Üks pealkirjata lugu „Minu Kolumbia“ teemadel

Autor: Ave Ungro, “Minu Kolumbia”

Esitlesin aprilli lõpus „Minu…“-sarja raames oma raamatut „Minu Kolumbia“. See raamat sündis iseenesest, oli nagu känkar hinges, mis otsis väljapääsu. Seetõttu polnud kirjutamine põrmugi raske, pigem vabastav ja peaaegu ainus tegevus päevas, kui end täiesti „omas elemendis“ tundsin. Tagantjärele olen mõelnud, et raamatu kirjutamiseks, see tähendab, et üleüldse seda ette võtta (teadmata kas lõpptulemus endalegi meeldima hakkab), ongi vaja suurt sisemist tungi, kübeke edevust ja head toimetajat. Mul olid need olemas. Kui saatsin käsikirja veel enne väljaandmist lähematele sõpradele lugemiseks, sain positiivse tagasiside. See andis julgust. Mõtlesin: „Jumal tänatud, neile meeldib, ise olen rahul, võib käsikirja käiku lasta, edasi juhtugu mis iganes.“ (veel …)

kaks raamatut: “Minu London” ja “Minu Pariis”

Dagmar Lamp, kirjastuse assistent

(Märkus: panen selle posti üles nii siia, kirjastuse blogisse kui ka oma isiklikku blogisse, mille leiab siit.)

Kui “Minu London” välja tuli, siis tabas mind erutus: see oli üks neid raamatuid, mida ma olin pikka aega oodanud, midagi, mis kõikidest neist “Minudest…” ka lõpuks MIND puudutaks. Sest, nagu teada, ei ole ole ma eriti reisinud ning suur osa “Minu…”-sarja raamatutest on läinud minust mööda. Õigemini, neid on olnud kohati põnev ja tore lugeda, kuid elamused on olnud siiski aknast sisse vaatava inimese omad, kel puudub igasugune teadmine, mis seal aknaklaasi taga tegelikult on, kuidas see lõhnab ja maitseb. (veel …)

“Minu Austraalia” vestlusõhtu Lutsu raamatukogus

Dagmar Lamp, kirjastuse assistent

Viimane Lutsu raamatukogu ja Petrone Printi ühine vestlusõhtu enne suurt suvepuhkust viib meid Austraalia päikese alla. Teisipäeval, 1. juunil kell 18 on Lutsu raamatukogus (Kompanii 3/5, IV korruse saalis) külas “Minu Austraalia” autor Airi Ilisson-Cruz.

Milline on Austraalia? Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.

Austraalia, unistustemaa.

“Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurusõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi.

Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin,” selgitab Airi, kuidas ta maailma kuklapoolele jõudis ning miks sinna pidama on jäänud.

Jutu kõrvale näeb fotosid ning Airi näitab-jutustab, kuidas elu Austraalias käib.

Tutvu raamatuga: http://petroneprint.ee/minu_austraalia.php
Loe Airi blogi: http://ohtuleht.ee/airidownunder/

Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 2

Autor: Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune”.

Mul on praegu seoses kolimisega nii kiire ja kuidagi emotsionaalselt kõikuv aeg. Ei suuda uskudagi, et mu “Kas süda on ümmargune?” ongi väljas. Olen saanud vahepeal kolmelt inimeselt tagasisidet, kõigile meeldis raamat ja kõik pidid selle esimese hooga läbi lugema, ei saanud kõrvale panna.

Ma tunnen, et praegu veel on see minu osa, aga iga päevaga eemaldub raamat minust ja hakkab elama oma elu.
Raamatud justkui kirjutaksid end ise, ja ka pärast enda valmiskirjutamist peaksidki nad ise oma energiat tekitama, ise lugejaid leidma. (veel …)

Süütuse ja süüdimatuse aeg, vol 1

Autor: Epp Petrone, “Kas süda on ümmargune”.

ALUSTATUD 27. MAI HOMMIKUL. Eile niisiis jõudis trükikojast välja “Kas süda on ümmargune?” reisiromaan.

Kirjutan siia mõned killud.

VÄLJANÄGEMINE. Kõlab uskumatult, aga kui aastal 1999 seda fotot nägin, siis käis mul peast läbi “see on kaanepilt!”. Ma ei olnud sel ajal mitte mingisugune kirjanik, olin lihtsalt üks tavaline naisteajakirja-tibiajakirjanik, aga see äratundmine ja usk oli olemas. “Kunagi kirjutan ma sellele kaanele taha raamatu!” Valusad ja rasked ja imelikud ajad olid selle pildi pildistamise hetkel. Mingis mõttes tahan ma neid aegu tagasi, ja teate, kirjutades saabki aegu tagasi. Ma varastasin endale neid hetki möödunud aasta jooksul, enamus raamatust on kirjutatud öösel 12st 5ni, ja ma läksin tagasi sinna, kus ma kunagi olnud olin.

Nüüd on see raamat käes. Ta mõjub lapselikult, siiralt ja süütult. Trükikojas oli eile kiidetud, et küll on tore, et te olete lasteraamatuid ka meil trükkima hakanud. – Mis mõttes lasteraamatuid? – No see on ju noorsooromaan, eks? (veel …)

Vestlusõhtutest

Dagmar Lamp, kirjastuse assistent

Meil on nüüd Lugemisaasta 2010 raames toimunud koostöös Lutsu raamatukoguga (mis tegelikult kannab hoopis nime Tartu Keskraamatukogu) neli vestlusõhtut (veebruaris Nepaali õhtu Kaia-Kaire Hundiga, märtsis Itaalia õhtu Kristiina Praakliga, aprillis Avantüristide õhtu ning mais Argentina õhtu Liis Kängsepaga). Need õhtud on olnud väga huvitavad ning lõbusad, hästi tore on see, et inimesi on alati saal täis olnud.

Huvitav on ka jälgida, kuidas erinevad autorid kõik isemoodi esinevad. Kui Kaia-Kaire oli hästi vaba suhtleja ning ei ajanud paberilt järge, visates kohati kildu, siis näiteks Kristiina lähenes asjale hoopis teistmoodi: ta oli ette valmistanud põhjalikud slaidid. Näiteks tutvustas ta raamatuid, mida võib mõneti “Minu…”-sarja eellasteks lugeda: väliseestlaste kirjeldusi võõrastest maadest möödunud sajandi algupoolel. Tema esitlus oli väga informatiivne ja põhjalik, hoopis teises skaalaotsas, kui Kaia-Kaire oma. Mitte, et Nepaali-õhtu väheinformatiivne oleks olnud, ta oli lihtsalt teistmoodi. Samas jättis Kaia-Kaire esinemine minusse sügava jälje, nagu ka tema raamat. See, kuidas inimesel on nii lõputult suur süda, on imetlusväärne.

Ka Berit ja Terje ehk Avantüristid lähenesid oma seiklustest rääkimisele teistmoodi. Kuna nende huvi oma reisidel on antropoloogia ja etnoloogia, siis lähtus ka nende esinemine sellest. Samas aga Liis (“Minu Argentina”) jättis n-ö ametliku ettekande osa üldse ära ning vastas hoopis küsimustele. Ning oli näha, et elu Lõuna-Ameerikas on temasse tugeva jälje jätnud: see, kuidas ta naeratas, oli lihtsalt fantastiline! Terve ruum oli tänu tema naeratusele päikest täis.

Enne suvepuhkusele minekut tuleb meil veel üks vestlusõhtu. Seekord on külas “Minu Austraalia” autor Airi Ilisson-Cruz ning saame kuulda, kuidas käib elu maailma kuklapoolel. Õhtu toimub järgmisel teisipäeval, 1. juunil, kell 18 Lutsu raamatukogu IV korruse saalis. Tule ka!