Sigrid Suu-Peica: Horvaatia valis mind

Autor: Sigrid Suu-Peica, “Minu Horvaatia” autor

Horvaatia valis mind. Ja kui ta mind juba valinud oli, siis pani mingi jõud mu ajukurdude vahele keerlema mõtte raamatust, mille peategelane on riik nimega Horvaatia.

Idee Horvaatia elamused ning mõtted raamatuks koondada, hakkasid mul peas keerlema juba enne, kui Petrone Print „Minu …“ seeriaga algust tegi. Pealegi polnud sel hetkel eesti keeles välja antud mitte ühtegi Horvaatiat puudutavat teost. Kuna olin vabakutselisena juba mitmeid aastaid ajakirjanduses kaastöid teinud, sh ka reisikirju, siis kirjutamine polnud mulle päris uus tegevus. Ja väljakutse kirjutada raamat tundus mulle magusa unistusena.

Kui esimesed „Minu …“ seeria raamatud ilmusid, võtsin veel mõnda aega hoogu, et oma potentsiaalse raamatu kondikava üle mõtiskleda ja vaadata, et kuidas ja mida teised kirjutavad. Ühel hetkel tundus, et aeg on küps. Saatsin Epp Petronele kirja oma ideest. Näidiskatkendid kaeluskotkaste restoranist ja postiljon Robist viisid mõne aja pärast virtuaalse arutelu põhjal Epu vastuseni: „Hakka kirjutama!“

See oli üks emotsionaalsemaid virtuaalseid sõnumeid, mille ovatsioone kuulis sel hetkel vaid mu lontiskõrvaline koer!

Kirjutamise protsess oli iseenesest ääretult põnev. Ma sain oma tookordseid tundeid ja mõtteid kaugusest hinnata ja nende üle sügavamalt mõtiskleda. Eraldatuse ja saare isoleerituse teemad hakkasid mind aina enam paeluma. Samuti inimese ja looduse vahekord.

Kuigi kirjutamine oli aeg-ajalt ka üsna raske. Kõige keerukam oli ehk muude tööde-kohustuste kõrvalt kirjutamisele pühendumiseks aega leida. Et rännata oma mõtete ja tunnetega Eestimaisest tuisusest talvest ajas tagasi päikeselisele mägisele Cresi saarele. Aga kuna motivatsioon oli piiritu, siis klõbistasin klahve hiliste öötundide ja magusa uneaja arvelt, nädalavahetustest rääkimata.

Pean oma Horvaatia sideme tugevaks aluseks ka kohaliku keele suhtlustasemeni lihvimist, sest just läbi kohaliku keele mõistmise avanesid paljud arusaamad ja mõtteviisid. Just selle kaudu avanes kogu riik ja rahvas oma detailses eheduses. Minu horvaadist abikaasa oli samuti suureks abiks kõikvõimalike lugude jutustamisel, mis aitasid mul Cresi saare elu-olu, sõjateemat, aga ka horvaatide suhtumist paljudesse asjadesse paremini mõista.

Kui raamatu kaas sai välja valitud, siis tundsin, et kas tõesti saabki nüüd raamat valmis! Kui avasin esimest korda oma trükilõhnalise raamatu, siis tundsin sügavat rahulolu – üks mu unistus on täitunud! Las ta nüüd läheb edasi üksi karmi maailma ette. Ja las leiab ja otsib oma lugejaid.

Raamatu ilmumisega kaasnes rida esinemisi, mis minus esialgu üsna suurt ärevust tekitasid. Üksi tasahilju kirjutada on hoopis teine tunne, kui suurema kuulajaskonna ees oma raamatut ja Horvaatiat esitleda. Kuid mõtlesin, et milline au mul on raamatu ja esinemiste kaudu esindada oma armastatud maad Horvaatiat.

Meeldiv on kuulda positiivset vastukaja, kuid raamatu ilmumisega kaasneb ka negatiivne kriitika, milleks tuleb valmis olla. Oma esimese negatiivse kriitikaga seotud kirjatükki käes hoides, pani mind aga imestama, et artikli autor vaid raamatu paari lause põhjal, ilma sisu ja muid valdkondi puudutamata, selle kategoriseeris. Kas selline pinnapealne „ära panemine“ ongi kirjanduskriitika? Loodan, et mitte. Kui aga sain teada, et kriitik, kes korraga hulgale algajatele autoritele „ära pani“, on ise minu eakaaslane ja vaid paari raamatu autor, hingasin kergendatult.

Kui olen oma raamatuga kasvõi käputäit inimesi puudutanud ja Horvaatia vastu oma lugude kaudu huvi tekitanud, on rõõm minupoolne.

“Minu Ugrimugri” vestlusõhtu Lutsu raamatukogus

Oktoobrikuu vestlusõhtu Lutsu raamatukogus (Kompanii 3/5, IV korruse saal) viib kuulajad rännakule ugrimugri rahvaste imepärasesse ja kohati kummalisse maailma. Oma kogemusi ja tähelepanekuid meist ja meie sugulasrahvastest vahendab Rein Sikk, “Minu Ugrimugri” autor.

Üritus toimub reedel, 8. oktoobril kell 18, kohapealt saab osta sõbrahinnaga raamatuid ja jagatakse ka autogramme!

Olete kõik oodatud!

Otsime kirjastusse assistenti

Otsime Petrone Print kirjastusse assistenti!

Töökoht: Tartu kesklinn, Küütri 16.
Töö algaks 15. novembrist 2010.

Töökohustused on järgmised:

– Kontoris kohal käimine ja kontoripoe pidamine iga tööpäev 11-15,
– Kontorlao raamatupidamine, e-poe tellijatele arvete saatmine,
– E-poe tellimuste pakkimine ja postitamine,
– Võibolla ka mõne esitluse korraldamine,
– Koosolekutel osalemine ja nende protokollimine,
– Kontori korrashoid.

Otsime pedantset, kohusetundlikku inimest, kellele meeldivad raamatud ja kes sooviks teada rohkem raamatute tegemisest :).
Kasuks tuleb oma auto ja juhilubade omamine, et vajadusel vahel raamatuid näiteks esitluspeole transportida.
Kasuks tuleb ka valmidus vahel õhtuti töötada (näiteks esitluspeol raamatuid müüa), samuti inglise keele oskus.

Palun saada meile aadressile info@petroneprint.ee 15. oktoobriks kandideerimiseks oma CV ja kaaskiri, miks arvad, et just sina oleksid meile sobilik assistent.

Ene Timmusk (“Minu Kanada”) arutleb “Minu…”-sarja raamatute üle

Autor: Ene Timmusk, “Minu Kanada” autor

Enne kui ma oma raamatut hakkasin kirjutama, lugesin läbi Epp Petrone „Minu Ameerika“, et pisutki aru saada, mida see seeria endast ette kujutab. Ka Marje Aksli „Minu Moldova“ sai läbi loetud, sest Marje oli Kanada-raamatu toimetaja ning ta jagas minuga oma kirjutist. Pärast seda hoidsin teistest sama sarja lugudest eemale, sest kartsin, et need hakkavad mind liialt segama ning ehk isegi sunnivad peale mõtteid, mis pole päriselt minu omad.

Eestis olles ja Tallinna raamatukogude lugejaks saades, märkasin riiulis ühte „Minu…“ raamatut ning haarasin selle kaasa. Nende nädalate jooksul sain päris mitu tükki läbi loetud ning kohvrisse kaasa tuli „Minu Island“. Kõige rohkem ikka oma Islandi-huvi pärast (ükskord jõuan ma sinna riiki ka :)!

Ma olen siin-seal sattunud erinevate arvustuste kohta, ning ilmselgelt tuleb välja, kui väga mitmesuunalised on arvamised. Mõnele meeldib, mõnele mitte… Täiesti loomulik, nagu ikka raamatute puhul. Mina ei tahaks aga sugugi mingit nimekirja nende loetud kirjatükkide puhul koostada! Iga raamat on väga omanäoline ning lähenemine erinev. Samas pean ütlema, et näiteks need, milles jutuniit ühtlaselt algusest lõppu veereb, jäid ehk rohkem meelde (eriti Austraalia, Mongoolia, aga ka Itaalia – kuigi viimase puhul läksid küll kõik kõrvaltegelased sassi nagu pudru ja kapsad); ning ka seigad riikide kohta ei ununenud sama kiiresti kui need, mis justkui artiklitest kokku pandud (näiteks Hispaania, aga mingil määral ka Argentiina, Nepaal). Mis ei tähenda, et ükski oleks halvasti kirjutatud olnud. Mongoolia on kindlasti omaette klass, mis mõjus pigem sulamina ilukirjanduslikust raamatust ja reisikirjast. Ainult mul oli kahju, et Mongooliast jäi pisut kurb ja melanhoolne pilt, millele aitasid kaasa mustvalged fotod. Oleks väga tahtnud näha

natuke helgemat külge! Sest isegi kui kirjeldati sini-siniseid järvi, siis pildistatuna jättis see ikkagi väga masendava mulje. Isegi kunagi loetud ajalooline juturaamat, milles lahinguid ja sõdasid läbisegamini karmi eluga, rõhutas pigem, kui värviküllane ja eriline see riik on.

Kindlasti oli asju, mis häirisid mõnes raamatus ja arvestades kogemusi tööst oma toimetajaga, kippusin vahel sama pilguga kirjutatut vaatama. Aegajalt mõtlesin, kuidas Marje poleks sugugi rahul olnud, kui üks või teine katkend või mõttekäik raamatusse jäänuks, mis teistes lugudes ehk lausa esikohal olid. Nii et kõik on väga subjektiivne ja oleneb muuhulgas ka toimetajast. Huvitav on see, et hiljuti sattusin intervjuu peale, kus noor kuid tunnustatud kirjanik kurdab, kuidas toimetades kadus ära tema loo mõte, vähemalt see, mis tema endale loonud oli! Ning ta on endale lubanud, et ühel päeval annab ta oma raamatu välja esialgses versioonis. Mis paneb mõtlema, kas vanade klassikute raamatud on kunagi samasuguse punase pliiatsiga parandused läbi teinud… Ma ei väida samas, et toimetaja tööd pole vaja, kaasa arvatud ka minu raamatu puhul. Nüüd olen aga endalegi lubanud tagasi minna ning iseenda jaoks kokku korjata kõik, mis paberile sai ning käsikirja lühendamise käigus trükki ei jõudnud. Vaadata uue pilguga üle, täiendada, ausalt juurde lisada, mis ehk hetkel avalikkust ei kannata ning jätta see kõik endale justkui päeviku vormis. Ehk on lastel kunagi huvitav seda lugeda, või minul vanaduspõlves meenutada 😀

Tahaks ühe asja ära märkida, mis kõige rohkem siiani loetus hinge närima jäi. Argentiinas oli välja toodud võrdlus, kuidas viletsusse sattunud inimesed ei saa sellest välja murda, kui näiteks Ida-Virumaa elanikud ikka saavad. Ma pidin selle kohe mitu korda üle lugema! Kas tõesti saab terve ühe Eesti osa nii lihtsalt paika panna? Mida mõtlevad idavirumaalased, eriti need, kes armastavad oma kodu ning kes seda kunagi maha ei jätaks? Et nad on kehvemad ja madalamad kui teised? Samas olen nii kaua eemal olnud, et minu arvamine võib tunduda väga naiivsena! See oli nüüd küll ainuke okas, mis raamatutest südamesse jäi! Ning toimetajana oleksin vist ikka norinud selle võrdluse kallal. Aga muidu oli see aus ülevaade südamega tehtud tööst Argentiina kõige madalamale langenud kihiga.

Nüüd, kus ma olen lugenud läbi umbes pooled “Minu…”-raamatud, pean ütlema, et mul on hea meel selle sarja üle. Hea meel, et Epp Petrone asju veerema lükkas. Usun, see pole olnud sugugi nii lihtne, nagu kõrvaltvaatajale võib tunduda. Praegu, mil nii paljud eestlased laia ilma peal elu sisse seadnud või niisama aega veedavad, on tore, kui oma kogemustest kirjutatakse. Ega seda pole nõukaajal palju juhtunud, ehk ainult väljaspool Eestit, kui lahkujad oma kogemustest Välis-Eesti kirjastuse kaudu jutustasid. Kindlasti võib mingil määral paralleele tõmmata omaaegsete läbielamustega, kuigi ajastud mõjutavad paratamatult kuidas elu kujunes omal ajal ja kuidas nüüd.

Ning ei tohi ka unustada, et iga kirjutaja näeb maad, kus ta lühemat või pikemat aega olnud, läbi selle prisma, kus ta täpselt elas. Ei saa pahandada, miks jutus rohkem ühest või teisest kohast kirjutatud, kui raamatu pealkirjaks riigi nimi. Tean omast kogemusest, et kuigi elan Torontos, siis ma ei mõtle, et elan suurlinnas, vaid ikka Kanadas. Lõpuks saaks igast maast kokku täpselt nii palju kirjeldusi, kui seal eestlasi kanna kinnitanud on! Sellepärast ongi ju pealkirjaks MINU!

Ja tegelikult, kas poleks tore, kui need lood annaksid pisutki innustust igale oma kogemusi kirja panema. Ei tähenda, kas see on siis elu Eestis või mõnes teises maailma nurgas. Ei tähenda, kas see trükki jõuab või mitte! Aga tulevastele põlvedele oleks kindlasti sellised kirjutised toredaks tagasivaateks! Sest on ju kahju, kui järeltuleva sugupuu esindajad kurvalt kahetsevad, et nad eriti palju sinust ei teagi… Aga see võib mul ka vanusega seotud olla, mida rohkem aastaid kaela tuleb, seda rohkem vaatan tagasi ning mõtlen palju näiteks oma vanvanemate peale, kellest õieti midagi ei tea. Kahetsen ka sügavalt, et oma isaga kunagi maha ei istunud ja tema elust ei rääkinud… Nüüd on aga juba hilja… Proovin see-eest emaga kokku saades teda alati pinnida ning endast jutustama panna! Nii et toredat kirjutamist või veel toredamaid mälestuste kuulamisi 🙂

Gruusia ja Horvaatia esitluspeo järgseid emotsioone

Autor: Kairit Lillepärg, kirjastaja

Mulle peod meeldivad, kuigi osaleda on harilikult ikka toredam kui korraldada. Samas on viimase aasta jooksul esitluspidude korraldamist või korraldusele kaasa aitamist siiski üksjagu ette tulnud. Värskeim kogemus pärineb eelmisest neljapäevast, kus olin abiks Gruusia ja Horvaatia ühisesitlusel.

Balti Jaama teisel korrusel asuv Travel (õigemini selle väike saal) tundus olevat meeldivalt väike (alguses ju ei teadnud ette, et rahvast tuleb niiiii palju) ja hubane koht. Siis kui rahvast juba palju palju sai, tundus, et on natuke liiga pisike pleiss. Aga kõigest järjekorras.

Üks esimestest külalistest oli Gruusia suursaadik Ruslan Abašidze. Suur lillebukett Dagmari jaoks kaasas. Eks me (korraldustiim + autorid) langesime kõik selle peale kergelt näost ära, hoolimata sellest, et Reinule (kes seekord modereeris ja muidu Ugrimugri autor on) olla mingi “linnukene” siristanud, et võibolla on oodata kõrgemaid külalisi meie üritusele. Härra suursaadik surus meil kõigil kordamööda kätt ja kiitis, kuidas kirjastus teeb sisuliselt ära saatkonna töö Gruusia kui maa tutvustamisel Eestis. Kellele siis kiitus ei meeldi! Aitäh, aitäh härra Suursaadik! Ja Dagmar oli ka muidugi väga meelitatud kõrgest külalisest ning lilledest 🙂

Edasi tuli rahvast korraga ja palju. Lilledega kas siis Gruusia-Dagmarile või Horvaatia-Sigridile. Nagu pulmad, tõesti! Üritasime inimesed kitsukesse saali mahutada ja juba haaraski entusiastlik Rein mikri ning ohjad oma kätte. Edasine tund möödus kiiresti ja ilma suuremate viperusteta – mõlemad autorid said kordamööda sõna “oma” maast rääkides saateks slaidiprogramm hingematvalt ilusate piltidega. Rein aitas vahepeal küsimustega kaasa. Eraldi tänukõnedega esinesid härra Suursaadik ja härra Tiit Pruuli. Tiit Pruuli võlus ka Dagmarile pika punase roosi selja tagant välja ning olles tulnud just Gruusiast, pidas Dagmari raamatut reisiraamatuks parimas mõttes. Kogenud rännumehe kiitust raamatule oli ka minu kirjastajakõrvadel hea kuulda!

Kui nö ametlik osa läbi sai, suundusid Rein ja Sigrid toidulaua äärde ning Rein uuris Sigridilt, kes oli Horvaatia rahvussnäkke valmistanud, millega õigupoolest tegu on. Samuti pakkusime OÜ Dekanteriga koostöös rahvale korralikku Gruusia veini – läks nagu kerisele.Ja edasi toimus Reinu poolt algselt välja reklaamitud tants ja tagaajamine. Olgu, olgu, ma ei näinud kedagi tantsimas ja suur kaera-jaani isa oli ise ka veiniklaasi taga meestejuttu ajamas, ent rahvusmuusika mängis ja Dagmari-Sigridi sõpruskonnad moodustasid mõnusalt sumisevad sülemid kummagi autori ümber.

Tõeliselt tore olemine oli! Arutasime päras teise korraldusmesilase Kajaga, et jah, on küll alati igavesti palju sahmimist nende esitlustega, aga kui pidu peetud, rahvas rahul, autorid õnnelikud, siis on ikka rõõmu ka kuhjaga.

PS Inspireerituna Gruusia raamatust ostsin täiesti spontaanselt lennupiletid Gruusiasse. Oktoobris on minek!

Esimene suur intervjuu! Lugejad küsisid, Anu Samarüütel-Long vastas

Küsin kohe Anult tema kannapöörde kohta. Ta kirjutab, et “Minu raamat jutustab hoopis loo, kuidas ma 38 aasta vanuselt avastasin, et see, mida ma alati oma elus teha olin tahtnud, ja mida ma tegelikult tegin, ei langenud üldse kokku, ning kuidas ma otsustasin asjade käiku muuta ning kõike uuesti algusest alata: minust sai taas üliõpilane”. Aga kas Anu siis enne ei olnudki moekunstnik?

Nime poolest olin, aga sisu poolest mitte. Ma arvan, et moekunstnikuks saab ennast nimetada see, kelle põhitegevuseks on moe disainimine. Mina aga olin põhilise osa ajast moeajakirjanik ja vahel natuke ja hobi korras tegin moodi.

Kust võttis Anu julguse sellises eluetapis nii radikaalse kannapöörde teha?

Mul ei olnud midagi karta, sest mul ei olnud midagi kaotada. Peale selle ma vist olengi loomu poolest julge kõiksugu uusi asju ette võtma – ettevõtja hing:)

Tahaks, et Anu spekuleeriks sellel teemal, et kas tal oleks sama lihtne olnud full time kooli minna, kui tal oleks lapsed olnud. Ja siis veel seda ka, et õppimisele kulutatud raha teenis end peale kooli lõppu tagasi, või kui see ei olnudki eesmärk, siis mis siis oli?

Mul ei ole lapsi ja ma arvan, et sellel kursusel oleks väikste laste kõrvalt olnud väga raske, kui mitte võimatu õppida.

Ma arvan, et haridusele kulutatud raha on alati hästi kulutatud raha. Kui ma poleks õppima läinud, siis poleks mul sellist raha ka olnud! See tuli kusagil universumist, ime väel ja ainult selleks, et saaksin koolis käia. 🙂

Selle osa, mille ma ise pidin leidma ja jällegi ime kombel leidsin – seda maksan ma siiani tasapisi tagasi sinna, kust see tuli. Nii et vastus küsimusele, kas raha on tagasi teenitud, on hetkel eitav. Minu õppima minek ei olnud ajendatud sissetuleku suurendamise soovist. Õppima mineku eesmärk oli tundma õppida ja avada endas see potentsiaal, mis mulle antud ja asuda seda edaspidises elus maksimaalselt kasutama enda ja teiste rõõmuks ja hüvanguks. 🙂

Pole midagi kurvemat kui inimene, kelle anded ja potentsiaal jäävad kasutamata. Mulle tundub, et inimeste anne on nii Eestis kui kogu maailmas üks kõige enam

raisatud ressurss. Maailm oleks palju külluslikum ja õnnelikum paik, kui kõik saaksid elus teha seda, mis neile südamelähedane on ja mille peale neil annet on.

Praegu on mul õnnestunud asjad sättida nii, et tegelengi põhiliselt disainimisega (kangaste, moe ja aksessuaaride) ja moeillsutratsioonide tegemisega – nii et leian, et olen oma eesmärgi saavutanud ja edukalt rada vahetanud 🙂

Kui palju London Anu elu on muutnud?

Londonis elamine on aidanud mul hakata tajuma end maailmakodanikuna, tundma end koduselt eri rahvuste seas, avastama, et kunstniku kodu ja tööpõld on terve planeet Maa ja mitte vaid Eesti.

Veedan suurema osa oma asjast Londonis ning mulle mõjub kindlust andvana teadmine, et selles linnas töötab sadu tuhandeid loojaid, siin toetatakse ja mõistetakse disaini, see on maailma edukaim linn just tänu loovtööstusele ning siin on võimalik vabakutselise disainerina edukas olla. London on mulle näidanud, et mina ja mu oskused on tõesti väärtuslikud ja vajalikud – see on parim mida disainer võiks soovida!

Londonis elamine on mind heas mõttes ka rikkunud. Ma väga naudin seda külluslikku loovust, mis seal kõikjal vohab ja inspireerib. Ma tunnen ikka veel suurt imestust ja tänulikkust selle üle, et ma saan käia vabalt imetlemas oma lemmikdisainerite asju ning tasuta maailma parimatel kunstinäitustel.

Londoni elu on muutnud ka päris väikseid ja naljakaid asju minu elus. Näiteks kuna Londonis on tuleb tänaval liikuda kiiresti ja vaadata, et inimestele jalgu ei jääks, hoida elevaatoril alati paremasse serva ja mitte uimerdada kõnniteel, siis olen märganud, et olen hakanud ka Eesti kuidagi kiiremini ja konkreetsemalt liikuma, teadvustama seda, et “suurlinna rütmile” ei saa jalgu jääda.

Kuna sõidan tihti Tallinna ja Londoni vahet, olen alati täielikus segaduses tee ületamise osas: kummale poole kummas riigis siis vaadata, vasakule või paremale.

Ma arvan, et Londonis elamine on mind muutnud ka jutukamaks: seal tihti alustab võhivõõras tänaval või poes sinuga sundimatut ja sõbralikku vestlust, rääkimata poemüüjatest, kes alati maa ja ilma üle arutleda soovivad. Ma olen märganud, et selline jutuharjumus on mullegi külge jäänud.

Usun, et London on mind muutnud natuke tähelepanelikumaks ja viisakamaks inimeseks, sest Britid on enamasti hirmus viisakad. Ma nüüd lausa teadikult pingutan, et olla kenam ja lahkem.

Kui Sul oleks nüüd võimalik oma Londoni elu uuesti alustada, siis mida Sa teeksid teisiti? Kui üldse teeksid midagi teisiti?

Mul ei ole mingit soovi oma Londoni-elu muuta või uuesti alustada – ma tunnen, et olen õigel teel, asjad arenevad ja liiguvad tasapisi õiges suunas. Vahel ma muidugi muutun kärsituks, tahaks et kõik rutemini juhtuks! Siis pean ikka endale meelde tuletama, et tähtis pole mitte lõpp-punkti jõudmine, vaid teel olek ja oskus sellest rõõmu tunda.

Kuidas läks oma kollektsiooniga, kas õnnestus?

Pärast raamatu valmimist tegin kohe ühe kollektsiooni ja mul oli sellega ka maikuus Londonis näitus. Kuigi ma oleks tahtnud teha ka septembri moenädalaks kollektsiooni, ei saanud see teoks mitmesugustel põhjustel. Töö aga käib ja küll ta varsti valmis saab. Ma teen hetkel ka uut ehtekollektsiooni, mis on inspireeritud Memphise disainistiilist ja Ettore Sottsass’i loomingust – olen sellest ise väga elevil.

Anu, mida sa teed, kui inspiratsiooni üldse pole? Kuidas sa pea uuesti nn “lahti” saad?

Tuleb asjale läheneda holistiliselt- koguda inspiratsioonimaterjali ja teha praktilisi katsetusi ning samal ajal käia ringi lahtiste silmadega.

Kui oled juba esitanud küsimuse – see tähendab asunud otsima inspiratsiooni – siis vastus ka tuleb, peab ainult oskama seda märgata. Minul on nii, et kui näen mingit asja, mis tekitab elevust ja põnevust ning kõhus tekib selline naljakas kõditunne, siis tähendab, et olengi leidnud õige inspiratsiooniallika! 🙂

Mul on ka arvutis folder “Inspiratsioon”, kus sees kümneid alakaustu eri kusntnike töödega, näituste, rahvariiete ja muude imeasjadega. Kõigepealt tuulan ma seal, kuni tekivad mingid mõtted. Väga hea on siis ka kohe praktiliselt asja kallale asuda, võtta välja materjalid, laotada laiali, sobitada nuku peale ja nendega “mängida”.

Ehteid tehes laotan samuti kõik materjalid laiali ja asun katsetama. Lihtsalt paberile joonistades ei tule mul enamasti midagi välja.

Kuidas sa kirjutad? Mis kell ja mis rituaaliga jne.

Ma avastasin, et ma ei saa raamatut üldse kirjutada laua ääres toolil istudes. Leidsin, et parimad kohad kirjatööks olid Londoni eutoa sohva ja suur tugitool vaheldumisi. Istusin neis, L- asendis, jalad üleval ( tugitoolis olles olid jalad teise tooli peal), laptop süles. Istuma pidin tingimata näoga akna poole. Vaatasin taevasse ja laused tulid kergelt, eiteakust ja täiesti iseenesest. See oli üsna veider, sest minevikus artikleid kirjutades pidin tihti lauseid lausa vägisi välja tirima.

Kirjutada võisin ükskõik mis ajal, tegin seda nii päeval, sageli ka öösel, kui kõik oli magasid. Kõrval oli mul alati tass teed ja põses klaaskomm.

Minu meelest on su raamatu kooliosal potentsiaal omaette raamatuks inglise keeles, pikemaks kirjutatult muidugi. Mis sa ise sellest arvad? Või tunned pigem, et terve raamat sel kujul, nagu ta on? Oled sa üldse mõelnud sellele, et raamatut võiks üritada suunata ka inglisekeelsele, Briti lugejale?

Ma tunnen ka ise, et sellel võiks olla potentsiaali, kuid ma ei ole kindel, kas mul oleks veel materjali kümne peatüki jaoks. Lihtsalt ei mäleta enam paljut ja kõik eredamad hetked said kokku surutud nendesse viite-kuute peatükki, mis Londoni raamatus sees.

Mul on ka tunne, et ei oleks õiglane kirjutada raamatut päris elus inimestest õigete nimedega, avaldamiseks riigis, kus neid inimesi tuntakse. Ma ei usu, et Louise oleks õnnelik, kui see raamat Inglismaal ilmuks, ehkki kõik, mis kirjutasin oli tõsi. Võib-olla peaks see raamat siis olema pool-fiktsioon, väljamõeldud nimedega?

Anu, mis on Sinu kõige-kõige-kõige lemmikum koht Londonis?

Ma arvan, et Soho. See on nii värvikas, loominguine ja tõelise iseloomuga linnaosa, kus põimub madal ja kõrge. Soho Square’il istudes olen alati õnnelik ja tunnen end ülihästi ning koduselt.

Kus on Londonis parim paik päikeseloojangu nautimiseks?

Ma kahjuks ei tea, kus on selleks Londonis parim koht – kindlasti mõne kõrgema hoone katuselt, kust avaneks vaade linnale ja jõele. Ma ise jälgin tihti oma kodu rõdult, kuidas päike madalamale veereb. Paraku loojub ta lõpuks teise maja taha ja siis ma olen alati pisut pahane, et see maja ees on, aga midagi pole teha.

Ahjaa päris tore oli ükskord päikeseloojangu-aegne laevaretk Thame’sil, nii et jõgi peaks kindlasti selles loojangukaadris sees olema.

Anu lõpukollektsioon on minu meelest tõeliselt kihvt… Mida Sa kõige rohkem sellest ajast igatsed või kõige kõige meeldejäävamaks pead? Kui ei oleks ühtegi takistavat tegurit ja Sa saaksid valida, millises Londoni linnaosas elada, milline see oleks?

Aitäh, et mu kollektsioon meeldis!

Kõige parem kooliaja juures oli see, et mulle kingiti pooltest aastat, mille jooksul ma sain täielikult pühenduda enese arendamisele ja õppimisele, ilma et oleks pidanud oluliselt majandusliku poole pärast muretsema. See oli tõeline privileeg, ime ja maailma parim kingitus! Ma siiani imestan, et see minuga juhtus! 🙂

Muidugi kõige meeldejäävam kooliajast oli minu õpetaja Louise Wilson – ma nägin teda muuseas jälle üsna hiljuti unes 🙂

Kui ma aga saaks vabalt valida kohta, kus Londonis elada, siis valiks ma – nagu kõik inimesed – koha “kesklinnas mere ääres metsa sees”. Või kuna Londonis merd ei ole, siis jõe ääres. Mul on see koht juba valmis vaadatud: kui jalutad Tate Moderni juurest üle silla Saint Paul’si poole, siis paremat kätt on maja maast laeni klaasist akende ja katuseaiaga, selle katusel on metallist kuubik.. See ongi minu tulevane kodu 😉 Nagu ütlesin: jõe ääres, kesklinnas, mets katusel ja päiksepoolne.

Muidu mulle meeldivad ka Fitzrovia ja Covent Garden.

Kas sa kujutad ka oma elu ilma Londonita ette? Või enam mitte?

Mulle meeldib väga mu praegune elukorraldus – ja ma soovin, et see jääkski nii. Ma ei taha üldse ettegi kujutada elu ilma Londonita! 🙂

///

Auhinna, peatselt ilmuva “Minu Gruusia” otsustas Anu anda Kaitile, kes küsis, kus Anu Londonis elada sooviks, kui kõik võimalik oleks. “See küsimus pani mind unistama ja fantaseerima kõigist neist kohtadest, kus Londonis oleks tore elada. Nagu öeldakse, et soovide ja unistustega peab ettevaatlik olema, sest need lähevad täide:)” ütleb Anu.

NB! Tutvu ka Anu blogiga: http://www.fashionsaboteur.blogspot.com/

Aitäh kõigile küsijatele! Järgmine intervjuu järgmise autoriga juba õige pea!

Fotod Anu Samarüütel-Longi erakogust.

“Minu Horvaatia” ja “Minu Gruusia” ühisesitluspidu

16.septembril kell 18 esitlevad Sigrid Suu-Peica ja Dagmar Raudam restoranis Travel (Balti jaama teisel korrusel) oma äsjailmunud reisiraamatuid „Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel“ ja „Minu Gruusia. Elu nagu mägitee“. Erinevatest riikidest rääkivate raamatute esitlusõhtut aitab Eestimaa pinnal ühtseks tervikuks siduda kolmas Petrone Prindi kirjanik, „Minu Ugrimugri“ autor Rein Sikk.

„Minu Gruusia“ autori Dagmari peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis talle imeilusaid idüllilisi hetki ja otsekui teise lapsepõlve.

Aga kuidas sobitub sellesse pilti 2008.aasta jõhker augustisõda, millised jäljed on jätnud Rooside revolutsioon ning miks eestlasi Gruusias nüüd nii väga hinnatakse? Ka sellest räägib raamat. Olulised tegelased on veel
ka 16-aastane must põrgukass Sassa ning ülemõõduline bokseritaoline koer Samuel.

„Minu Horvaatia“ raamat algab aga erakupõlvega väheasustatud saarel, kus Sigrid oli mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Tema Horvaatiasse kuuluvad ka keeruka loomuga
> bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest
sõjaõudustest – ning loomulikult kummalised juhtumised, mis vabatahtlikuaja lõppedes saarelt ära ei
lasknud minna…

Esitlusel näitavad autorid fotosid Gruusiast ja Horvaatiast ning tutvustavad mõlema maa kultuuri, imelist loodust,kombestikku, ajaloosündmusi ja loomulikult oma raamatu sünnilugu.

Gruusia ja Horvaatia, nii eriilmelised ja erinevad, omavad ühisnimetajana keerukat ajalugu erinevate liitriikide koosseisus. Balti jaama kirevas koosluses asuv kaasaegne restoran Travel oma hubase kaminasaaliga aitab ühendada erinevaid ajastuid, riike ja õhustikke. Meeleolu loovad suupisted otse Horvaatiast, ehtne Gruusia vein ja muusikat mõlemalt maalt.

Petronede sügistuur

Kirjanikud Epp Petrone (“Minu Ameerika”, “Kas süda on ümmargune?“) ja Justin Petrone (“Minu Eesti”) lähevad lugejatega kohtuma.

17. septembril kell 17 on Epp ja Justin esinemas Põltsamaa raamatukogus ja samal päeval kell 19 Jõgeva raamatukogus.

23. septembril kell 17 on kirjanikud Lagedi raamatukogus ja sama päeva õhtul kell 19 juba Ardu raamatukogus.

Juttu tuleb raamatutest, kirjastamisest, plaanidest ja köögipoolelugudest… Loomulikult saavad kõik Epult ja Justinilt pärida, mis hingel ning raamatutesse saab ka autogrammi.

Meie autorid eesti kirjanduse laadal

Kadriorus, Ed. Vilde Muuseumi esisel platsil, toimub 18. septembril kolmas eesti kirjanduse laat ja kirbukas, selle aasta märksõna on „reisiraamatud“.
Klassiku akende all avanevas vabaõhu raamatupoes müüvad eesti kirjandust mitmed kirjastused, selahulgas ka Petrone Print, ja Uuskasutuskeskus. Igaüks saab ka ise eesti kirjandusega kaubelda paralleelselt toimuval eesti kirjanduse kirbukal ( registreerimine MTÜ Kirbuturg kaudu http://www.kirbuturg24.ee/)

Sügiseses värskes õhus toimuval üritusel on võimalik kohtuda ka põnevate reisivate kirjanike-ajakirjanikega. Meie autoritest saab kuulda saab Rein Siku ja Sigrid Suu-Peica viimastest reisiraamatutest.

Lastele on kogu päeva vältel avatud Vilde verandal tegutsev„LasteLugemispesa“, samuti on avatud välikohvik.

Korraldajad kutsuvad üles kõiki kohale tulema jalgratastel, sest koostöös Kadrioru Seltsiga avatakse ürituse ajaks valvega jalgrataste hoiupunkt.

Üritus on tasuta.

PROGRAMM:
11-17. 00 raamatu müük, kirbuturg
11-17.00 Laste Lugemispesa
11-17.00 Kohvik
11-17.00 Ratta hoiupunkt
12.00 Rein Sikk räägib “Minu ugrimugri” raamatust
14.00 Olev Remsu ja Tiit Pruuli vestlus “Rongiga maailmalõppu” reisiraamatust
16.00 Sigrid Suu-Peica “Minu Horvaatia” raamatust

“Söö, palveta, armasta” esilinastus

22. septembril kell 18.30 toimub CC Plazas Marie Claire’i lugejatele mõeldud “Söö. Palveta. Armasta” filmi esilinastus.

Enne seda räägivad Epp Petrone (“Kas süda on ümmargune?”) ja Marie Claire’i tegevtoimetaja Riina Luik põgenemisest, elurutiinist välja murdmisest, kutsest maailma ja tõe järele.

Rohkem infot: www.marieclaire.ee