning suur peahoone, kus käidi kinos, kontsertidel ja igapäiselt söömas. Meie lapsed sõbrunesid sööklast tulles koeranähvitsatega, keda luusis maja ümber lausa karjakaupa. Mõnda neist kutsuti nimepidi – Tuzik, Šarik, Kubik… Sööklatädid teadsid rääkida, et kõik need penid olid kutsikana suvitajate peredesse võetud ja hiljem saatuse hooleks jäetud. Talve jooksul pidid nad kusagile kaduma – ilmselt metskoerte hambusse sattudes. Aga mõni emane koer toob kevadel ikka jälle uued kutsikad, kellega uute suvitajate lastel on tore mängida… Mägedes luusivate metskoerakarjade eest hoiatati väga tõsiselt: need olevat huntide ja suuremat seltsi koerte järeltulijad, kes on targad, tugevad, kavalad ja julmad.

Meid ootas Eestis, minu vanematekodus, puudli-terjeri segu Proua, laste lahutamatu mängukaaslane, kes poleks metskoertest osanud undki näha. Armeenia-elamustest jutustust “Barbara ja suvekoerad” kirjutades ei osanud aga mina aimata, et mõne aasta pärast on ka meie maal siginenud nii palju kodutuid koeri, et tekib vajadus koerte varjupaikade järele. Pääskülasse rajatud koertekodu külastamise järel tundsin end samamoodi nagu lastekodus käies. Tõsi küll, sealseid olusid ei saanud lastekodu elutingimustega võrreldagi, kuid inimesi, kes hüljatud koerte eest püüdsid igati hoolitseda, imetlesin – ja imetlen siiamaani.

***

Kui Epp Petrone pakkus mulle lasteraamatu kirjutamist, mõlkusid mul mõttes hoopis teistsugused, praeguste laste elukäiku puudutavad teemad. Aga kui jutuks tuli see, et saaksime selle raamatuga toetada ka koerte-kasside varjupaiku, siis ei hakanud ma pikalt kahtlema. Nõnda siis saigi väike nukrutsev Liisa endale sõbraks puudli, kes aitas tal mõnestki murest üle saada. Mõnikord võib truu neljajalgne sõber olla parimaks igatsustasuks… Ja võib-olla saab mõni pere varjupaigakoera õnnelikuks tehes ka enda umbsõlmi lahti harutada.

Kirjastus Petrone Print toetab iga raamatu “Puudel Pedro ja igatsustasu” ostuga Varjupaikade MTÜd (www.varjupaik.ee).

 

 

“Minu Peterburi” esitlus Tallinnas

Teisipäeval, 30. septembril kell 17 esitleme Tallinnas Solarise keskuse Apollo poes “Minu Peterburi” raamatut. Autor Mailis Hudilainen ja tema vestluskaaslane kirjastaja Epp Petrone on mõlemad äsja Peterburi bussilt maha astunud ja arutavad fotode ja värskete muljete saatel.
Kel pole võimalik esitlusele tulla, sel tasub samal õhtul kell 19 vaadata ETV saadet “Ringvaade”, seal jätkab Mailis Peterburi ja Venemaa teemadega.

Esitluspäeval on raamat Solarise Apollos 15% soodsam.

Justin Petrone: miks ma tahan lugeda “Minu Shanghaid”

Tekst: Justin Petrone, Shanghais käinu

Peking oli romantiline. Aga Shanghai? Shanghai meenutas mulle liiga palju New Yorki. Lebra ja kusehais ja igasugused muud kääriva mäda aurud altpoolt kerkimas, skuutrid mööda vuhisemas, lärm ja prügi ümberringi. Igal õhtul kõnetasid mind hotelli ümbruses mehed, kes reklaamisid naisi ja miskit, mil nimeks “sex massage“. Mis iganes see ka poleks. Ja igal õhtul pidin ma neile ütlema: “Väga tore, aga ma pean täna õhtul töötama.”

Ja ma töötasingi. Selles “wannabe” luksushotellis, kus peatusid kiilanevad prantsuse ärimehed ja eakad norra prouad ja kus valges ülikonnas härrasmees mängis klaveril ragtime’i, mina aga istusin nurgas ja trükkisin agaralt igal õhtul, päeval käisin tegemas intervjuusid üle kogu linna. Ärimeeste keskkonnas serveeriti mulle kõige peenemat Pekingi parti ja kanget Starbucksi kohvi. Mulle öeldi, et Shanghais on ühe asemel kolm Louis Vuittoni kauplust. Fantastiline. Hommikuti vaatasin hotelliaknast välja, nägin vaid kosmoselaevu meenutavaid hooneid ja igatsesin nostalgiaga Pekingi ajaloolisi paleesid.

Shanghais oli üksildane olla. Alles viimasel õhtul tuli Anneli, et tutvustada mulle linna, nii nagu ta oli teinud ka Pekingis.

Ta seisis hotelli sissekäigu juures, riietatuna üleni sinisesse, mis tõi eriti hästi värvi ta terase pilguga silmadesse, ja ta oli täis energiat, sest Shanghai tekitab seda, see linn elavdab sind, kas või selleks, et hüpata eest ära vanamehel, kes tuleb ülbelt mööda kitsast tänavat. Muide, Shanghais meeldib vanadel meestel tänavale sülitada. See aitab neil tunda end mehiselt.

Me pidime takso võtma, aga Anneli küsis, kas ma olen Bundi näinud, ja mu eitava vastuse peale kortsutas ta oma eestlaslikke kulme. “Sel juhul peame kõndima,” teatas ta, “sest kes pole Bundil käinud, see pole Shanghaid näinud.” Nii jalutasime mööda jõeserva, ma imetlesin grandioosseid vanu pangahooneid ja saatkondi ja ärihooneid. “Shanghai on ehitatud äri ajamiseks, raha tegemiseks,” rääkis Anneli ja ma uskusin teda, sest kui kuskil siin planeedil on koht, kus on kapitalismile, rahale ja uhkusele rohkem rõhku pandud, siis mina pole seal veel käinud.

Kaldapromenaad Bund särab öösel tuledes. Seal kohtuvad halloween ja jõulutuled ja Prantsuse Riviera. Anneli tõi värvidemängu kaasa rahu ja meeldiva eesti vaikuse, ja ma nägin, kuidas taamal väikesed neoonvärvides parved sõitsid edasi ja tagasi üle Huangpu jõe.

Esimest korda kohtusin ma Anneliga nädal varem Pekingis, olin veidi närvis, nagu ikka uute inimestega kohtudes, aga sõbrunesime ruttu ja ärevus kadus sama kiiresti nagu udu sel sombusel pühapäeval nädal aega tagasi Keelatud Linnas.

Sel päeval oli liikvel palju politseinikke, kes peatasid vaid ja ainult hiinlasi. Anneli jutustas mulle Hiina võimust, ajaloolisest ja tänapäevasest, alates vinjettidest, millel kujutatud keisrile ustavad konkubiinid ja eunuhhid, kuni küsimusteni, millega on tänapäeval vastakuti riigi poliitiline eliit. “Partei ei saa loobuda Maost,” ütles Anneli. “Maost loobumine tähendaks tunnistamist, et Hiina pole enam kommunistlik, ja seega poleks see riik legitiimne.” Ta oskas väga palju põnevaid lugusid jutustada: ta teadis Keelatud Linna iga loom-jumaluse tähendust, ja hiljem rääkis ta, kuidas oli jätnud kõik Eestis maha, et tulla ja õppida hiina keelt. Nii kohtas ta oma toredat abikaasat.

“Me olime kui tudengid, nii muretud,” rääkis Anneli. “Kandsime T-särke ja reisisime ringi.”
***

Järgmisel hommikul olin lennukis teel koju. Kui ma nüüd kuulsin, et Anneli on kirjutanud Petrone Prindile raamatu “Minu Shanghai”, siis olin rõõmus, sest oma sisimas tunnen puudust Shanghaist ja Anneli oli kõige ehedam inimene, keda seal kohtasin.

Ma harilikult ei loe raamatuid eesti keeles, kuna see on mulle väga aega ja vaeva nõudev, aga seda raamatut kavatsen ma lugeda!

“Minu Amazonase” autor Haapsalus

Reedel, 26. septembril kell 19 esineb Haapsalus rändurite klubis (Nurme bistroos) “Minu Amazonase” autor Ivo Tšetõrkin.

Kell 18.00 algab rändamise-teemaline mälumäng. Oodatakse kuni neljaliikmelisi võistkondi.

Kell 19.00 on kord aastaid Peruu Amazonases rännanud antropoloogi, seikleja ja reisiraamatu “Minu Amazonas” autori käes. Õhtu teema on “Rännak Peruu Amazonasesse ning Iquitosesse – maailma suurimasse linna, kuhu ei vii ükski maismaatee”.

Müüakse ka meie reisiraamatuid.

 

“Minu Shanghai” esitlused

Anneli Vilu “Minu Shanghaid” esitleme neljapäeval, 25. septembril kell 16 Viru keskuse Rahva Raamatus (autoriga vestleb sinoloog Urmas Pappel) ja neljapäeval, 2. oktoobril kell 18 Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis.

Eesti kirjanduse sügislaat

Laupäeval, 13. septembril kell 11–17 on Tallinnas Vilde muuseumis eesti kirjanduse sügislaat, kus müüakse ka meie raamatuid.

Raamatute müük ja vahetus, laste lugemisveranda, ajaloo ja kirjanduse teemalised vestlusringid ja palju muud.

Kirjanduslaada programm
NB! Programm on TASUTA

Muuseumi ees:
11–17 omamaise kirjanduse müük
11–16 eesti kirjanduse kirbuturg (www.kirbuturg24.ee)
11–17 laste lugemisveranda, tegevusi igal täistunnil (www.keskraamatukogu.ee)

Vilde elutoas:

13.00 “AJALOO TORKED” – ajaloost, kirjandusest, mälust ja valust räägivad Eeva Park ja Imbi Paju
15.00 “AJALUGU ROMAANIS JA TEGELIKKUSES” – räägivad Indrek Hargla ja Juhan Kreem

Avatud on mõnus sügisene õuekohvik. Üritusel lööb kaasa ka koostööpartner Kadrioru Selts.

SEL PÄEVAL ON MUUSEUMI NÄITUSTELE SISSEPÄÄS SOODUSPILETIGA 1€.

TOETAJAD: Eesti Kultuurkapital ja Best Propaganda OÜ (PublikTV).

Koostöö eest tänud Tallinna keskraamatukogule, Kadrioru Seltsile, Telliskivi kirbuturule, Tallinna kesklinnavalitsusele jt.