Teisel pool vett

Tekst: Anna-Maria Penu, raamatute “Minu Hispaania” ja “Kes kardab Aafrikat?” autor. Kõigepealt Eesti, siis Hispaania, siis Uganda ja nüüd? Kohe saate teada!

Akna taga kallab vihma sellise jõuga, nagu sajaks viimast korda. Mürinal, niivõrd võimsalt, et paneb autod kiljuma, sunnib inimesed peitu ja korraga polegi maailmas enam muud kui musta troopilise pilve valatud tumehall veesein. Aken asub Panama pealinnas Panamás El Dorado linnaosas ja mul on selle peale ikka veel pisut imelik mõelda. Akna alla on korteri omanik sättinud suure pruuni kirjutuslaua, mille taga istudes näeb räämas bensiinijaama külje alt algava rahvuspargi lopsakat rohelust. Džungel, ütlevad kohalikud muiates. Roheluse taha ja osaliselt ta rüppegi jääb luksuslik eramute rajoon Albrook, mille kahe- ja kolmekordsed kanali-stiilis majad ehitasid Panama kanalil töötanud ameeriklased juba 70 aastat tagasi. Alati, kui sealt läbi sõidan, hakkan unistama mõnes sellises uhke aiaga uhkes majas elamisest, kujutan ette lapsi, koeri, kasse, kujutan ette seda väikekodanlikku rahu ja õnne, mis meid kõiki siis kindlasti ümbritseb. Nende majade imetlemises on midagi rahustavat, harva leiduvat teise ajastu romantilist hõngu, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem, kui kõik oli veel võimalik. Kohe Albrooki kõrvalt algab Clayton, kunagine eritsoon, Panama apartheid, kuhu kohalikud ei tohtinud eriloata siseneda. Seal tuksub Panama kanal, mis viib ränduri Vaikselt ookeanilt Kariibi merele, avab tee tumesinisele Atlandi ookeanile ja sealt Euroopasse.

Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.

Ma hüüan, Sa hüüad,
nii teisel pool vett,
ja paati ei seleta silm.

Nii seisame, teine,
teisel pool vett,
kuni pimedaks läeb maailm.

Nii laulab Urmas Alender ja pressib end hinge sügavustesse; see on temale niivõrd lihtne. Tean täpselt, mida see kaugel, teisel pool vett seismine tähendab. Täna kohe eriti teravalt. Ja tean, et sellele, kes seisab siinpool, on see kordades raskemini talutav kui sellele, kes seisab sealpool. Sest sealpool seisja ootab, igatseb inimest, siinpool seisja igatseb lisaks inimes(t)ele tervet mahajäänud, kadunud maailma. Tunneb midagi Stefan Zweigi kirjeldatu sarnast. Ja seda on väga palju. Alles eile rääkisime sel teemal Venezuelast pärit abielupaariga, kes kolis kodumaa relvade ja töötuse eest Panamasse, on esimest korda perekonnast nii pikalt eemal. Juba üle aasta. Esimene kord on kõige raskem, lohutasin neid siis. Sest kui oled kõik aastad veetnud oma tähtpäevad, pühad ühtemoodi, siis seda need sinu jaoks tähendavadki. Teine aasta on juba pisut kergem, neljas veelgi enam, kuigi päriselt ei vabane igatsushoogudest iial. Pühad on emotsionaalne seisund, mille tagajärg on paratamatult nostalgia, nii et päriselt kerge pole see kunagi. (veel …)

“Minu Omaani” autor kokasaates “Lusikas”

Minu Omaani” autor Meeli Lepik teeb süüa kokasaates “Lusikas“: 25. veebruaril kell 10 Kanal 2s ja 26. veebruaril kell 11 Kanal 11s.

Meeli retseptid on kindlasti väärt järeleproovimist!

 

“Minu Kasahstani” autor Vikerraadios

Täna, 23. veebruaril kell 12.45 on Vikerraadio saates “Uudis+” külas “Minu Kasahstani” autor Katri Kuus. Katriga vestleb Arp Müller.

“Minu Gruusia” autor Haapsalu kirjandusklubis

Teisipäeval, 28. veebruaril kell 17.30 kohtub Haapsalu kultuurikeskuse raamatukogu lugemissaalis lugejatega “Minu Gruusia” autor Dagmar Raudam.

Lähemalt loe siit.

Osale sinagi!

Lasteraamat “Rosinad” Vikerraadios ja Hille Karm Pereraadios

22. veebruaril kell 9.45 (kordus 18.30) tutvustavad lapsed Vikerraadio saates “Laste lood” Ilona Martsoni koostatud lastekogumikku “Rosinad“.

Samal päeval kell 19 on Pereraadio “Külalisestuudios” Janne Kütimaa vestluskaaslaseks Hille Karm (“Taevas ja Maa“).

Palume kuulama!

Otsime kaanefotot “Minu Supilinnale”

Korraldame konkursi leidmaks kaanefotot aprillikuus ilmuvale “Minu Supilinnale”. Raamatu autor on lastekrimkadega tuntuks saanud soomlane Mika Keränen, kes kolis Tartusse kakskümmend aastat tagasi.

“Kui tavaliselt valime sarja raamatutele kaanefoto kas autori isiklikust kogust või pildipangast, siis seekord tuli mõte paluda kaaslinlaste abi – on ju paljudel meist oma Supilinn, mis ka pildis talletatud,” selgitab kirjastaja Kairit Lillepärg, kuidas jõuti ideeni korraldada kaanefoto valimiseks avalik konkurss. “On see mõni huvitava nurga alt pildistatud tänav või majadetail, või mõni hetk Supilinna päevadelt, või hoopis vaade linnaosale ülevalt mäe otsast… Loodame, et kõik selle linnaosa austajad vaatavad oma kodused arhiivid üle.”

Kaanefoto või link fotoga tuleks saata kirjastusse e-posti aadressil info@petroneprint.ee, märksõnaga “Supilinn”. Pilte ootame 5. märtsini.

Võitja saab preemiaks 100 eurot. Parimatele on lisaauhindadeks Petrone Printi raamatud.

Konkursile laekunud fotodest korraldame koostöös Supilinna seltsiga Supilinna päevade ajal (19.–22. aprill) näituse.

Mika Keräneni raamatut “Minu Supilinn. Tõelise elu mekk” esitleme Supilinna päevadel.

Lisainfo konkursi kohta:

Kairit Lillepärg

Petrone Print, kirjastaja

kairit@petroneprint.ee


“Sillamäe passioon” pälvis Virumaa kirjandusauhinna

Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon” valiti Virumaa kirjandusauhinna laureaadiks.

Palju õnne autorile ja aitäh lugejatele!

Lähemalt loe Virumaa Teatajast.

“Minu Ungari” autori sünnipäev

“Minu Ungari” autoril Reet Klettenbergil oli 19. veebruaril sünnipäev. Palju õnne! Sellega seoses saab 26. veebruarini osta “Minu Ungari” meie e-poest ja kontorist 6 euroga.

Head Ungarit!

Ilmus “Minu Inglismaa”

Nüüd on ilmunud Ann Alari “Minu Inglismaa“. Müügil meie e-poes ja raamatukauplustes üle Eesti.

Inglismaa on midagi enamat kui tema pealinn London ‒ paik, kuhu turist kõige sagedamini satub. Öeldakse, et kes on väsinud Londonist, on väsinud elust. Sellele aga, kes tublisti naerda tahab, soovitatakse minna Liverpooli ‒ sealsed inimesed on ületamatu huumorimeelega.

Saareriigis on oma printsid ja kerjused. Sajandeid püsinud klassisüsteem pole kuhugi kadunud, olgugi et see on avatum kui kunagi varem. Inglased austavad traditsioone, kuid nad tahavad ka uuendustega kaasa minna.

Ann Alari on nüüdseks juba pikka aega oma elu Eesti ja Inglismaa vahel jaganud. Neile, kes arvavad, et elu kahel maal korraga on nagu üks jalg ühes ja teine jalg teises paadis seismine, suutmata tasakaalu kaotamise hirmus edasi liikuda, võib ta kinnitada vastupidist. See on hoopis, nagu sõidaks katamaraaniga: liigub kiiresti edasi ja õpib maailma ning iseennast paremini tundma.

“Minu Kasahstani” esitlus

Teisipäeval, 21. veebruaril kell 17 toimub Viru keskuse Rahva Raamatus Katri Kuusi “Minu Kasahstani” esitlus.

Autor näitab pilte, tutvustab Kasahstani. Üritusel on kohal ka mõned kasahhid.

Kohtumiseni!

Vestlusõhtu “Minu Kasahstani” autoriga