“Minu Ungari” eel- ja järelloost
Tekst: Reet Klettenberg, “Minu Ungari” autor
Kas ma armastan Ungarit? Jah. Kas ma tahtsin oma armastust jagada? Jah ja ei. Jah, sest jagada teistega midagi toredat on ülimalt inimlik soov. Ei, sest säärase sügavalt isikliku tunde jagamisega kaasneb alati oht, et auditoorium ei pruugi seda kiindumust ja vaimustust jagada. Tulemuseks võib olla haavumine. Haavuda ma ei taha. Kas ma tahtsin kirjutada raamatut? Ei tea. Olen rohkem lugeja kui kirjutaja.
Minu kirjutajatee alguses on väike blogi, millesse mind kaasati oma Ungari-elamustest kirjutama. Kord saabus ühele mu sissekandele kommentaarina Epu üleskutse temaga ühendust võtta. Ta tahtis minuga rääkida „Minu Ungarist“. Loomulikult tuli esmalt kirjutada proovipeatükk ja loomulikult ei saanud ma sellega sugugi hiilgavalt hakkama. Otse vastupidi. Mu tekst oli tulvil infot ja täiesti vaba igasugusest isiklikust taagast. Epp tegi sellesse oma parandused ja lisas kommentaarid ning saatis ka oma nägemuse kogu sarja struktuurist. Selles oli mitmeid punkte, millega harjusin üsna vaevaliselt, näiteks dialoogide kasutamine ja olevikuvorm. Ilmselt on lõpptulemuses ka tunda, et kahekõned ei voola loomulikult.