Maimu Bergi “Moemaja” kutsub moekohvikusse

Täna hommikul saatsime välja sellise uudiskirja:

Dokumentaalse “Aja loo” sarja värskeim teos, Maimu Bergi “Moemaja” ületab mõnuga žanripiire ja erineb oma lopsaka situatsiooni- ja karakterikujutuse poolest memuaarkirjanduses valdavast nostalgilisest toonist, võides tekitada lugejas küsimuse: mis on siin loos tõsi, mis väljamõeldis?

Tallinna Moemaja ja ajakirja Siluett hiilgeaegadest pajatava raamatu aines on täiesti autobiograafiline – Maimu Berg töötas 1975–1990, kokku 15 aastat Siluetis toimetajana ja raamatu peategelases Betti Parklais võib ära tunda autori alter ego.

Lugu räägib sellest, kuidas toona tehti Eestis moodi ja pandi kokku Nõukogude Liidus ülipopulaarset moeajakirja, ning inimestest, kes olid selle taga. Osa Eesti selleaegsest moeeliidist esineb raamatus oma nime all, kõik siiski mitte. Sellest, kuidas raamat sündis ja miks tegi autor just sellised valikud, kirjutab Maimu Berg siin.

“Moemaja” esitlus on reedel, 7. detsembril Tallinnas kohvikus Reval Café (Pärnu mnt 27), kus leiab aset järjekordne moekohviku õhtu koostöös ajakirjaga Mood. Aasta viimase moekohviku programm on jõulukuiselt särav. Õhtu juhatab sisse kohtumine Maimu Bergiga kell 20.30. Järgneb Eesti tänase tippmoe saadikute Embassy of Fashion (moekunstnikud Aldo Järvsoo, Ketlin Bachmann, Riina Põldroos) moe-show. Ja see pole kaugeltki kõik. Täpsemalt saab õhtu kavast lugeda kohviku kodulehelt www.revalcafe.ee. Sissepääs üritusele on vaba, kuid istekoha tagamiseks tuleks reserveerida laud või koht kohviku veebilehe vormi kaudu. Broneeringu hinna sees on tervitusjook ja suupisted.

Pärast raamatu esitlust saab moekohvikust osta “Moemaja” kirjastuse soodushinnaga.

Kohtumiseni moekohvikus!

Täiendav info:

Eda Allikmaa
Petrone Print
toimetaja
eda.allikmaa@gmail.com

“…ka öösiti olid mu unenäod täidetud nende varjudest”

Tekst: Maimu Berg, “Moemaja” autor

Kui ma kirjutasin oma mälestusraamatut kunagisest Tallinna Moemajast, eeskätt Silueti toimetusest, kus möödus kui silmapilk viisteist aastat mu elust ja noorusest, siis tegin seda peaaegu ühe hingetõmbega, pildid ei tõusnud mu silme ette mitte kronoloogilises, vaid mingis intensiivsuse või tähenduslikkuse järjekorras ja ma olin otsekui sunnitud need just niiviisi kirja panema ning kui ma oleksin pärast palju muudatusi teinud, oleks ilmselt kadunud see rütm, mis võibolla on aimatav ainult mulle endale, aga mis on mulle ka väga oluline. Mul polnud kirjutama asudes aimugi, milline saab see Moemaja, see Siluett, mida meenutama hakkan, olema ja ma ei tahtnud mõelda ka sellele, mida minult niisuguse raamatuga oodatakse.

Tagantjärele võin öelda, et nagu paljud kirjutajad enne mind, olin ma kõige teravamalt oma mällu jätnud inimesed, kellega neil aegadel kokku puutusin ja kes minu tagasivaatavas mälus üksteise järel esile kerkisid, pidades mind oma haardes mitte ainult päeval, kui neist kirjutasin ja neile mõtlesin, vaid ka öösiti, kui mu unenäod olid täidetud nende varjudest, siluettidest, aga ka läbitungivatest nõudlikest pilkudest… (veel …)

Selleaastane blogikampaania ‒ kingi endale raamat 2012

Jätkame oma traditsiooni ja kuulutame välja aastalõpu-blogikampaania.

Kõik, kes arvustavad alates 16. novembrist kuni 31. detsembrini mõnda meie kirjastuse raamatut oma blogis, palun pange siia kommentaariumisse selle arvustuse link koos arvustaja kontaktiga ja/või saatke see link aadressil info@petroneprint.ee.

Blogimängu reeglid on järgmised:

– Iga arvustaja saab kingiks ühe raamatu, hoolimata arvustatud raamatute arvust.

– Arvustusse tuleb lisada arvustatava raamatu link (st link raamatule meie koduleheküljel).

– Kui keegi tahab osaleda, aga tal ei ole oma blogi, siis palun saatke oma arvustus kuni 31. detsembrini aadressile info@petroneprint.ee, me avaldame selle siin kirjastuse blogis vabalt valitud ajal.

Kingiks on valida järgmiste raamatute vahel:

1) “Aja loo” sarjast Hille Karmi “Taevas ja Maa” ‒ lugu kirikuõpetaja peres kasvamisest, 1950.-1960. aastatest;

2) Anna-Maria Penu reisiromaan “Kes kardab Aafrikat?” ‒ ühiskonnakriitiline lugu Ugandast, kohast kus autor töötas kohalikus päevalehes;

3) Epp Petrone “Muinasjutud armastusest” ‒ rikkalikult illustreeritud muinaslood, mida on Epp jutustanud oma lastele ja nende sõpradele ning sellesse raamatusse;

4) Kati Murutar “Projektilaps Pärnust” ‒ veel üks “Aja loo” sarja lugu, seekord 1970.‒1980. aastatest, ühe vastuolulise inimhinge kujunemisest selle ajastu taustal;

5) meie värviraamatute trio: Maara Vindi ja Villu Kase “Teopoiss Theo”, “Veealune loss” ning “Kohviaur ja teeaur” ‒ kolm muinasjuttu, millel juures värvimist ootavad pildid.

 

– Raamatu saadame tasuta kohale Eesti aadressidele. Välismaa postitasu peaksite siiski ise maksma (või siis jõuluks Eestisse raamatu järele tulema :) ). Tartu inimestele annaksime raamatu meeleldi kätte oma kontoris, kesklinnas, Küütri 16, avatud tööpäeviti 11-15.

– Blogikampaania algab PRAEGU ja lõppeb 31. detsembril, seega jagame raamatuid kingiks arvustuste eest, mis on blogides ilmunud 16. novembrist kuni 31. detsembrini 2012 (varasemad ja hilisemad blogipostid ei lähe paraku arvesse).

– Kirjutage südamest, mis arvustatava raamatu juures meeldis ja/või ei meeldinud, millega sulle see tekst seostus. Ja mitte liiga lühidalt, ikka parajalt :). Võite vaadata meie kodulehelt erinevate raamatute all olevaid arvustusi.

 

Aasta lõpus toimuva blogimängu traditsioon on sama vana kui Petrone Print.

Meie kõige esimest, 2007. aasta blogiarvustuskampaaniat saab vaadata siit.

Ja 2008. oma siit.

Aastal 2009 proovisime intervjuu-lingikampaaniat, mida saab kaeda siit.

Ja 2010. aasta blogimäng on siin ning 2011. aasta oma siin.

Head mõttejooksu kõikidele! Nii autorid kui kirjastus ootavad huviga!

Arvamus: Justin Petrone “Montréali deemonid”

Tekst: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor

Jack Kerouac olevat kuueaastaselt kuulnud Jumalat talle ütlevat, et tal on hea hing, ta kannatavat oma elus ning et ta sureb valus ja hirmus, aga teenib lõpuks ära päästmise (Amburn, Ellis, “Subterranean Kerouac: The Hidden Life of Jack Kerouac” p 13‒14, MacMillan 1999). Justin Petrone vastses raamatus “Montréali deemonid” on selline lõik, kus üks tegelane ütleb minategelasele Adamile: “Ma tahtsin lihtsalt öelda, et minu arvates tahab Jumal sulle öelda, et ta armastab sind. Vahel räägib Jumal läbi teiste inimeste.” (lk 228) J. Petrone väidab, et on ammutanud teiste hulgas inspiratsiooni Kerouacist. Viimase suurteos “On the Road olevat valdavalt autobiograafiline, kui palju on seda Justin Petrone “Montréali deemonid”? (veel …)

Ilmus “Minu Bangkok”

“Minu” sari on jälle täienenud: tänasest on meie kontoris ja e-poes saadaval groteskse huumoriga kirjutatud vanglalugu, Ervin Bernhardti “Minu Bangkok”.

1995. aasta juunikuus võeti Ervin Bernhardt Bangkoki lennujaamas kinni süüdistatuna narkootikumide veos ja mõisteti eluks ajaks vangi. Tänu riikidevahelisele kokkuleppele toodi ta kaheksa aastat hiljem, 2003. aasta kevadel Bangkokist Eesti vanglasse üle.

Lugejad küsisid – “Minu Dublini” autor Kristiina Piip vastas

Suur aitäh kõikidele lugejatele-küsijatele! Auhinnaraamatu võitis Ida Tuul, kes saatis meile küsimuse Facebooki kaudu. Võtame ühendust, palju õnne!

Siin on “Minu Dublini” autor Kristiina Piibu vastused.

Mis oleks kolm asja, mida meie riik võiks üle tuua Dublinist (kas siis majanduslikku poolt vaadates või ühiskondlikult)?

Eesti majandust arvesse võttes oleks igati mõistlik kasutusele võtta astmeline tulumaks. Kas see peaks olema kahe- või kolmeastmeline, ja kui suurest protsendist jutt, on juba omaette küsimus. Nii suuri erinevusi, nagu on Iirimaa 20% ja 41%, võib-olla ei oleks mõistlik rakendada, aga näiteks 21% ja 26% on juba täiesti mõeldavad määrad. Kindlasti ei tasu arvata, et Eesti majandus saab selle viie protsendi peal hakata liugu laskma ja kõik probleemid lahenevad võluväel, aga lisatulu mõistlikul ärakasutamisel aitaks see majandust kindlasti stabiliseerida. Loomulikult võivad astmelise tulumaksu tulised vastased hakata nüüd tooma näiteid Iirimaa suurest tööpuudusest ja riigivõlgadest, aga arvan, et Iirimaa majandusprobleemid peituvad milleski enamas kui kaheastmelises tulumaksus, ja kindlasti on maksumaksjalt saadav tulu aidanud leevendada probleeme näiteks sotsiaalvaldkonnas, kus töötutele on võimaldatud vähegi inimväärne elu. Nende elu on Eestis hetkel ressursside puudusel täiesti naeruväärne.

Samuti ollakse Iirimaal kahe käega väikeettevõtlusega alustamise poolt. Loodud on mentorprogrammid ja riigitugi, kõikvõimalikud toetused ja laenuvõimalused, maksud on suhteliselt madalad ja oma äriga alustamine on tehtud igati lihtsaks ja tervitatavaks. Iirlased ise peavad riiki väga soodsaks pinnaseks ettevõtlusega alustamiseks. See omakorda aitab ka majandusel toimida. Samuti ei ole omavaheline konkurents nii tugev, et suurettevõtted väiksemad ajaga lihtsalt välja sööks. Mulle näiteks meeldib väga, et Dublinis on võimalik minna oma kohalikku poodi, kohalikku pubisse, kohalikku apteeki, kohalikku kohvikusse jne. See, et hommikuste ajalehtede ostmiseks piisab vaid sussid jala otsa lükata ja nurgapealses poekeses ära käia, lisaks saab veel tuttava müüjaga paar sõna juttugi puhuda, soovida vastastikku ilusat päeva, see kõik tekitab koduse tunde. Hetkeks ununeb, et elad suurlinnas, kus tegelikult peaksid kehtima reeglid, kus keegi kedagi ei tunne, kedagi ei huvita, kas sa elad või kas oled juba surnud, ja kõik on hirmus anonüümne. Eestis, eriti Tallinnas võiks selliseid väikeseid kohti ju tunduvalt rohkem olla, alati ei pea olema nii konkurentsihimuline, ajama taga hiigelkasumeid ja soovima iga hinna eest “naabrist parem” olla.

Ja veel – Tallinnal, ja üldse Eestil, oleks Iirimaalt kindlasti palju õppida, kuidas olla sõbralikum ka selliste liiklejate suhtes, kes ainult autoga ei sõida. Arvan, et Iirimaal on kordi lihtsam ilma kõrvalise abita hakkama saada nii ratastoolis liiklejatel kui ka lapsevankriga vanematel. Jalgratturitest rääkimata. Kindlasti esineb ka Dublinis siiani probleeme, aga et ennast tänavale sättides lausa eluohtlikku olukorda peaks panema… Ja kindlasti ei tohiks juhtuda seda, et hoonete projekteerimisel ei arvestata erivajadustega inimestega. Rohkem hoolivust, teistega arvestamist ja elu nägemist ka kaugemalt kui vaid enda mätta otsast! Samas ei viita ma oma jutuga sellele, et Tallinnal Dublinile midagi õpetada ei ole. Oleks, ja kuidas veel. (veel …)

Justin Petrone: Montenegro, vabandust Montréali deemonite sünnist

Tekst: Justin Petrone, “Minu Eesti” ja “Montréali deemonite” autor

“Hei, Justin, ma lugesin ajakirjast katkendeid su uuest raamatust, mis selle nimi oligi, “Montenegro deemonid”?”

Nii küsis mõni aeg tagasi mu sõber Silver. Ta sõitis mulle vastu Viljandi vanalinnas, energiat täis, kiire jutuga, ja oli näha, et talle oli loetu meeldinud, ta tahtis teada rohkemat. Ainult et ta oli mu romaani tegevuse asukoha totaalselt segi ajanud.

“Hm, see on Montréali deemonid, mitte Montenegro deemonid,” parandasin ma Silverit. Ma polnud sugugi solvunud selle segiajamise pärast. Ausalt öeldes oli mul vahepeal meelest läinud, et maailmas eksisteerib selline maa nagu Montenegro. Oli hea, et keegi selle eksistentsi meelde mulle tuletas. Aitäh, Silver!

“Aa, õigus jah, “Montréali deemonid”,” naeratas Silver mulle laialt vastu. “Nii et igavene võitlus hea ja kurja vahel, ah? Lahe värk.” (veel …)

Kuidas ma ühele “Võõramaalase” loole ajaloolist tausta uurisin

Tekst: Mare Grau, reisiromaani “Võõramaalane” autor

Oma raamatu sünniloos siinsamas blogis ma mainisin, et tahtsin ühe loo asetada 19. sajandisse ja kuidas see, et ma “õige” mikrofilmikapi võtmeid raamatukogus üles ei leidnud, mõjutas loo tegevusaasta valikut. Nüüd ma tahaks kirjutada sellest, kuidas ma seda tausta uurisin, veidi pikemalt.

Ajalugu on mind alati võlunud, eriti vanemaks saades. Ja iseäranis huvitab mind see, kuidas elasid tavalised inimesed. 19. sajand on eriti huvitav selle poolest, et siis toimusid tohutud muutused, enamasti paremuse poole, ja üldiselt oli inimestel usk tulevikku. Oli ka palju sõdu, aga mitte nii veriseid kui 20. sajandi omad.

Niisiis mõtlesin ma välja aasta 1864 ja lugesin otse vanast Timesist, mis tol aastal uudisteks oli, et kontekst paika saaks. Mõnda sellest läks materjaliks ka ühele teisele jutule “Võõramaalases” – “Lõpetamata märkmed, ehk mis juhtus raamatukogus”. Illustrated London News kirjeldas iga kuu Pariisi viimaseid moode. Pariis oli juba siis ülejäänud Euroopale moepealinn. Mitmes raamatus tuhnimine tegi mind üksikasjaliselt tuttavaks tolleaegse Londoni olustikuga. See meenutas mulle Dickensit – tema kirjutas nagu elust enesest maha. Mu Miina-lugu võib ka lugeda nagu midagi pastišilaadset, jäljendades Dickensit. Ja kuna viimase sünnist möödub sel aastal 200 aastat, on see ka nagu minu väike panus tolle suure kirjaniku juubeliaasta tähistamisse. (veel …)

“Minu Vietnami” autor Lutsu raamatukogus

Tekst: Triinu-Mari Vorp

[slideshow]

“Minu Vietnami” autor Kristina Kallas käis eile, 8. novembril Tartu linnaraamatukogus lugejatega kohtumas. Alguses soovis Kristina ka publikut tundma õppida: selgus, et kaks inimest on käinud Vietnamis. Ja esimene sõna, mis inimestele Vietnamiga seostub, on ikka sõda. Lisaks Vietnami salv :).

Teemad, millest räägiti: köök, kommunism, loomulikult ka Vietnamise sattumise lugu (mida teavad kõik raamatut juba lugenud inimesed), alkohol, politsei, Vietnami sõjast (mida vietnamlased ise kutsuvad Ameerika sõjaks) jne.

Mida Kristina veel eraldi välja tõi: Vietnamlased armastavad lapsi, lapsed võivad seal käia ja olla igal pool, keegi ei pane seda pahaks. Mitte nagu Eestis, kus Kristina sõnul toimuks nagu lastest võõrandumine. Vietnamlased elavad enam-vähem üksteise otsas, neid on selle kitsa maa kohta liiga palju. Ja seal on kahe lapse poliitika, mida maal näiteks kontrollida ei saa, sinna riigi käsi ei ulatu ja seal on peres ikka 5-6 last.

Kommunismi Kristina Vietnamis peaaegu et ei näinud: ainult siis, kui käis passi vahetamas. Kommunism on nagu jumal, kes on kuskil olemas, aga keda keegi ei näe. Politseid ei ole samuti kuskil näha. Vietnam tundub juhitamatu riigina. Seda valitseks justkui ärimehed ja rahvusvahelised organisatsioonid.

Kristina ütles, et vietnamlane on justkui sipelgas: ta on väle, töökas, sibliv, ettevõtlik. Isegi ameeriklased võetakse avasüli vastu, peaasi, et saaks äri teha.

Kust aga Kristina reisipisik alguse sai? On ta ju külastanud u 50 riiki. Pisik on pärit juba lapsepõlvest, kui sai tihti Venemaal käidud. Ja raamatulugejad teavad, et Kristina võiks vabalt ka “Minu Poola” kirjutada.

Eilne üritus lõppes “Minu Vietnami” teise peategelase Adriani ja kolme lapsega. Väikseim, sel aastal, raamatu trükkimineku ajal sündinud soovis ema juurde pääseda :).