Kolm liitrit musta sappi, millest sai optimismi lühikursus

Tekst: Mailis Hudilainen, “Minu Peterburi” autor

Olen alati olnud aldis sõdima, kisama, jalgu tampima… ühesõnaga, käituma enda teada igati adekvaatselt, kui oma tahtmist ei saa. Kuid mida teha, kui vaenlast pole võimalik läbi sõimata? Kui kõiges on süüdi linn, milles elad? Peksta jalaga lumevalli? Röökida täiest kõrist ebaviisakusi, viisakalt suud käega varjates? Puksida ennastsalgavalt toa seina? Kõik tehtud. Ei soovita.

Meil on universumiga sõnatu kokkulepe. Kõigepealt austab ta minu täiskasvanud inimese staatust ning lubab leebelt aega, et ma ise oma probleemid lahendaksin. Pikapeale muutub kannatamatuks ning tormab oma pisut peast nikastatud lapsekest ise abistama. Nii koputaski mulle mõistuse uksele arg mõttepoiss: hakka viha paberil välja elama. Kõhkluseta saatsin mõttepoisi pikalt. Universum ei andnud alla – saatis mulle info “Minu” sarja olemasolust. Mina ikka ei võtnud vedu. Universum võttis siis kasutusele kahurväe. Saatis sõbranna Maiki mind küünarnukist haarama ja huvi pärast oma sõbra Liisa Pastiga tutvustama. Liisa on aktiivse elupositsiooniga tegelane, tal võttis kakaotassi aega jagu otsustamaks, et minu lood on Petronele pakkumist väärt. Kahe päeva pärast passisingi nõutult oma postkastist kirja Eda Allikmaalt – et kas ma ei teeks neile kava ja paar peatükki proovitööna?

Eee… mis te nüüd… Tegin ma kraapsu, mis mina, kummardused maani, ise silme ette manamas, kuidas ma nädalaga kõik kokku vorbin ja veel nädalakese pärast asun sisu kallale.

See oli detsembris.

Järgmise aasta aprillis puksisin toa seina juba seetõttu, et olen saatanlik prokrastinaator, kes ei suuda ühegi arvestatava mõttega lagedale tulla, mis siis kirjapanemisest rääkida. Raamatul peab ju mingi idee ka olema, mitte lihtsalt kolm liitrit musta sappi, mis trükimustaks maskeerub.

Punnitasin ja punnitasin. Küll oli vaja mul Peterburi elustada. Kui tema süda on Peeter-Pauli kindlus, selgroog – Nevski prospekt, siis pea on loomulikult Talvepalee. Aga tsaari peas pole. Väljendki selline vene keele varnast võtta. Nii et ajuvaba linn. Sobib. Kümneks autoripoognaks küll pisut vähevõitu. Siis otsustasin tagasihoidlikult lepitada venelased ja eestlased. Seejärel veeretasin peast veel sada mõtet läbi, enne kui koitis: töötagi reaalajas “foobia” – “fiiliaks”.

Ka kirjastus tegutses sama hoogsalt. Mõtlesid kuu, teise, kolmanda. Selgus – väitlesid, kas nii palju negatiivi sobib sarja kontseptsiooniga? Eda vastas: sobib. Ta kannab hoolt selle eest, et see kaantest välja ei voolaks. Ning võttis mu tiiva alla. Tänasin lapsendamise eest, kuid nõudsin, et raamatu näitan ette alles tervikuna. Nii umbes aasta pärast, lubasin.

Edasi käis samas vaimus. Hommikul ärkan – napoleonlikud plaanid 14tunnise tööpäeva kõrvalt kohe peatükk valmis saada, öösel kell viis magama, tulemuseks mõni rida teksti.

Ei vähernud nüüdsest mitte linna ebamugavusest, vaid raamatu küüsis. Olematu raamatu küüsis. Pea paks mõtetest, mis kõik konkureerivad üksteisega esmajärgulisuses, ja lipikutele saavad küll killud, tähelepanekud, mõttesähvatused pea et kõik kritseldatud, aga et nad looks kokku koondada… Eei, tänan. Minu mõistus on laisk, tema tahab irooniliselt täheldada ja näppu tõsta olulist mõtet väljendades.

Struktuuriga tegelegu alamad. Vabandust, kes, küsin mina, kes siiani ei oska hommikuvõimlemist teha ja õhtuti samal ajal magama minna. Kust me nüüd mitme ala-mina peale selle distsipliini leiame?

Päästjad tulid geograafilised ja gastronoomilised. Metroos kõikumine annab alati kirjutamisainest – keegi tukub mu paremal õlal, vasakul pool teine usinasti higistab… jne –, vagunipingil end lahti kirjutanud, oli kergem tulla rahvusraamatukokku ning juba midagi asjalikumat kirja panna.

Gastronoomiliseks abistajaks kujunes kohvikukett Tšainikoff, kus tellisin alati kaks suurt vänget americano‘t ühe hinna eest ning kulistasin need poole tunniga ära. Selline moodus küttis üles veel tõhusamalt kui 40 minutit trügimist ühistranspordis… Raamatu poole peal pidin selle naljaga lõpetama.

Keha nõudis tervislikumat moodust end kirjutamisrütmi viia. Küll üritasin end veiniga lõdvestada, küll inspireerida jalutamisega, Peterburi mõttehiiglaste lugemisega. Kokkuvõttes piinlesin kirjutamise kallal ikkagi üle kahe aasta, kus iga tuhina vahele jäi kuukene hingetõmbejõudu.

Mida oligi vaja – sisu oli vaja läbi kannatada. Leida see hea, mitte ta näpust välja imeda.

Leidsin. Tunnetasin läbi. Sain ka raamatu helge poolega hakkama.

Ja siis tuli Eda kääridega ja lõikas poole kirjutatust mu sahtlisse tagasi. Targu. Tänan teda selle eest.

Mis siis valmis? Kondensversioon minu kasvamisloost. Sellest, kui keeruline on inimesel negatiivsusest lahti lasta, sest ohvri positsioon pakub palju mugavamat ellusuhtumist.

Sellest, kui keeruline on vastuolulise mineviku ja olevikuga riigist head leida. Ja millisest rahust ja rõõmust täitub hing, kui leiad selle. Tekib tunne, et järsku on silmad ka kuklale kasvanud – niivõrd avardub silmaring. Sest järsku jaatad seda, mida oled kogu elu eitanud.

See on lugu Revidendist. Aga kes revideerib keda, otsustab iga lugeja ise. Mina oma vastuse leidsin.

“Minu Istanbul” Kuku raadios järjejutuna

25.–31. augustil loetakse Kuku raadios ette katkendeid Hille Hanso “Minu Istanbulist”. Kuula igal tööpäeval kell 10.45–11.00, kordus on eetris samadel päevadel kell 18.45–19.00 ja pühapäeval kell 19–20.

Arvamusfestivalil “Minu Peterburist”

„Minu Peterburi“ esitlusest Paide arvamusfestivalil ja sõna jõust kirjutab raamatu toimetaja Eda Allikmaa

Tegime „Minu Peterburi“ esmaesitluse Paide arvamusfestivalil sellele vahvale ettevõtmisele omases arutluse vormis. Eesti Ekspressi ajakirjanik ja meie kirjastuses aasta tagasi eesti keeles ning tänavu ka vene keeles avaldatud raamatu „Lasnamäe valge laev“ autor Viktoria Ladõnskaja ja Peterburi-raamatu autor Mailis Hudilainen võtsid raamatu tutvustamise kõrval jutuks eestlaste russofoobia. Raamatus, muide, süüdistab autorit ennast russofoobias ta hea sõber, mis põhjustel, jäägu lugemisel avastada. Praeguses poliitilises olukorras on venehirm taas tundlikum teema kui kasvõi alles pool aastat tagasi ja see pani ettevaatlikkuse pitseri ka arutelule. Kõlama jäi esinejate ühine seisukoht, et avalikus ruumis võiks vähem keskenduda inimese rahvusele, ei määra ju rahvus kellegi isikuomadusi, vaateid ja väärtusi. „Minu Peterburist“ kõneldes tunnustas Viktoria Mailise söakust kirjeldada tänapäeva väikese inimese mõtteilma. Jällegi – kui loete raamatut, näete, et rahvus ei puutu asjasse.

Enne arvamusfestivalile minekut me muidugi aimasime, et Vene teemad on seal esil, aga et nii läbivalt, ei osanud siiski ette kujutada. Minule jäi mulje, et festivali kõige tulisemad arutelud käisid lõimumise laval, kus kõneldi kahel päeval nii eesti kui vene keeles ja lavalolijate ning publiku poolel istujate-seisjate väljaütlemised kasvasid ühiseks aruteluks. Postimehe venekeelses vestlusringis oli keskne kuju legendaarne muusikaajakirjanik Artemi Troitski. Seda, et russofoobia teema pole sulepeast imetud, nägin kirjastuse raamatuleti taga seistes. Kolleeg tutvustas vanemapoolsele meesterahvale meie „Aja loo“ sarja raamatuid (Andei Hvostovi „Sillamäe passioon“, Viktoria Ladõnskaja „Lasnamäe valge laev“ jt), nimetades, et need raamatud jutustavad nõukogude ajast. „Mis nõukogude aeg? Meil ei ole olnud mingit nõukogude aega,“ kähvas mees kui ussist nõelatud. „Meil oli Vene okupatsioon.“ Jah, sõna jõud on suur.

 

 

“Minu Peterburi” esitlus Tartus

Neljapäeval, 4. septembril kell 18 ootame kõiki raamatuhuvilisi Tartusse linnaraamatukokku Mailis Hudilaineni “Minu Peterburi” esitlusele.

Kuulame muljeid otse Peterburist saabuvalt autorilt, esitada saab küsimusi, kohapeal on müügil soodushinnaga raamat, kuhu võimalik pühendus saada.

“Minu Peterburi” Kuku raadios järjejutuna

18.–24. augustil loetakse Kuku raadios ette katkendeid Mailis Hudilaineni “Minu Peterburist”. Kuula igal tööpäeval kell 10.45–11.00, kordus on eetris samadel päevadel kell 18.45–19.00 ja pühapäeval kell 19–20.

“Minu Peterburi” esitlus

Taas saame tutvustada uut “Minu” sarja raamatut, seekord sellisest lähedasest ja samas eksootilisest kohast nagu Peterburi.

“Minu Peterburi” autor on ingerisoome ja vene taustaga eestlanna, nagu Mailis Hudilainen kunagi end defineeris. “Minu maskeering oli Peterburi kolides täielik,” meenutab ta kaheksa aasta tagust aega, kui arvas, et suur armastus ja lapsepõlvekogemused teevad talle linna sisse elamise lihtsaks. Läks aga hoopis teisiti, tuli end kaitsta ja määratleda uuesti nii eestlaste kui venelaste seas. “Linn hakkas minust peterburilast kasvatama,” ütleb ta. “Minust sai tema mustmiljones katseklaas, temast – minu huvitavaim vaatlus.”

Politoloogiaharidusega tõlkija Mailis Hudilainen esitleb oma raamatut koos ajakirjanik Viktoria Ladõnskajaga. Nende mõttevahetus, mille peateemaks russofoobia Eestis, on sel reedel, 15. augustil kell 15 Paides Arvamusfestivalil Eesti Ekspressi intervjuutelgis kohvikus Pierre.

Arvamusfestivalil on raamatualal müügil meie raamatud – ikka suvehinnaga.

Osaleme suveüritustel

“Minu California” Kuressaares, Hvostov, Ladõnskaja ja Keränen Võtikveres

Suvi on suures hoos ja kirjastus Petrone Print osaleb suveüritustel!

Sel reedel ja laupäeval on meie sõbrahindadega raamatulett üleval Kuressaare merepäevade kirjandusõues (aadressil Kohtu 1). Sealsamas esitleme laupäeval, 9. augustil kell 14 raamatut “Minu California”. Autori Ede Schank Tamkiviga vestlevad Ameerika-teemadel Neeme Raud ja Sten Tamkivi.

Jõgevamaal Võtikveres ootab laupäeval, 9, augustil külalisi aga raamatuküla, meie autoritest on sel aastal kohal Andrei Hvostov (“Sillamäe passioon”) ja Viktoria Ladõnskaja (“Lasnamäe valge laev”), kes umbes kell 15.45–16 arutlevad eestivenelaste üle Eesti loomingulisel maastikul. Samuti saab kuulata Mika Keräneni (“Minu Supilinn”), kes jutustab umbes kell 16.20–16.40 armastusest ja lapseks olemisest Eesti kirjanduses. Ka raamatukülas ootab kõiki huvilisi meie lett, kust saab osta suvehinnaga raamatuid.

Järgmisel nädalal näeb trükivalgust Mailis Hudilaineni “Minu Peterburi”, seda esitleme Paide arvamusfestivalil 15. augustil kell 15. Täpsemalt juba uuel nädalal.

Head suve nautimist raamatute saatel! (Tasub ehk kiigata ka meie suvist laotühjendusmüüki?)