2. mail kontor suletud

Reedel, 2. mail on Tartu kontor-pood suletud. Kohtumiseni järgmisel nädalal!

Ene Hioni “Valged varesed” Kuku raadios nädala raamat

Ene Hioni “Valged varesed” on Kuku raadios 28. aprillist 4. maini nädala raamat.

Saade “Nädala raamat” tutvustab igal nädalal ühte huvitavat populaarteaduslikku raamatut või teatmeteost. “Nädala raamat” on eetris igal tööpäeval esmaspäevast reedeni kell 10.30 ja kordusena sama päeva õhtul kell 18.30.

Kohtumisõhtu “Minu Prantsusmaa” autoriga

Teisipäeval, 22. aprillil kell 15.30 esineb Tallinna keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse saalis (Liivalaia 40) Eia Uus, kes räägib oma raamatust “Minu Prantsusmaa”. Tegemist on neljanda üritusega uuest reisiraamatuid tutvustavast sarjast “Raamatuga ümber ilma”.

Lisainfo: vko@tln.lib.ee või 683 0961

Uued raamatud: “Minu Hiina” ning “Puudel Pedro ja igatsustasu”

Meie kirjastuses on aprill olnud viljakas kuu. Äsja ilmus ühest maailma suurimast riigist rääkiv “Minu Hiina”. Autor Leslie Leino on sealmail elanud ja töötanud kuus aastat, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see “valgel suurninal” õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid.

Lugejaile avaneb tema raamatu kaudu kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse ja meie ärimehi seal ootavatest komistuskividest.

Täiendust sai ka meie kirjastuse lasteraamatute rivi: “Puudel Pedro ja igatsustasu”, autor Leelo Tungal, on mõeldud 9–14aastastele. Iga selle raamatu ostu pealt läheb osa summast Varjupaikade MTÜ-le koduotsivate kasside-koerte toetuseks, ka on raamatu üks seiklusi seotud varjupaigast võetud loomadega. “Puudel Pedro ja igatsustasu” esitlus on maikuu alguses Prima Vista kirjandusfestivali raames.

Aga juba järgmisel kolmapäeval, 23. aprillil – raamatu ja roosi päeval – on meil kohtumisõhtu virumaalastega. Rakveres Lääne-Virumaa Keskraamatukogus saavad lugejad kuulata “Minu Narva” autorit Katri Raiki (algusaeg kell 17.30).

Samuti on raamatu ja roosi päeva puhul avatud meie kirjastuse müügilaud Tartu Ülikooli raamatukogu fuajees: 23. aprillil kell 11–18. Igale ostjale kaasa roos!

Kestab ka meie sünnipäevakuu pakkumine. Kuni 30. aprillini on meie sünnipäevalaud kaetud raamatutega kõigis Rahva Raamatu kauplustes ja netipoes. Samuti on meie enda veebipoes kuni kuu lõpuni sünnipäevamüük.

Täpsem info: info@petroneprint.ee.

Ilmus “Minu Hiina”

Ilmus Leslie Leino “Minu Hiina”. Raamatut saab osta meie e-poest ja raamatupoodidest üle Eesti.

Sünnipäeva puhul kingitused, sõbrahinnad ja uus raamat “Aja loo” sarjas

Petrone Printil on sünnipäev! Meie kirjastus saab sel reedel, 4. aprillil seitsmeaastaseks. Alates reedest on kirjastuse poes paljud raamatud sõbrahinnaga, kõik ostjad saavad kingituseks kaasa “Minu reisipäeviku”. Juhime tähelepanu, et nüüd saab meie kodulehelt osta e-raamatuid ka otse ja kõige soodsama hinnaga.

Kuni selle nädala lõpuni on sünnipäevamüük ka kõigis Apollo raamatupoodides ja Apollo e-poes.

Lähipäevil jõuab raamatulettidele uus raamat meie “Aja loo” sarjas, Ene Hioni“Valged varesed”, mis jutustab 1941. aastal Venemaale evakueeritud eesti lastekodulastest. Loos elustuvad sõjaaja olustik Siberis ja sõjajärgsed aastad Eestis. Raamatus on küllaga traagikat, ent tegevustik areneb hoogsalt nagu põnevusjutus, pannes lugeja unustama, et lahtirulluvatel sündmustel on tõsieluline taust.

Raamatu autor, toimetaja ja kirjastaja kirjutavad teose sünnist kirjastuse blogis.

Blogis on ka Epp Petrone ülevaade värskest raamatust “Minu Bulgaaria” ja selle esitluspeost Tallinnas. Juba 30. aprillil on selle raamatu autor tulemas foto- ja jutuõhtule Tartu linnaraamatukokku.

Täpsemat infot saab aadressil info@petroneprint.ee.

“Valged varesed” – pikk tee koju

“Valgete vareste” sünnist

Autor Ene Hion:

Minu jaoks sai see lugu alguse ühest ootamatust kutsest. Tundsin kutsuja juba eemalt ära, kuigi me polnud ealeski kohtunud. Ta seisis keset rahvarüsinat arglikult, kuid ometi iseteadvalt. Teineteisest kaugel asuvad silmad vahtisid uurivalt. Väikest suud kaarutas kohmetu naeratus.

“Kas teil oleks võimalik osa võtta lastekodu endiste kasvandike kokkutulekust?”

Küsija hääldas sõnu pehmelt, mingil eriliselt sugereerival viisil, mis ei anna võimalust kutset tagasi lükata. Võtsin kutse vastu. Kui ma poleks kutset vastu võtnud, poleks ma saanud kogemust, mida kokkuvõtvalt võiks nimetada – saatust ei valita. On saatusi, mille kangelaslikkus seisneb nende lihtsuses.

Sattusin selle raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel. Sõitsin asjaosalistega Uurali mägedesse, paikadesse, kus Eesti lastekodude lapsed elasid, käisin sõjatehases, kus nad töötasid, põldudel, kus nad kartuleid kasvatasid, järve ääres, kus nad igatsesid kauget kodumaad. Kohalikud korraldasid meile troikasõite, kohtusime tehase tööliste ja sealsete lastega.

Tagasiteel ütles üks endistest lastekodukasvandikest: “Nad vist mõtlevad, et oleme mingid väga tähtsad isikud.”

“Aga me ju olemegi tähtsad! Me aitasime neil sõja ära võita ja rahuajale ropu tööga aluse panna.”

“Poleks iialgi uskunud, et elus midagi niisugust näha ja tunda saab.”

Tegin asjaosalistega raadiosaateid, mis olid eetris üle kahekümne aasta tagasi. Kohusetundest talletasin ka selle osa materjalist, mis siis tundus kasutu, tühine või vildak. Üritasin aastate eest seda lugu ka raamatus talletada, aga pean ausalt tunnistama, et ei saanud hakkama. Ma polnud osanud näha ja veel vähem aru saada, mis toimus ekstreemsesse olukorda sattunud väga noorte inimeste kogukonna sees, mis õnnemäng nende elu oli. Vaid esmapilgul on jutt täiesti arusaadavatest asjadest – aususest ja valelikkusest, pettumustest ja lootustest. Ma ei avastanud kohe loo tähendust. Võtsin mitukümmend aastat hiljem ennast kokku ja kirjutasin ammuse loo uuesti läbi.

Konkreetseid tegelasi oli üle 130, võibolla isegi üle 150. Nad olid lapsed ja juhuse tõttu nende saatusega seotud kümmekond täiskasvanut. Loo igas tegelases on midagi mitme reaalse isiku saatusest. Reaalsetest isikutest õnnestus mul nüüd taaskohtuda vaid kolmega. Kolm viimast saavad raamatus kokku. Seegi on üksnes oletus, ajakirjaniku fiktsioon. Lugu ei jõudnud nii kaugele, et sellele kinnitust saada. Pealegi ei või elus milleski kindel olla peale selle, et me kõik oleme surelikud.

Toimetaja Mari Vaba:

Öeldakse, et kõik inimesed on pärit oma lapsepõlvest. Kas erinev lapsepõlv teeb meist erisugused? Mis on see, mis me kogetust kaasa võtame? Mille unustame? Kas unustamine võib olla ettekavatsetud? Kas nii- või teistsugune lapsepõlv on juhus või paratamatus? Need on küsimused, mis kerkivad “Valgeid vareseid” lugedes.

Kirjastaja Eda Allikmaa:

Raamatu tööpealkiri oli “Juhus pole kunagi vaid juhus”, aga selle käsikirja juurde juhatas tõesti juhus. Ene Hion kirjutab ühes varasemas raamatus (“Magushapud heietused”) põgusalt oma lapsepõlvest. Maalib kiirelt mõned detailirikkad pildid 1930ndate lõpu Tartu õhustikust, ja tõttab edasi. Maitse saab suhu, aga… Need lapsepõlvepildid Tartust veel silme ees, helistasin Enele, rääkisin meie “Aja loo” sarjast ja tegin talle ettepaneku kirjutada oma lapsepõlvest eraldi raamat.

Ene vabandas end viisakalt välja põhjendusega, et tegeleb parasjagu intensiivselt mõtetes ühe teise raamatuga ja mitut asja korraga ei tee. Tuli välja, et ta kirjutab sõja ajal Siberisse evakueeritud lastest ja sellest, milliseks kujunes nende elukäik pärast sõda Eestis. Aga see ongi ju aja lugu, või midagi sellist ma kuuldule vastuseks telefoni pahvatasin. Hilissügisel saatis autor raamatu käsikirja kirjastusele lugeda.

Aiman, kui oluline on see raamat autorile endale. Need sõjaaja lapsed on tema põlvkonnakaaslased ja see on viimane elus olev põlvkond, kes mäletab ka sõjajärgseid aastaid Eestis, mitmeski mõttes armetut aega, mil sageli tuli teha valikuid halva ja halvema vahel. Seda raamatut kandis Ene endaga mõtetes üle 20 aasta, nii pikk on ta tutvus loo prototüüpidega. Kui käsikirja juba kirjastati, oli ta pea ainus oma soov kirjastajale hoida tegelasi raamatu tegemisega kaasas. Loodan, et raamat meeldib niisugusel kujul, nagu ta nüüd trükist tuli, asjaosalistele ja paneb lugeja kaasa mõtlema – võtan siin appi autori: “…millised on head ja millised halvad päevad, kas päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti.”

Ilmus Ene Hioni “Valged varesed”

Ilmus uus raamat “Aja loo” sarjas – Ene Hioni “Valged varesed”.

See on tõestisündinud lugu lastest, kes evakueeritakse teise maailmasõja ajal Venemaale. Autor Ene Hion on loo kirja pannud ajakirjanikuna, et vaadata suuri sündmusi tavainimeste seisukohast…

“Minu Bulgaaria” põnevad lood

Tekst: Epp Petrone
Fotod: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht

3TK20MAR14T0010Ma pean tunnistama, et ootasin “Minu Bulgaaria” lugemist väga. Alustada uue firma tegemist võõral maal täiesti nullist ja sellega siis kinnisvarabuumi laineharjalt otse põhja kukkuda ning ikkagi välja rabeleda… Eks iga “Minu” sarja raamat ole omamoodi maailm, aga see tundus kuidagi eriti põnev…

Ning ei pidanud pettuma! Raamatus on küllaga lugusid: näiteks kuidas saada välja laenutatud ja kaduma läinud tellingud jõumeetoditega tagasi? Janeki firma tegeleski – ja tegeleb siiani – tööriistade laenutusega.

Edasi, pärast raamatu läbilugemist jäin huviga ootama, milline siis on Janek inimesena. Kas on kauboikapitalismi maneerid ja jõulisus kaugele tunda? Esimesel hetkel, kui me enne esitlust kohtusime, pidin tõdema, et niisugune rõõmsameelne päikesepoiss. Aga kohe selgus, et ikka täitsa alfamees: asus Rahva Raamatu pandud toole ümber korraldama. Ma olen olnud kümnetel esitlustel ja sellist füüsiliselt käed-külge-teen-ümber autorit polnud ma enne kohanud! (veel …)