“Kustutatud tükk” raamatust “Minu India”, vol 4

Ja viimane postitus meie poolt sel teemal, kohe uuel nädalal on ilmumas ka raamat ise,“Minu India”. Kärpisime teose lõpust selle, mismoodi Eeva näitas indialastele pilte Eestist.

Tekst ja fotod: Eeva Kaun. (ja Eeva pilte saab kaeda ka www.eevakaun.wordpress.com)

KUIDAS EESTI INDIAST PAISTAB

Viimase õhtu auks nõuab Harvi, et ma tema perekonnale pilte näitaksin. Olen oma Indias oleku ajal teinud üle 10 000 foto, mis on sorteeritud albumiteks. Näitan arvutist pilte ümber laua kogunenud pererahvale.

Lõpuks jõuame fotodega Eesti juurde. Muidu nii unine pereisa muutub minu isa sünnipäeva lauda nähes õige elavaks.

“Ohoooo,” hüüab ta rõõmsalt. “Vaadake seda.” (veel …)

“Kustutatud tükk” raamatust “Minu India”, vol 3

Ja veel üks killuke Indiat, raamatust “Minu India” ruumipuudusel välja jäänud jutt. Tekst ja fotod: Eeva Kaun.

LASTEST JA LASTESAAMISEST

Ma küsin Harvilt, kas ta ootab oma perekonda poissi või tüdrukut.

“Oma südames ootan ma tüdrukut. Mina olin meie perekonna viimane tütarlaps. Viimane aeg, et sünniks uus.” Harvi mõtleb hetke. “Kuid oma vennanaise nimel palvetan, et sünniks poiss. Siis ei pea ta ühiskonna survel aina uusi lapsi vorpima.”

Õhtul sõidame külla Harvi tädile, kes veel 40aastaselt tekitas perekonnas skandaali ja sünnitas. Tädil ja tädimehel oli eelnevalt kaks teismelist tüdrukut. Nii Harvi kui Harvi õde olid tädi rasedusest kuuldes kergelt öeldult šokeeritud. Kuna perel juba on kaks last, kes on pesast välja lennanud ning elavad internaatkoolis, siis väikese pesamuna sünd ei ole sünnis.

“Kujuta ette, mida ta tütred mõtlevad?” sosistab Harvi õde autos. “Et nende vanemad teevad, tead ju küll, seda…”

“Mida?” küsin kahelt naiselt kohtlaselt. (veel …)

“Kustutatud tükk” raamatust “Minu India”, vol 2

TELEFONIKÕNE HARVI ISAGA

Tekst ja fotod: Eeva Kaun, ja kohe on tulemas välja tema raamat “Minu India”.

Minu aeg Delhis hakkab otsa saama. Ma pean õige varsti suunduma Nepali, kuid Harvi ei lase mul minna, enne, kui ma pole külastanud ta vanemaid. Pealegi asub nende farm Uttrakhandi osariigis, vaid 30 kilomeetrit Nepali piirist.

Harvi isa helistab kell 6.30 hommikul.

“Halloo,” pobiseb Harvi uniselt telefoni.

“Mis? Kas te ikka veel magate?” Harvi isa arvab, et hoolimata sellest, et Harvil ei ole ühtegi vesipühvlit, ärkavad kõik normaalsed inimesed lüpsmise ajaks üles. (veel …)

“Kustutatud tükk” raamatust “Minu India”, vol 1

Meil on tulekul haarav raamat ühe fotoajakirjaniku (eestlanna Eeva Kauna) elust Indias. Eeva raamat on üks kõige tüsedamaid “Minu”-sarjas, ja oleks võinud olla veel paksem, tegelikult jäi täitsa palju mõnusat materjali välja. Kuni trükipressid veel vuhivad raamatut trükkida, avaldame mõne raamatust välja jäänud katkendi.

RIKAS JA VAENE INDIA (nii teksti kui ka siin kõrval oleva foto autor on Eeva Kaun)

Kui ma Orissast tagasi jõuan, olen ma tunnistajaks ühele huvitavale stseenile. Olen parajasti teel Noidasse kontorisse ja kõnnin mööda teed metroo poole, mööduses ühest telklinnakust. Selle ette on alati kogunenud kahtlane kontingent, kes magavad varjus kilekottide all, joovad ja tülitavad möödaminejaid. Maantee äärde kerkib prügila. On südapäev ja roosade kirjadega turismibuss jääb mingil põhjusel metroo juurde seisma. Rühm valgeid turiste ronib bussist välja ja higistab lõõskava päikese käes. Juuakse karastusjooke, kuni märgatakse agulit. Kaugel eemal söövad rohtu kitsed, kilekottidest meisterdatud majadest tõuseb taeva poole sinist suitsu. Lapsed mängivad solgiaugu kõrval kriketit. Turistid tormavad vaesust jäädvustama. Plõksuvad kaamerad, särisevad välklambid ja küünarnukkidega tehakse teiste pildistajate vahele ruumi fotogeenilisema nurga saavutamiseks.

Keegi ei pane tähele ühte heledasse kuube riietatud vanemat härrasmeest, kes agulist kangekaelselt turistide poole liigub. (veel …)

“Minu India” esitlus Tallinnas ja vestlusõhtu Tartus

Neljapäeval, 6. septembril kell 18 esitleme Tallinnas Solarise Apollos “Minu Indiat”.

Samuti neljapäeval, aga 20. septembril kell 18 toimub Tartu linnaraamatukogu IV korruse saalis “Minu India” vestlusõhtu. Kohal on ka raamatu toimetaja Epp Petrone, kellega autor vestleb.

Raamatu autor Eeva Kaun: “Ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore’i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai’d, on üldse mitte mõelda või kui, siis südamega.
Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.”

Tõde ja tõlgendus (“Sillamäe passioonist” välja jäänud peatükk)

Tekst: Andrei Hvostov, “Sillamäe passiooni” autor. Raamatust välja jäänud peatükk.

TÕDE JA TÕLGENDUS

Kunagi aastaid tagasi rääkis mulle üks Kohtla-Järve venelane järgmist lugu. AS Eesti Põlevkivi juhtinud suur ülemus, rahvuselt eestlane, olevat kutsunud enda juurde kokku keskmise tasandi alluvad, enamasti venelased, et kinkida neile raamat Teise maailmasõja aegsest eesti ohvitserist Alfons Rebasest. Mehest, keda meil mäletatakse, või siis vähemalt kutsutakse, poolametlikult “vabadusvõitlejaks”.

Ta olevat kinkinud selle raamatu ülemusliku võimuga. Et lugege, kallid alluvad, täitke hariduses esinevaid lünkasid!

Alluvad lehitsesid kingitust ja tundsid end kuidagi ebamugavalt. Mõned olnud koguni pahased ja solvunud. Ülemus on muidugi oluline inimene, peaaegu jumalast kõrgemale kohale pandud, teda peab igati austama (mille märgiks venelane kõnetab kõrgemalseisvat või vanemat inimest ikka isanime pidi), aga igal asjal on siiski piir. (veel …)

Soome (peatükk soome keelde tõlgitavast “Sillamäe passioonist”)

Tekst: Andrei Hvostov, “Sillamäe passiooni” autor

Meil on kõikidele teatada väga hea uudis: Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon” tõlgitakse soome keelde! Selle tarbeks kirjutas Andrei uue, teemakohase peatüki “Soome”.

Soome

Kui sõna “Ameerika” tähendas keskmisele nõukogude inimesele unistustemaad, siis minu Ameerika oli Soome.

Praeguste mõõdupuudega on selles võrdluses midagi nagu valesti. Nüüd teab iga vähegi koolis õppida viitsinud eestlane, et meie põhjanaaber on suuruselt võrreldav mõne keskmise Ameerika osariigiga. Kusjuures karuperses asuva osariigiga kusagilt Kaljumäestiku ja Kanada vahelt. Tollal nii veel mõelda ei osatud. Kui tänased noored eestlased kipuvadki New Yorki või LA-sse, siis nemad räägivad oma plaanidest paganama asjalikult.

Meil oli teisiti. “Meil”, see tähendab nõukogude inimestel.

Sõjaväes kohtasin ühte aserit, miljonilinnast Bakuust pärit poissi, kelle silmadesse tuli eriline läige, kui ta rääkis Indiast. See läige oli selline valvsaks tegev. Ettevaatlikkusele manitsev. Oli välistatud, et me selle aseri kuuldes julgeksime irvitada Nõukogude kinodes laialt näidatud India melodraamade üle. Ja üldse, Indiast eksporditud teksad, hambapasta või žiletiterad olid tema meelest maailma parimad. Filmid aga, kõigi nende lõputult pikkade laulude ja tantsunumbritega, olid juba universumi ekstraklass. (veel …)

Integratsiooniprobleemist kohvi kõrvale

Tekst: Kristiina Piip, “Minu Dublini” autor

Ühel päikeselisel nädalavahetusel juhtusin Dublinist kümmekond kilomeetrit välja Dun Laoghaire’isse. Varahommikune rongisõit sinna kestis piisavalt vähe selleks, et päeva esimene kohv ja Inglise hommikusöök vahelduseks hoopis kohalikus kohvikus ette võtta. Tundidepikkune jalutuskäik mööda käänulisi linnatänavaid, fotosessioonid mereäärsel valgetest purjekatest pikitud promenaadil, spontaansed kõrvalepõiked lemmikloomapoodi ja alati üllatusi täis heategevuslikesse taaskasutuspoodidesse sundisid pärastlõunaks mõneks ajaks jalgu puhkama. Otsus Dublinisse tagasi jalutada, selle asemel et ühistransporti kasutada, tekkis küll juba enne väljasõitu, aga puidulõhnalises pubis rihmikuid tolmuste jalgade ümbert vabastades ja ohtlikult kõikuva terrassilaua taga esimesi külmi õllelonkse võttes tundsin, et olen selleks valmis. Ega igapäevane kodust-tööle-töölt-koju trajektoor olegi ju piisav, et kohustuslik nädalane sammunorm kätte saada. (veel …)

“Minu Brasiilia” esitlus jääb ära

Homme, 14. augustil Tartu botaanikaaias toimuma pidanud “Minu Brasiilia” esitlus jääb autori ootamatu terviserikke tõttu ära.

Kõik soovijad saavad samal päeval osta meie kontorist “Minu Brasiilia” raamatu 10 euroga.

Soovime Pille Gerholdile palju jõudu ja kiiret tervenemist!

Ilmus “Minu Brasiilia”

Nüüd ongi Pille Gerholdi “Minu Brasiilia” ilmunud! Osta meie kontorist, e-poest või otsi raamatukauplustest üle Eesti.

Kõik meie uudiskirja listis olevad inimesed said eelmisel nädalal sellise kirja:

Troopiline teisipäev “Minu Brasiiliaga” Tartu Botaanikaaias

Suvi Eestis ei ole tänavu päikesenautijaid hellitanud, sestap kutsume soojalembesi raamatusõpru 14. augustil kell 17 Tartu Botaanikaaia troopikamajja Pille Gerholdi “Minu Brasiilia” esitlusele. Botaanikaaias vaatame autori fotosid, kuulame vihmametsa-lugusid ja sööme brasiiliapärast maiust. Tublidel loodushuvilistel on võimalik troopikamajas Pille juhendamisel ka väike taimetundmisretk läbida. Loomulikult on saadaval ka trükisoe raamat!

“Minu Brasiilia. Sipelgajaht vihmametsas” viib lugejad nüüdseks suures osas hävinud vihmametsa Kirde-Brasiilias, kus raamatu autor uuris oma doktoriväitekirja tarvis lehelõikajasipelgate käitumist. Elu telgis, töötamine öösel kottpimedas vihmametsas, külluslik ja ettearvamatu troopiline loodus, aga ka pinged tõsist töössesuhtumist ootava eestlasest juhendaja ja laisavõitu, kuid alati naeruhimuliste brasiilia tudengite vahel – kõike on kirjeldatud sooja huumoriga. Autor puudutab raamatus ka selle kauni maa pahupoolt ja ohtusid.

Tule ja tee endale troopiliselt mõnus teisipäev!

“Minu Brasiilia” esitlus

Troopilise suvega ei ole veel kõik! See jätkub 14. augustil kell 17 Tartu botaanikaaias koos “Minu Brasiilia” autori Pille Gerholdiga.

Pakume pilte, jutte, väikest jalutuskäiku vihmametsas ja brasiiliapärast maitseelamust.

Raamat on esitlusel müügil väga värskelt ja soodushinnaga!