Meie autorid Võtikvere raamatukülas

4. augustil oodatakse kõiki kirjandushuvilisi Võtikverre, kus peetakse järjekordset raamatuküla pidu. Teiste hulgas esinevad ka “Minu Moskva” autor Manona Paris ja “Minu Supilinna” autor Mika Keränen. Kohapealt saab osta ka meie raamatuid.

Raamatuküla päev algab kell 12.

Täpsemalt loe siit.

Üks välja jäänud jutt ja veel üks retsept: pho ga supp

Küsisin äsja ilmunud “Minu Vietnami” autorilt Kristinalt, kas mõni raamatust välja jäänud lõik sobiks siia, blogisse. Ta leidis seepeale kirjatüki, mis vägagi isuäratavalt mõjub.

Niisiis, välja jäänud katkend:

“Siin on nii vähe süüa!” toriseb nooruke vietnamlanna minu vastas üle laua.

Vaatan enda ja tema nina all taldrikutel kuhjuvaid pelmeene ja kaussides auravat boršisuppi. Serveerimislaudadel meie ümber on veel mõned road, mis ootavad maitsmist. No on ikka nõudlik tüüp, mõtlen endamisi. (veel …)

“Minu Suriname” esitlusest pilte ja mmm… retsept

Paar päeva tagasi oli niisiis “Minu Suriname” esitlus. Vestlusest jäi mulle isiklikult paar asja kummitama, panen need siia kirja.

– See, mismoodi metsaneegrite külad jõest tehtud paisjärve alla uputati. Kuidas inimesed viimase minutini ei uskunud ja lahkusid oma kodudest siis, kui vesi juba põlvini oli. Ja kuidas tänapäeval saab seal, endiste vihmametsade aladel, ehk siis järvepõhjas sukelduda. Puutüükad paistavad järvepinnal. Need fotod on nagu unenägu, ja ilmselt on veel all olla sama imelik. Miks paisjärv tehti? Lugege raamatust :). (veel …)

Ilmus “Minu Vietnam”

Meie e-poes nüüd müügil Kristina Kallase “Minu Vietnam”.

Läheme koos Kristina ja tema perega eksootilisele Vietnami-reisile!

Meie uudiseid :)

Selline uudiskiri läks meie lugejatele. Muide, kes soovib meilt uudiskirja saada oma postkasti, selleks tuleb klikata www.petroneprint.ee paremas ülanurgas vastava ikooni peal.

Liina Org ja Epp Petrone esitlevad “Minu Surinamet
Sel kolmapäeval,18. juulil kell 18 ootame raamatuhuvilisi Tallinna, Viru Keskuse Rahva Raamatu poodi, et esitleda seal raamatut ühest eksootilisest Lõuna-Ameerika riigist. “Minu Suriname” autori Liina Oruga vestleb Epp Petrone. Kavas on fotod-jutud illegaalsetest kullakaevandustest, uputatud vihmametsadest, metsaneegrite ja indiaanlaste küladest, kilpkonnakolooniatest ja muust põnevast, maitsta pakume Suriname-päraseid küpsetatud (veel …)

“Minu Sitsiilia” tagasikajadest

Mae Sitsiiliast on meile sealset kuumalainet trotsides veel kirjutanud 🙂

Tekst: Mae Merusk

Ma olen enesega väga rahul, et Sitsiiliast raamatu kirjutasin. Ja veel parem meel on mul selle üle, et paljudele lugejatele see meeldib.Kõige kenam kiitus on, kui leitakse, et raamat on aus. Ja ausalt püüdsin ma seda tõepoolest ka kirjutada, proovimata midagi ilustada ega ka halvemas valguses näidata ning kõik juhtumised on võetud elust enesest. Muidugi käituksid erinevad inimesed elus ettetulevates situatsioonides erinevalt, aga kuna kirjutasin oma vaatenurga alt, siis on raamat selline, nagu olen mina.

On vist paratamatu, et igasuguse kirjatööga kaasnevad ka kommentaarid, nii head kui halvad. Kahjuks on need viimased sageli anonüümsed. Mis keelab inimesel nime kommentaari ette panemast, sellest ma aru ei saa. Ei peaks ju häbenema oma nime all välja öelda seda, mis meeles mõlgub? Ka kõige negatiivsemale kommenteerijale ei ole ette nähtud mingisugust karistust – mida siis kardetakse? Ja muidugi veel (loomulikult anonüümsed!) “kõiketeadjad Itaalia-spetsialistid”, kes üritavad maailmale selgeks teha, et tegelikult on asjad ikkagi teismoodi, kui raamatus kirjeldatud. Nagu öeldud, niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi, kogemusi ja arusaamisi elust. Soovitaksin “kõiketeadjatel” saata mulle vähemasti enda kontaktandmed, et siis kui mul kunagi tuleb plaan veel midagi kirjutada, oleks kellegi targemaga nõu pidada ja arvamust küsida …

Minu siinsed tuttavad olid pisut pettunud, kui ütlesin, et raamat on saadaval ainult eestikeelsena ning nad ärgitavad mind seda nüüd itaalia keelde ümber tõlkima. Ehk ma kunagi proovingi selle tõlketöö ette võtta, kuigi siis saab see olema kindlasti väikeste muutustega, mitte päris täpselt praegune “Minu Sitsiilia”. Kõigele vaatamata ei taha ma pahandusi autorendifirmale, kus ma “mustalt” tööl olin, ega taha ka kirjutada õigete nimedega nendest inimestest, kellel kirjaoskust napib.

Väga kena aplausi sain ma oma spordiklubis, kui selle president teatas, et üks klubi liikmetest on nüüd ka “kirjanik” – selle info oli ta muideks ise internetist leidnud! Ja taas nõuti raamatu itaaliakeelset varianti.

Ainult üks väike miinus kogu asja juures on see, et sitsiillased ei kiida kohe mitte kuidagi heaks neid püstoleid seal pealkirjas, tähtede vahel…

Püstol on nende jaoks ilmne seos maffiaga ning nad ei ole sugugi rahul, et selliseid kujundeid kasutatakse Sitsiiliast pajatava raamatu juures. Saarel on ju nii palju ilusat ja huvitavat – miks ikkagi kohe relvad mängus? Kuigi – tahavad nad seda või mitte – maffia oli ja on, ning paljudele meenub Sitsiiliat mainides kõigepealt just nimelt see pahamaiguline sõna. Eks pahelisus tekitab ikka huvi ja põnevust. Maffia kohta küsida pole aga eriti viisakas… 🙂

Ilmast Sitsiilias

Meile kirjutas Mae Sitsiiliast. Väike ülevaade sellest, mis ikka inimestele kõige tähtsam… ilmast! Arvestades, et Sitsiiliasse korraldatakse Eestist tšarterlende, on see ilmajutt meile päris vajalik :).

Tekst: Mae Merusk, “Minu Sitsiilia”

Üks vähestest asjadest, millega sitsiillane peaagu mitte kunagi rahul ei ole ja mille üle ta hädaldab on ilm. Talv on kindlasti liiga külm ja suvi kindlasti liiga palav. Iga suvi teatab minu majaperemees, et nii kuuma suve ta ei mäleta ja et kliima olevat hukas, kuigi minu meelest on suvi siin alati samasugune – väga palav ja niiske. (veel …)

Minu Suriname esitlus