Killukesi kakofoonilisest Kairost
Tekst: Epp Petrone
Mäletan, kui me kaalusime omal ajal mitut kirjatükki Egiptusest ja kuidas just Saale Fischeri lugu meid ära võlus oma kerge (enese)iroonia ja intelligentse nõtke lähenemisega keelele. Saale on muusik, klavessiinimängija, ning ühel hetkel raamatut lugedes hakkasin ma tunnetama, et jah, see tekst mängib keelel nagu pillil.
See on taas üks uue sajandi nomaadipere lugu. Saale läks kaasa oma sakslasest mehega, jättes selja taha turvalise väikelinnaelu Saksamaal ja hakates õppejõu abikaasaks hullus Kairos, kus kõiksugused elureeglid tuli uuesti ära õppida ja kus seal elatud aja jooksul olukord aina hullemaks läks, kuni tuli revolutsioon… Raamat on soravalt kirjutatud ja lugesin ahnelt, kuigi ma siiski heidaks midagi ette ka: mind isiklikult segas, et ajaliinis olid edasi-tagasihüpped. Seetõttu jäi mõni tegelane vahepeal unustusse ja siis saabus jälle, kui ta just unustanud olin; ning seepärast oli Saale oma raamatu-Kairos rase kaks korda (tegelikult oli ühe korra, aga millegipärast oli tekstis ajaliin niimoodi kokku pandud). (veel …)