See postitus osaleb meie blogimängus.
Lõpetasin just Epp Petrone raamatu „Kas süda on ümmargune?“ lugemise. Nii
värskelt lõpetasin, et olen täitsa nõutu, mida kirjutada. Äkki peaks veidi settida laskma enne…
Tekst: Triinu-Mari Vorp, kirjastuse assistent
23. novembril kuulutati Tartu Kirjanduse Majas välja selle aasta Betti Alveri kirjandusauhinna laureaat. Võit tuli n-ö koju, Nirtile raamatu “Ja anna meile andeks meie võlad…” eest.
Eilsel üritusel tegi sissejuhatuse Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher. Edasi kõnelesid žüriiliikmed Heiki Vilep ja Lauri Eesmaa. Nemad tõid välja selle, et selleaastased raamatud olid pea kõik n-ö lõpetamata, kas oleks pidanud autor veel teost korrigeerima või jäi toimetajatöö pisut puudulikuks. Siiski nimetati just tänavune nominentide rida üheks tugevamaks. Nirti pidas ka kõne, milles kirjeldas enda kirjutamisprotsessi ja tõi välja ka ühiseid jooni enda ja Betti Alveri loomingust. Värske laureaat ütles, et kirjutada tasub selle nimel, kui lähedased ütlevad talle, et nad on tema üle uhked. Nirti pälvis 15 000-kroonise stipendiumi.
Palju õnne!
Ka see postitus osaleb meie blogimängus.
Petrone Print`i kirjastuse fännina olen lisaks “Minu…”-sarjale nautinud väga palju ka teisi raamatuid. Näiteks “Meestest, lihtsalt” ja “Poisi lugu”. Minu jaoks jäi võõraks noorte autorite kogumik “Tule, ma jutustan sulle loo”. Dagmar ütleb, et see raamat on meie generatsiooni nägu, kuid minu arvates siiski vähemalt pool generatsiooni nooremate nägu. Nende mõtted liiguvad kuhugi nurga taha üles vasakule. Aga tänuväärne, et noortele anti võimalus oma loomingut jagada. (veel …)
Kirjutab: Epp Petrone
Kuna siin kommentaariumis oli palju küsimusi, siis võtan need ette ja vastan siinkohal ära! Muide. Hetkel veel on “Minu”-sarja proovitöödega tegelemine ja tuleviku plaanimine minu rida, aga juba alates 1. detsembrist hakkan seda tööd üle andma, meile tuleb ametisse Eda Allikmaa (praegu veel Eesti Naise toimetaja). Mina ise loodan saada rohkem aega kirjutamiseks!
Aga mida te küsitegi…
Jaanika: Tere! Äkki teate öelda umbes, millal “Minu Mehhiko” võiks tulla? 
Olin seal ise pool aastat vabatahtlik ja nii tahaksin seda raamatut lugeda ja nostalgitseda (veel …)
Neljapäeval, 2. detsembril kell 18.30 saab Käina raamatukogus kohtuda raamatu “Minu Island” autori Tarvo Nõmmega.
Olete kõik oodatud!
See postitus osaleb meie blogimängus.
Tekst: Merilin Šults
Olles “Minu…”-sarja suur austaja, olen peaaegu kõik selles sarjas ilmunud teosed läbi lugenud. Igas raamatus on olnud midagi erilist, meeldejäävat ja nauditavat. Tegelikult oleks kõiki neid teoseid huvitav arvustada, kuid valisin neist välja raamatu „Minu Eesti”
. Valiku põhjus on see, et just lõpetasin raamatu lugemise ning see on minu arvates sarjast üks omapärasemaid. Huvitav on lugeda sellest, millise pilguga näeb Eestit välismaalane, kelle jaoks on meie maa uudne ning huvitav.
Palume kõigil, kes osalesid meie selleaastases blogimängus, kuid pole auhinnaraamatut kätte saanud, saata oma andmed aadressile triinu@petroneprint.ee. Soovime kõigile ikkagi auhinna kätte toimetada ;).
Tekst: Triinu-Mari Vorp, kirjastuse assistent
Betti Alveri kirjandusauhinna nominendiks on tänavu nimetatud ka Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitse maailma” ning Nirti “Ja anna meile andeks meie võlad…”.
Nominentide hulgas on veel kuus raamatut: Donald Tombergi “Kazimir, Vladimir ja teised”, Ott Kiluski “Oktoobrikuine tuuker” (mõlemad Kirjastuskeskus), Margus Karu “Nullpunkt” (Pegasus), Aigi Vahingu “Valik” (Pilgrim), Hänilase “Ma pühäpääväpõllõ mõsi” (Võro Instituut) ning Siim Nurkliku “Kas ma olen nüüd elus” (Siim Nurklik).
Tänavuses žüriis on esimees Heiki Vilep, Andres Ehin, Sandra Jõgeva ja Lauri Eesmaa, kes valisid nominendid 10. novembril.
Parima hingedepäevade vahelisel ajal ilmunud debüütteose auhind on 15 000-kroonine stipendium, mis pärineb Eesti Kultuurkapitalilt. Laureaat kuulutatakse välja Alveri sünnipäeval, 23. novembril, Tartu Kirjanduse Majas.
Tekst: Dagmar Lamp, viimaseid päevi kirjastuse assistent
Selle nädalaga saab läbi minu tööaeg Petrone Printi assistendina ja see on minu jaoks natuke kurb. Petrone Print on tilluke ja siinsed inimesed moodustavad omaette pisikese perekonna, kus igal ühel on omad ülesanded, omad väikesed kiiksud ja omad tugevused-nõrkused. Siin on armas ja mõnus ja mul on kurb ära minna. Ja ega ma ju lõplikult Petrone Printi oma elust maha ei kanna – Epp (ja Tiina ja Kairit) jäävad ju ikka mu sõbrannadeks, raamatuid kirjutan ju jätkuvalt edasi… Aga ikkagi on natuke kurb.
Kõike seda mõtlesin, kui istusin teisipäeval oma viimasel Lutsu raamatukogu vestlusõhtul, kui õhus levis vänge kalahais ja akna taga sadas vihma. Mõtlesin kõikidele nendele vestlusõhtutele, kus ma samamoodi istunud olen. Näiteks “Minu Horvaatia” vestlusõhtu ajal rääkis Sigrid just parasjagu kotkaparvedest ja kotkarestoranist ning lindudest, kui äkitsi hakkasid akna taga Tartu Rongad kisama, kriiskama ja suures parves lendama, nii et taevas läks mustaks. Naeratasin omaette – Tartu Rongad, te olete armsad! Ja ilma teieta ei kujutaks ju Tartut ettegi!
Iga vestlusõhtu on olnud omanäoline, õigemini – autorinäoline. Teeme siis väikese tagasivaate neile Lugemisaasta raames praeguseks toimunud õhtutele.
See postitus osaleb meie blogimängukampaanias. Kuna Marikal endal blogi ei ole, siis avaldame tema mõtted ära siin! Tutvu blogimängu reeglitega siin!
Tekst: Marika, raamatulugeja
Raamatukogust teatati, et viimaks on järjekord jõudnud minuni ning ma saan laenutada Epu “Minu Ameerika” I ja Justini “Minu Eesti”. Kusjuures kirjastuse toodanguga tegin tõesti tutvust alles sel suvel, kui raamatukoguhoidja mulle praktiliselt vägisi sarja soovitas.
Ameerika-raamatu esimeses osas on muidugi mõned hardcore tekstid, mõned aga kerge ajaviitekirjandus. Eriti meeldis lk 25, 29, 33, 39 ,45 algavad peatükid, tundus, et esimene pool raamatust olid tõsisemad lood.
Muuses oli lugu 44aastastest sugulastest, kes nägevat välja nagu 34. See pani mõtlema, 44 paistab üldiselt välja elustiil, mitte aastad. Paljud 30-aastased on ju lödid paksmaod. Siinkohal meenub Justini raamatust 40aastane vanamees joodiksugulane Toivo… Muuseas olen ma lugenud teaduslikke tekste rassismist, mis väidavad, et rassierinevused on kujutletavad, neid tegelikult polegi. Selliste uuringutega teenivad elatist nii mõnedki juudisoost teadlased.
Siinkohal tahaksin öelda, et vanuseline erinevus on kujutletav, loeb elustiil, aga küllap on see nii ja naa. Üldiselt neegri ja juuditemaatika on Epul väga OK. Nüüd meenus üks vingemaid kohti Ameerika raamatus, mis pani ahhetama. Kuidas Epp pidi valima ida ja lääne vahel, nagu oleks teda pooleks hakatud rebima, ja jooksis siis venelaste sabas lennukist välja. See oli nagu dramaatiline hetk loodusfilmist. Epu mõlemi raamatu kohta tahaks öelda, kaas ei vasta sisule. Nagu oleks tegu 100% naistekaga… Aga ei ole ju!
Nüüd siis aga Justini raamat. Raamatu algus oli naelapea pihta, kohtumine nn Tartu põmmpeadega. Oli ju selge, et see oli klassikonflikt, mitte rassikonflikt. Põmmpead olid naiseta oma sotsiaalse päritolu, mitte rahvuse tõttu….
Naerda sai palju. Aga natuke hakkas kahju neist kulunud mööbliga inimestest, kas nad on ikka nii paksu nahaga? Teine äärmus – remondihullud, on kajastamata, kas Justin selliseid pole näinud? Kelle elu eesmärgiks on oma korrusmaja korteri pidev remontimine ja mööbli täiendamine? Ja rikkad ja ilusad tuttavad sopaajakirjanikud on samuti puutumata jäänud nagu ka muud rikkurid. Püsiv süldifoobia tekkis ilmselt sellest, et ajus oli kõigest kokku parasjagu kollaps. Tegelikult see ju nagu tarretatud supipuljong lihaga. Või oli see rõve kamaratega sült? Haisev pellar põhjustab tõesti püsiva trauma. Elasin ise 6. eluaastani sellisega, mäletan siiamaani, 40 aastat hiljem.:) Jättis mainimata, et küllap söögilauda naastes oli tal tugev kusehais man. Selles raamatus oli kõige šokeerivam koht, kuidas verinoor isa palus bussis oma rasedale naisele vett. Mõtlesin, et ju selline rahvas ei väärigi paremat saatust, või siis vastupidi, et tänu raskustele on rahvas selliseks muutunud. Jõudsin viimaks järeldusele, et juhtum oli pigem tüüpiline just Viljandimaale. Viljandimaa inimestest võib midagi nii jubedat oodata. Võib-olla ka Raplamaal. Mitte Võrumaal või Tartumaal. Olen hulkunud Venemaal ja Kaukaasias, Ingerimaal ja Soomes jne, ma pole kusagil midagi nii jubedat kohanud, tõesti, Eestis võib nii juhtuda.
Justini raamatust jääb mulje, et inimesed on nõuka aja poolt nii lömmi vajutatud, tegelikult on ju paljud Eesti eduloo hammasrataste vahele jäänud. Epu põlvkond olla õnnelik, vanemad inimesed ei kohane. Kummatigi on praegu 50% noortest töötud, enamus plaanib Eestis lahkumist ja mu laste paljud sõbrad pakivad kohvreid, et suunduda Austraaliasse ja mujale, mitte seiklema, vaid elatist teenima, paljud juba väljamaal. Keskealistel on maad ja majad müügis ja samuti lahkumas. Tegelikult on Justinil muidugi äärmiselt terav silm, lihtsad mõned aktsendid jäävad domineerima. Hammaste koledus on asjalik märge. Kummatigi on nüüd 100 korda rohkem hambaarste kui nõuka ajal. Siis korraldati puurimine valuvaigistita, ent plommid kestsid 10-15 aastat. Nüüd ei elataks see hambaarstide armee end ära, kui nad püsivaid plomme paneks. Nii viiakse pidevalt tohutut andamit hambaartsidele, ja võib-olla tõesti kodu remondiks ei jäägi raha…
Nõuka ajast ei meenutata midagi positiivset. Rändasin siis Venemaal ja Kaukaasias, naeratuse eest sai süüa ja öömaja. Tbilisis vormistati mulle isegi tasuta lennupilet, naissoost dispetšeri poolt. Siin kõrvalepõige, see on väga hea raamat, arvan lihtsalt, et Justinil on Eestis veel palju avastada. Kas magistritöö juunikommunistidest on valmis? Kas nood kommunistid lähtusid ideaalidest või isiklikust kasust? Tuleks lugeda pigem 1930ndate aastate ajalehti, ei olnud siis mingit õnnelikku stabiilset Eesti aega, kriis kriisi otsa, häda ja viletsus. Olen kõik tolle aja tähtsamad lehed läbi lapanud… Minu ühel vanavanaisal oli Tallinnas klaverivabrik, vanaonul Saaremaal paekaevandus ja Tallinnas plastmassitehas jne. Millaski 1930ndatel läksid nad kõik pankrotti. Vaeste inimeste elust ärme üldse räägigi.
Tegelikult on raamat diagnoos rahvale. Ja tundub küll, et võõraid piinatakse liialt oma painava ajalooga. Vaimukas oli märkus, et hea, et Eva keldris polnud kedagi piinatud või tapetud… Kummatigi leidsid seal kassipojad varsti otsa.
Jällegi juuditemaatika, küllap olete juba kusagil mustas nimekirjas. Juutidest võivad kirjutada vaid juudid. Lk 214 jahmatas mind väide, et nõuka ajal lepiti kohtumised kokku suuliselt, kuna KGB kuulas telefone pealt. Kas ikka nii massiliselt kuulati? Balti jaamaga seoses tekkis Justinil sümpaatia neoliberalismi suhtes. Siinkohal tahaksin aga mainida, nõuka ajal polnud see selline rõve peldik, vaid korralik koht. Käisin seal lähedal Tallinna 1. Keskkoolis. Selliseid troppe ja lapsnarkomaane ja kodutuid polnud nõuka ajal, need on neoliberalismi viljad… Neoliberalismi on Laarile muuseas õpetanud ka eestlane Thomas Palm Portlandi ülikoolist, vähemalt nii ultraparempoolne Palm ise uhkustab.
Lk 279 kirjutab Justin, et Epu esivanemad tegid sakslastele süüa ja pesid nende pesu jne. Kas ta mõtles konkreetselt Epu esivanemaid või eestlasi üldiselt? Vähesed väljavalitud sattusid mõisa teenijaks,muuseas ka mõisnike sohilapsed. Sellistest saidki hiljem linna asudes sageli vabrikandid jms, kadakasakslased. Eestastest enamusel polnud asja ei mõisa kööki ega aeda. (Nn koduneegrid ja põlluneegrid). Lk 315 on jutt kergelt zombistunud Priidust. Võib-olla oli ta olnud töötu, kellele maksti heal juhul 400 krooni töötutoetust, paljud sellise kogemuse läbielanud on zombistunud…. Selleks, et mõista Eesti edulugu ja neoliberalismi, oleks vaja kogeda omal nahal, kuidas on olla töötu 400.- kroonise toetusega, kuidas ühiskond, ametnikud jne sind kohtlevad, rääkimata sellest, et tolle rahaga võis kaks korda poes käia. Priidu teks tundus hardcore, see oligi see edulugu. Peame talle ikkagi pöialt!
Raamatu tõlge on super, Justin ise väga suure töö teinud ja kahtlemata terane ja andekas inimene. Lugedes sai palju naerda ja see pani mõtlema. Justin peaks andma välja mitu köidet sellest haledast rahvakillust ida ja lääne piiril. Torkas silma aga kehv korrektuur, arvestades raamatu üldist viimistletust oli see nagu lugupidamatus autori suhtes.
//
“Minu Maroko” algas lapsikuna tunduva islamipropagandaga, edasi oli aga super, too autor peaks kindlasti kirjutamist jätkama. Mõtlemapanev oli see, et palestiinlased on usku vahetanud juudid ja Maroko berberid on eurooplased!!! Kirjeldused olid väga head. Nn auguga kemps tuntud nii Venemaal kui Kaukaasias, kätega ja leivatüki abil söömine samuti Kaukaasias, isegi restoranis söödi nii.
“Minu Kanada” — küps ja viimistletud teos, lugemine oli kasuliku ühendamine meeldivaga. Autor julges kirjutada ka sealsetest eestlastest (mis Epul praktiliselt puudu), kusjuures ainsad negatiivsed kontaktid olidki nendega, väga usutav. Ajalugu ja tänapäevane olme ja oma pereelu hästi kokku sulanud.
“Minu London” — autor varasemast sümpaatne ja armas. Mõned pubi-kirjeldused olid igavad. Lemmikpeatükk oli Londoni loodusest. Lugesin seda oktoobris põõsastes päevitades, päikse käes 18 kraadi sooja. Kui jõudsin lõiguni, et pargitaimedega ei võinud end emotsionaalselt siduda, kuna hooaja möödudes visati nad lihtsalt minema, hüppas raamatule rohutirts ja ei soovinud sealt enam lahkuda. Muuseas päästis autor mõned tulbisibulad hävitamisest… Tore oli konnade päästeaktsioon ja seiklus maal. Äkki võinuks oma joonistusi raamatusse panna, kuna need on alati väga positiivse energiaga.
Minu meelest kuluks kirjastusele ära mõni kuri meestoimetaja, kes karvase käega kurjalt raputaks vahel nii autoreid kui mõnel juhul ka korrektorit…
Täna kell 18 on Tartu Linnaraamatukogus (Kompanii 3/5) külas “Minu Islandi” autor Tarvo Nõmm.
Näeme kauneid pilte, räägime põnevaid jutte ja saab ka autogramme!
Müügil sõbrahinnaga raamatud.
Rahva Raamatus on sel nädalal ralli! Ka meie kirjastuse teoseid saab osta soodsa hinnaga. Kolmapäeval on rallis 99 krooniga saada Anu Samarüütel-Longi “Minu London” ja reedel Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?”
Epp arutleb oma blogis kirjastamise, kirjutamise ja Petrone Printi teoste boikoteerimise teemadel. Loe siit!
Epp ja Justin Petrone (“Minu Ameerika”, “Minu Eesti“, “Kas süda on ümmargune?“, “Roheliseks kasvamine” jm) on 20. novembril kell 13 külas Kuressaare Rahva Raamatu poes. Epp ja Justin räägivad kirjutamisest, raamatutest ja “Minu…”-sarjast, vastavad lugejate küsimustele ja jagavad autogramme.
Kohapeal müügil sõbrahinnaga raamatud!
20. novembril tuleb Viljandi raamatukogus suur raamatupäev ja seal tuleb suur raamatunäitus – sellega seoses küsiti minu ja Justini soovitusi (kaks raamatut kummaltki). Kopeerin need siia ka. (veel …)
Maailm läbi inimese 