Assistendi valik

Aitäh kõigile, kes on saatnud oma CV ja motivatsioonikirja ja kandideerivad meie kirjastusse asisstendiks. Ja vabandan, et pole jõudnud kõigile vastata.
Kokku on kandidaate 55. Oleme aru saanud, et vajame raamatupidaja kalduvusega, kogemusega ja/või haridusega inimest. Aga kindlasti anname ka vähemalt 2. novembriks ka neile teada, keda me ei kutsu vestlusele või kes ei osutu valituks!
Epp Petrone, kirjastuse juht

Mõtteid “Minu Gruusia” autorilt, Dagmar Raudamilt

Tekst: Dagmar Raudam, “Minu Gruusia” autor

“Minu Gruusiat“ kirjutama asudes ei seadnud ma endale mingeid erilisi eesmärke. Kui, siis ainult selle, et raamatust ei kujuneks kuiva reisijuhti, viisakat kiitust või siis “meie oleme ikka nii tsiviliseeritud nendega seal võrreldes” snoobitsemist.

Esimese kogemusena üldse midagi kirjutada otsustasin proovi mõttes lasta tulla sellel, mis tulla tahab ja nii ta raamatusse läkski, peatükkide järjekord kaasa arvatud. Siis ühel hetkel ei tulnud enam midagi ja nii ta lõppeski.

Esimene kohtumine raamatuga oli tore. Möödusin Draamateatri vastas olevast Rahva Raamatu vitriinist, kergelt pabistades ja veidral moel piinlikust tundes, et kuidas ma lähen nüüd poodi riiulite vahele otsima, kus mu raamat on. Siis äkki oli ta vitriinis ilusasti Stingi raamatuga kõrvuti. Nii piinlik oli, et põrutasin mööda, siis tuli kergelt hüsteeriline itsitus peale, aga tagasi ka ei julgenud pöörata, et pisut seda esmakohtumist nautida. Milline tobedus, justkui keegi tänaval möödujatest peaks taipama, et ma omaenda raamatut piilumas käin.

Aga siin on nüüd see koht, kus ma raamatu alapealkirja asja ära õiendan. Nimelt “Minu…”-sarja formaat nõuab alapealkirja. Olin selle täiesti unsutanud ja kui asi nii kaugel oli, olin hoopis Itaaliasse minekul ja remonti tegemas ja ei mõelnud sellele üldse. Viimasel hetke läks hirmus kiireks ja saatsin sõpradele abipalve, et pakkuge midagi välja. Sest siinkohal, kus tuli n.-ö pastakast midagi välja imeda (nagu tagakaane tekstki), oli minu loovus otsas. Tuli palju igasugust kraami, mille hulgast mulle endale kohe meeldis Peetri ja Nele “Vai me!“. Kes on raamatut lugenud, teab, et selle hüüatusega väljendab grusiin oma imetlust või üllatust või ehmatust. Ja mis kõige toredam – kõlab ju justkui eesti keel! Ma lootsin, et ehk rikastame isegi eesti käibekeelt uue väljendiga? Aga kirjatuses läbi viidud küsitluse tulemusel selgus, et kui mõne jaoks on see lahe ja kutsub ostma, siis teiste jaoks täiesti arusaamatu ja lugejat peletav. Ja pealegi pole sarjas varem võõrkeelset pealkirja kasutatud. Peeter oli tegelikult nalja pärast veel pealkirju saatnud, nagu “Kuidas ma maohaavad sain” ja “Samueli ja tema perenaise seiklused lõunamaal“ jne. Sealhulgas ka “Elu nagu mägitee”, mida ei tohikski tegelikult irooniavabalt võtta. Turunduslikult tundus see kõige etem olevat ja kuna ma selhetkel ei suutnud täiesti teisel lainel olles (õigemini Türreeni mere sinistel lainetel) puhtast laiskusest ise midagi välja pakkuda, siis nüüd ma näengi seda suhteliselt siirupist pealkirja iga jumala kord, kui raamatu kätte võtan.

Kui muidu kujunes meie koostöö kirjastuse ja eriti sisutoimetaja Anneliga väga ladusalt ja innustavalt, siis siin jäin enamusele alla. Ja siinkohal kutsungi blogilugejaid üles hääletama. Kumb pealkiri oleks olnud tabavam ja sisuga rohkem kooskõlas? Ja kas arusaamatu hüüatus (kuid tuttava kõlaga) reisiraamatu kaanel kutsuks uurima, mida see tähendab või tekitaks vastseisu?

Kumb alapealkiri sobiks sinu meelest raamatule paremini?
(polls)

Tagantjärele tundub, et üht-teist oleks võinud raamatusse veel lisada. Maavärinatest (mis ma küll mõlemal korral – või oli neid kolm selle aja jooksul – kõik tuimalt maha magasin, kui teised ikka pisut voodites sõitsid ja mägedes maju murendas) või rohkem saatkonna tegemistest, mis paljudele lugejatele hirmasti huvi oleks pakkunud. Päris raamatuna ma polegi jõudnud üle lugeda aga natuke lapates olen tegelikult pisut pettunud. Tundub, et olen ennast kõvasti tagasi hoidnud. Või kiirustanud. Eks ma püüdsingi teatud teemade puhul olla võimalikult leebe ja endale kriitiku rolli mitte võtta (mis õigusega, eks ole?) ja ometigi olen nüüd kuulnud, et küll ikka panin ja kas ikka pidi nii karm olema. See on üllatav. Natuke olen kurb ka, sest väike plaan oleks raamat gruusia keelde tõlkida, aga ümber kirjutada selle tarbeks ka ei soovi. Ootan Maia, Regina ja Nata arvamuse ära.

Tore on aga see, et mõnigi inimene on pärast raaamatu lugemist ostnud pileti ja Gruusias juba äragi käinud. Siis on tõesti nii, nagu ütles Gruusia suursaadik härra Abashidze: “Sellised raamatud teevad saatkondade eest suure töö ära!”

Muidugi on hea meel eduka müügi üle. Kõigepealt toodi põhjendusteks, miks “Minu Gruusiat“ hästi osteti, et Dagmaril on palju sõpru (mis on tõsi), mõni nädal hiljem oli müügiedukuse põhjuseks Gruusia kui maa populaarsus eestlaste hulgas (mis on ka tõsi). Kui aga minuni jõudsid esimesed vastukajad neutraalsetelt lugejatelt, sain sismas kinnitust, et ju mul õnnestus kirjutada midagi, mida on mõnus lugeda.

Aga see, et mu sõpradele raamat korda läks, oli tegelikult mu kõige kõige suurem rõõm! Ja kui veel mõni, kelle loovust ma alati siiralt imetlenud olen, ei ole pidanud paljuks tunnustavaid sõnu lausuda, siis olen suisa õnnelik!

Arvusta meie raamatuid ja… kingi endale raamat :)

Ka sel aastal tuleb meie “kingi-endale-raamat”-mäng!

Kõik, kes arvustavad mõnda meie kirjastuse (www.petroneprint.ee) raamatut oma blogis, palun pange siia kommentaariumisse selle arvustuse link ja/või saatke see aadressil info@petroneprint.ee.

Auhinnaks on kõigile blogiarvustajatele seekord üks raamat, ja väga väärt raamat: nimelt Sandra Steingraberi “Mina olen ookean”. Selle autor on ühtaegu doktorikraadiga ökoloog, luuletaja ja võitlev keskkonnahoolik. Ta
kirjeldab läbi oma raseduse kõiki neid olulisi keskkonnateemasid, mis inimese kehasse kokku jooksevad. Lisan omalt poolt, et seda raamatut võiks lugeda igaüks (vähemalt kõik need, kellele minu “Roheliseks kasvamine” hinge läks). See on muide raamat, mis näeb soliidne ja eriline välja (käisin talle vahepeal pai tegemas ja mõtlesin, mida veel öelda): taaskasutatud krobeline paber ja pappkaaned, looduslikud värvid. Sellist raamatut toota on muide palju kallim kui nö tavalist raamatut.

Blogikampaania reeglid on järgmised: (veel …)

“Minu”-sarja plaanid

Tekst: Epp Petrone

“Aga millal Norra tuleb?”

“Ootan juba väga Rootsit! Millal tuleb, kas autor on olemas?”

Janiiedasi. “Minu Ibiza” raamatu kommentaariumis on sellelaadseid küsimusi rohkem kui Ibizaga seotuid. Nõnda et otsustasin siia kirjutada blogiposti, kus all saame selleteemalist foorumit pidada.

Esiteks, kui te teate kedagi, kes on huvitava välismaal-elamise kogemusega või ka külastanud seda maad/linna sageli, siis ärge häbenege, meilake see kontakt info@petroneprint.ee aadressile.

Teiseks, mõelgem ka erinevate inimtüüpide peale, mitte ilmtingimata maade peale. Äkki on teil näiteks tuttav meremees, kes on väga hea jutuvestja, mis sest et mitte ühegi kindla maaga seotud (andke kontakt, küll me siis temaga arutame :)…

Kolmandaks, Eesti! Kui leiaks autori Setumaad kirjeldama, või Hiiumaad, või Saaremaad… ka see võiks huvi pakkuda. Ei pea olema välismaalane, aga peaks olema väljast tulnu, sissekolinu, kes on kultuurikonflikti kuigivõrd kogenud.

Mis siis kindlasti on tulemas? Järgmisena – Ungari. Siis Neenetsimaa, Haiti, Eesti 2 ja Ameerika 3… Edasi läheb juba segasemaks :).

„Minu Ibiza“ esitlusõhtu Von Krahlis

Tekst: Kaja Sepp

Reedel, õhtul vastu täiskuuööd, esitles Kati Lumiste raamatut „Minu Ibiza“. Kohaks oli Von Krahli baar ning kasutatud olid kõik selle koha võimalused, kaasa arvatud lava: kuna Kati on ansambli „Hundva“ solist, toimus raamatuesitlus seekord peaaegu et kontserdi vormis.

Tuleb siiski tõdeda, et hoolimata täiskuust pole eestlased siiski ibizalikult trallimeelsed ning nii olid ägedale trummisoolole avalikult spontaanseteks kaasaelajateks ainult lapsed. Aga vähehaaval sulasid küünalde ja Kati laulude soojuses üles ka täiskasvanud ning lõpuks olid kõik koos ühes suures lauluringis – laulmas laule, millest Kati raamatuski juttu. Raamat astus ellu ka mõne raamatutegelase näol, kes esitlusõhtut külastama oli tulnud, ja kuumas hispaania keeles rääkimistki oli kohapeal kindlasti Tallinna muude kohtadega võrreldes oluliselt rohkem…

Ja tõesti ei tea, kas Kati peaks rohkem laulma või rohkem raamatuid kirjutama – igatahes saab ta mõlemaga lausa suurepäraselt hakkama!

Teine lugejaintervjuu. Lugejad küsisid, Kaia-Kaire Hunt vastas!

Mulle on tundunud, et Kaia-Kaire reisib hästi palju. Kuidas tal on õnnestunud reisimine ja tööl käimine omavahel sobima panna? Ja kuidas tal jääb aega veel nii paljude muude asjadega tegelemiseks?! Palun retsepti:)

Ma olen hästi õnnelik inimene – olen leidnud endale sellised tegemised, mis on võimaldanud oma aega planeerida. Pean siinkohal aitäh ütlema nii oma headele ja mõistvatele bossidele kui päris enda ettevõtete meeskondadele. Aja osas on mul lihtne lahendus – ärge omage telerit ega olge interneti/sotsiaalmeedia sõltuvuses – aega tekib meeletult juurde. Ja tegelege asjadega, mis on rohkem hobi kui töö – nii ei teki tööd tehes ka kuidagi tööl käimise tunnet ja kogu aeg on nagu natuke vaba aeg:)

Minu küsimus: Kuidas Kaia-Kaire suudab elada mitme riigi vahel? Mulle tundub, et see elu tähendab pidevat igatsust ühe või teise järele. Kuidas leevendada oma koduigatsust või Nepaali-igatsust?

Kas igatsus äkki aga polegi liikumapanev jõud? Tegelikult on võti muidugi oskuses olla rahul seal, kus parasjagu oled. Paratamatult on aga Eestis rohkem mulle lähedasi inimesi ja Nepaalis jällegi rohkem võimalusi iseendas ringi rännata ja hetkes elada – kaks mulle nii üliolulist asja, mida ma ühes kohas ühendada pole suutnud. Minu igatsus on magus ja sütitav: ma ei tunne, et ma peaksin midagi kardinaalselt tänasel päeval muutma ehk siis päris paikseks jääma.

See lendamise-rändamise praktiline pool huvitab ka, kust lingi kaudu sa oma lennud leiad ja mis lennuliine soovitad kasutada, et sinnapoole maailma lennata?

Viimastel aastatel on hea olnud Finnairiga Delhisse minna ja sealt JEtAiriga edasi Kathmandusse. Aga Gulf Air on siiani mu lemmik! Mind on väga palju aidanud hea tuttav Krister, kes teab lennufirmadest kõike. Aga ühe hea odava lennu leidmine ongi minu arvates vahest täistööpäev.

Kas sa plaanid veel raamatuid kirjutada? Oled mõelnud “Minu Nepaali” teise osa peale ka?

Minult küsitakse seda pidevalt. Aus vastus võiks olla: mitte niipea:) Võibolla kunagi, näiteks kümme aastat hiljem? Kui neil lastel on juba lapsed, nad on oma eluga järje peale saanud.

Mis neist lastest praeguseks saanud on, kes seal tegelasteks on, aeg on mõnevõrra edasi läinud. Kas ikka samamoodi lastekodus, lihtsalt vanemaks kasvanud?

Jah, enamus on alles. On paar last, kelle sugulased on leidnud ja nad oma hoole alla võtnud. Lapsed kasvavad ju nii kiiresti – vanemad neist annavad juba päris täisealise mõõdu välja! Ja nad on muutunud – nagu ikka teismelised muutuvad. Kuidas öeldaksegi – väikesed lapsed väikesed rõõmud ja mured, suured lapsed – suured rõõmud ja mured.

Tõenäoliselt kõige enam läks mulle hinge Bikashi liin – kuidas temal tänasel päeval läheb, kas endiselt Megi lastekodus?

Bikash on täiesti olemas seal 🙂 Eks tal ole kohati päris raske – meie pea iganädalaste kõnede ajal saan sellest hästi aru. Aga need on tema valikud ja õppetunnid. Me kõik oleme tulnud ju siia ilma midagi õppima ja ega sellest valitud teest ei pääse.

Eespool on juba küsitud, ent kuidas läheb neil lastel praegu seal Nepaalis elu. Ma lisan sellele veel küsimuse, et kas endiselt on sealseks rahastajaks Austraalia “tädid” või on toetajaid veel? Kas siitsamast Eestimaalt pole soovijail võimalik kuidagi abistada? Kuidas üldse rahvusvahelised organisatsioonid Nepaali abistavad või on sealgi vajalik kohalikku bürokraatiat?

Peamised rahastajad ehk Austraalia tädid on jätkuvalt olemas, samuti meie rahvusvaheline “punt” noorematest inimestest, kes jõudumööda oma panustamisega aitavad. Eestimaalased saavad panustada ülekannetega MTÜ Terve Maailm arveldusarvele 221041342043 märksõnaga Nepaali lapsed. Igal aastal saadan annetajatele ka ülevaate ja pildid, mis nende raha eest ostetud sai. Viimati ostsime narisid, madratseid ja kööginõusid.

Ilmselt on päris palju rahvusvahelisi organisatsioone, kes Nepaali ühel või teisel viisil abistavad, kuid ma pole kunagi olnud päris kindel suurte heategevusorganisatsioonide efektiivsuses – ilmselt läheb suur osa raha vaid süsteemi ülalpidamiseks. Lisaks kõigele tuleb silmas pidada suurt korruptsiooniohtu, mis paratamatult suurte abisaadetistega vaesemates riikides kaasneb.

Kuhu veel lisaks Nepaalile soovitad minna, et saada erilist ja autentset elamust mõne maailmakillu kohta…?

Viimati, kui ma Nepaalist tulin, külastasin Myanmari – ka see andis suure elamuse. Tiibeti sisemaa on kindlasti paik, kuhu tasuks minna, samuti teatud Hiina piirkonnad. Mõni aasta tagasi, kui Kuuba veel täiesti suletud oli, oli seegi elamus. Lääne ja Kesk-Aafrika on külastamist väärt. Ohh – ausalt – kui tahta ja otsida leiab igas kohas midagi sellist, mis silmi pööritama paneb. Reisimine rikastab ja annab selliseid elamusi, millest tugitoolis telerit passides vaid unistada võib.

Ja mis peamine – reisimine pole sugugi alati kallis. Olen ka paari tuhande krooniga Hiinas näiteks käinud. Minema peab ikka sinna, kuhu süda kutsub – siis leiab ka need kõige erilisemad kohad üles.

Kuna ma pole kohtumistel käinud, aga raamat jäi nagu pooleli, siis tahaks kangesti teada, mis on edasi juhtunud nii Sinu enda kui Sinu Nepaali sõpradega. Ja veel: raamatus kirjutasid, et polnud nii mõnegi koha jaoks vaimselt valmis (Tiibet nt) – kuidas selle teemaga nüüd lood on?

Oleksin ma siis teadnud kõiki neid tarkuseid, mida praegu, oleksin ma rohkem valmis olnud. Aga näiteks Kailashi mägi (nagu ka ilmselt mitmed muud kohad) polegi kõigi jaoks. Müstilistesse kohtadesse ei tasugi alati sisse tungida – näiteks ma ei usu, et ma Kailashi mäe jaoks tänini valmis oleksin. Aga ma oskan hoiatusi nüüd paremini lugeda :). Alustades vaimset teed võib ikka tekkida hetki, kui tekib tahtmine oma võimeid üle hinnata, tekib soov olla suurem kui tegelikult oled. Ju siis oli mul Tiibetis käimist vaja, et omale mõned olulised õppetunnid kirja saada.

Muide, raamatukogukohtumisel küsiti mult, et kas tõesti on tõsi see, mis Kaia-Kaire kirjutab oma raamatus, et küüslauku süüa ei tasu, võib seljavalu tulla. Mina ise ei mäletanduki raamatust seda kohta! Kuidas sa kommenteerid? Ja mis rolli sinu elus küüslauk mängib?

Ma ka ei mäleta seda kohta 🙂 Aga nii või teisiti pole sellised soovitused kunagi väga üheselt võetavad. Tiibeti ja hiina meditsiin lähenevad inimesele isiklikult ja holistlikult – mis ühele sobib, võib teisele teha karuteene. Küüslaugus on terve rida kasulikke omadusi, aga kõigile see ei sobi – nii on paljude asjadega siin maailmas. Sai küll ümmargune vastus, aga konkreetsemalt sellele küsimusele ei oska ma ka vastata.

Mida võiksid eeslased nepaalidelt ja nemad meilt õppida, endas arenda või millest end ära harjutada? Mis Teid selle rahva juures enim köidab?Ma ei saa kuidagi üle ega ümber sellest, et natuke elementaarset planeerimist võiks siiski ka iga Nepaali inimene omandada. Samuti prügikäitlemist 🙂

Meie aga võiksime jälle osata rohkem hetkes olla ja nautida asju, mis meil olemas on, mitte igatseda selle järgi, mida ei ole. Sügavat looduse ja kõiksuse austust võiksime ka õppida, vanemate austust samuti.

Ühest kultuuriruumist teise liikudes toimub paratamatult mingi ümberlülitumine. Esmapilgul tundub, et Eesti ja Nepaali puhul on erinevus teravalt tuntav mitmel tasandil (nii mõtte- kui ka materiaalsel tasandil), aga mis oleksid näiteks kõige olulisemad asjad või mõttemallid, mida Sa võtad kaasa Eestist Nepaali ja vastupidi? Pean silmas eelkõige Sinu enda jaoks tähtsaid esemeid või veendumusi, mitte seda, mida Sa ehk heategevuslikul eesmärgil kaasa viid.

Eestist Nepaali võtan kaasa ilmselt oskuse organiseerida, administreerida, korraldada, läbi mõtelda jne 🙂 Loomulikult kannan oma hinges endale armsaid inimesi ja suhteid nendega, oma väärtushinnanguid ja juuri ja teadmist, kus pärinen, aga see ei kvalifitseeru just mõttemalliks.

Nepaalist Eestisse võtan aga kaasa oskuse tingimusteta armastada ja armastust näha, lihtsalt olla, elada ja hetke nautida, elu sisse hingata, tunnetada, vaadata, näha ja märgata. See kõik on Eestiski õpitav, aga selleks peab tekkima selline eriline hetk. Minul seda siin ei olnud, minul tekkis see eriline äratundmine just seal, Meg’i katusel mägesid vaadates. Nepaalist olen ma üles korjanud mingi imetabase kauakestva seratoniini“laksu”, sest ma ei suuda viimaste aastate jooksul meenutada ühtegi hetke, kui mul oleks olnud depressiivne tuju – selline imeline rahu ja olukordade nautlemine kestab ikka veel.

Materiaalsetest asjadest – minuga on juba väga pikka aega kaasas reisinud üks imeline kaelakee – ühe laama kingitus ühel erilisel hetkel. Ja üks käepeal – ka ühe pühamehe pühitsusega kingitus. Need hoiavad mind ja tuletavad mulle meelde olulisi asju.


Kas lastele tuleb see pigem kahjuks, kui keegi tuleb paariks kuuks/pooleks aastaks, et siis jälle ära minna?

See dilemma on ka mind vaevanud. Olen siiski jõudnud järeldusele, et positiivne pool kaalub negatiivse üles. Lihtsam on kindlasti minna suuremasse kollektiivi, kus ei teki nii isiklikke suhteid. Ja aus peab muidugi olema – algusest peale rääkima sellest, kauaks jääd, miks tulid ja et sul tegelikult on oma kodumaa ootamas.

Kirjutasid, et üritasid laste toidulauda rikastada, viisid neid piknikule ja vahepeal võtsid paar vaba päeva ja puhkasid hotellis. Kas vabatahtliku tööga kaasnes ka väike tasu või oli see kõik varasemate säästude arvel?

Sellisel viisil, nagu mina vabatahtliku tööd teinud olen, on see üks ütlemata kallis hobi. Teisisõnu maksin kõvasti peale oma tegemistele, aga vabatahtlikutöö skeeme on ilmselt mitmeid. Mulle sobib selline vorm, kus ma vähemalt materiaalses võtmes rohkem annan kui saan.

Kui kallis on elu Nepaalis? Tahaksin ka väga lugeda, mis on juhtunud pärast raamatu lõppu.

Nepaali elu on Eestiga võrreldes ikka väga odav, kuigi hinnad tõusevad pidevalt.

Mis puudutab seda, mis raamatu tegelastest edasi on saanud, siis ma ise loodan talvel veidi aega leida, et Petrone Prindi blogis natuke seda teemat avada 🙂

Lõpetasin eile Minu Nepaali lugemise. Äärmiselt nauditav lugemine oli. Mind paneb imestama see, kui lihtsalt ja kiirelt Kaia Nepaalis kohanes ja väga südantsoojendav oli lugeda, kuidas ta seal end tõeliselt õnnelikuna tunneb:-) Kuid siiski, Kaia, millest Sa Nepaalis olles kõige enam puudust tunned? Kas üldse?

Vahel tunnen puudust nii lihtlabasest asjast nagu soojast veest või oma vannist. Või oma voodist. Aga päris tõsiselt vist mitte millestki. Kui siis kellestki – viiest mulle kõige olulisemast inimesest. Õnneks viimaste puhul ma tean, et nad ei kao kusagile, isegi kui ma pikalt ära olen.

Nepaalist lahkumine oli raske, aga millised emotsioonid valdasid sind sellel hetkel, kui jala taas Eestimaa pinnale panid (kas tundsid õnnetunnet koju jõudmisest või igatsust Nepaali järele)?

Pean tunnistama, et minu saabumised Eestisse on kandnud nn helget udusust – olen tegelenud hoogsalt aklimatiseerumisega, püüdnud aru saada, miks inimesed on nii närvilised, õnnetud, ringitormavad, hallid ja püüdnud mitte samasse rattasse langeda. Olen imestanud, et mida kõike inimesed poest ostavad ja miks nad nii mõttetu sisuga e-maile saadavad. Olen arutlenud, miks ei seisatata ja ei naudita hetke – kastepiiska, langevat lehte, puul istuvat lindu, udu hajumist, isegi lörtsiräitsakat külmas talveöös – mida iganes.

Võõrsil olles kindlasti tekib vahel isu mõne söögi järele, mida ainult kodumaal saab, mida sina igatsesid?

Varasematel aastatel tundsin puudust mis iganes maitsest, mis poleks riis või läätsed. Hiljem, kui olukord juba lubas parematki sööki nautida, siis vast mõni hea salat oleks vahel ära kulunud või omatehtud must leib…

Kuidas võõrsil toime tulla koduigatsusega ja igatsusega kõigi kallite järele?

Igatsus on meie enda loodud tunne – kui sinna sisse kaevuda, et miks kedagi või midagi igatsetakse, hakkab kooruma midagi hoopis muud emotsioonid ja põhjused kui igatsus. Ma ei usu, et igatsust tegelikult olemas on. On meie harjumused, egoistlikud soovid, tahtmised ja unelmad, ma arvan. Mina olen õppinud, et alati pole need igatsetavad asjad sugugi vajalikud.

Ma ei saanud tulla sellele kohtumisõhtule, kus sina ja Roy Strider rääkisite Nepaalist (ka tema ju sealmaal elanud). Kuulsin, et te olite mõnevõrra vaidlema läinud, sest sinu ja tema Nepaalid olid üsna erinevad. Mille üle te seal siis vaidlesite?

Ha-haa! Jah, Royga on lihtne vaidlema minna 🙂 Vaidlesime õige mitme asja üle, sest mulle tundus, et Roy on elanud hoopis teises Nepaalis – eks mõnes mõttes see nii olegi. Kusagil väikeses külas lastekodus elamine on hoopis midagi muud kui turistina Nepaali külastada. Usun, et juba põhjus, miks minna, avab maailma hoopis teise kandi pealt. Roy on süvenenud märksa rohkem poliitilistesse tagamaadesse ja ajaloolistesse iseärasustesse kui mina, ka tema missioon on hoopis midagi muud. Mina elasin lihtsa külarahva keskel ja just selline lihtne käsitlus mulle ka sobib.

Mis rolli sa selle “Teeme ära” kampaania juures kandsid?

Olin koordinaator, nagu ka järgmise, juba sel nädalal algava projekti juures. Olen enda jaoks tõeliselt avastanud kolmanda sektori ja väga rõõmus selle üle!

Kuna ma olen täna haige, siis ma küsin seda ka, et mismoodi sul läheb metameditsiini konverentsi korraldamine (ja millal see tuleb ja mis seal täpsemalt tuleb) ja NB, kuidas sina nohu ja köha vastu täpselt võitled?

Konverentsi korraldamine kulgeb ootuspäraselt ja tempokalt. Paari nädala pärast on programm koos, siis saab Eesti Metameditsiini Keskuse lehelt täpsemalt selle kohta lugeda. www.metameditsiinikeskus.ee annab põhilistest tegmistest ülevaate. Konverents ise toimub 11-15.05.2011. Ma ei hakka veel välja ütlema, aga suured nimed tulevad esinema!

Mina ei võitle ühegi haiguse vastu, muuseas. Kui midagi külge hakkab, siis ma üritan aru saada, mis põhjusel ja siis selle nn juurpõhjuse likvideerida. Väikese nohu ja köha vastu pole midagi paremat kui kerge soolveega loputamine/kuristamine, vitamiinirohke söök ja korralik ports head und. Vahest need nohu ja köha annavad märku, et võiks korra aja maha võtta, oled oma immuunsusele liiga teinud?

Raamat meeldis mulle väga ja süvendas huvi vabatahtliku tööd, jooga ja meditatsiooni vastu. Kas vabatahtlikuks on mõtet minna ka lühemaks perioodiks, näiteks kuueks kuuks? Või on see pigem endale linnukese kirja saamisena, et olen ka nüüd midagi head teinud (ja lisaks maailma ka näinud).

Ma usun, et isegi pool minutit heategevust on parem kui mitte midagi 🙂 – ma ei piiraks seda küll ajaga mitte mingil moel.

Kui lubad, et raamatule tuleb järg, siis ei päri rohkem 🙂 Oled mulle eeskujuks – alati kui kuskil on rasked olmetingimused, siis enam ei virise, tuleb hoopis meelde Sinu positiivne suhtumine, et kui on kasvõi natuke külma vett pesemiseks, siis see on juba suur asi! Ja kes teab, ehk maandun minagi ükskord kuskil maailma teises otsas ja aitan lastekodulapsi… Sina ju näitasid, et Eesti naine saab kõigega hakkama!

Aitäh! Vahel on mul endalgi hea meenutada, et millistes tingimustes ma Nepaalis hakkama olen saanud (kui mõni tühine probleem Eestis kummitab). Vabatahtliku tööd soovitan aga soojalt – see muudab nii palju ja ma olen veendunud,et ikka paremuse poole! Me kõik oleme kõikvõimsad, kui leiame asja, mis meid motiveerib, millesse usume ja mida armastame, võime liigutada mägesid.

Nalja ja pisaraid “Minu Gruusiast”

Kirjutab: Epp Petrone

Lugesin nädalavahetusel lõpuni “Minu Gruusia”, see on üks neid väheseid raamatuid, mis mis on kirjastatud ilma, et ma selle enne läbi oleks lugenud. Hakkasin toona suvel otsast lugema toimetatud materjali ning süda oli nõnda rahul, et edasi lugema tol hetkel ei hakanud (polnud aega ka).

Nüüd leidsin terve raamatu peale kaks sellist kohta, mille lehekülje ära märkisin (segane koht, esitan küsimuse, kui tuleb lisatiraazh), AGA mis peaasi, leidsin, et see on tõesti väga hea raamat.

Algab vaimukalt, natuke ehk isegi kerglaselt, nii et ma tõtt öelda ei osanud arvatagi, missugune (eelviimane) peatükk sel sõidul ees on ootamas… Kõigepealt lihtsalt loed ja muigad humoorikaid kirjeldusi sümpaatsest ja parasjagu kentsakast naisest, kes võtab kassi ja koera ja kolib Gruusia saatkonda sekretäritööd tegema. Kogu Gruusia saatkond saab läbi raamatu tuttavlikuks, nii et saan täitsa aru, kuidas meie kirjastaja Kairit raamatu lõpuks klikkis “osta” nuppu ja lendab nüüd ise kohale. (veel …)