Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi.

Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas.  Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud - võõrana nende maale?

Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”

  • del.icio.us
  • Digg it
  • Google
  • StumbleUpon

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Mare Grau ja Petrone Print 2012

  • ISBN 978-9949-479-91-7

  • Formaat: 160*225 mm, pehme köide

    Toimetaja: Epp Petrone

    Keel ja korrektuur: Riina Tobias

    Kunstnik: Kamille Saabre

    Kujundus: Silver Sikk

  • Trükkinud: Greif

Meediakajastus (9)

Kommentaarid lugejatelt

  • Kommentaarid puuduvad
Kirjutan kommentaari:

  • Tärniga märgistatud väljade täitmine on kohustuslik

Katkendeid raamatust

Anna järgmised nädalad möödusid justkui mingis halvas unenäos. Miski ei tulnud välja, nagu oleks pidanud. Ta põletas näpud ja kõrvetas ära mitu saiaviilu, enne kui aru sai, kuidas röster tegelikult töötab. Ta polnud sellist aparaati elus varem näinud ega katsunud. Ka määris Anna ühel hommikul saiale kogemata apelsinidžemmi asemel sarnases purgis olnud chutney’t , mis põhjustas proua Fitzpatrickule tõsise köhahoo, ja ta teetegemise oskus jättis algul palju soovida - küll oli piima tee sees liiga palju või teetõmmis ise liiga lahja. Dixie-Lou-Lou näitas talle hambaid, kui ta ükspäev koera rihma otsast tõmmates kogemata peaaegu ära kägistas. Tube koristades lõhkus ta ära väikese roosa portselankuju ja pesumasin läks tema pärast rikki - ta polnud niisugust keerulist masinat varem näinud ning polnud eriti kindel, kuidas see töötab. Samuti polnud Anna kunagi varem näinud nõudepesumasinat. Sellesse nõude ladumise õppis ta pikapeale ära küll, aga sisse lülitas masina enne magamaminekut perenaine ise. Pesukuivati oli hoopis omaette teema.

(jätkub raamatus)

Lisaks hakkas Victoria öiste hüüatuste repertuaar laienema. Vahel hüüdis ta, et tahab emme juurde voodisse. Et aga mitte tüdruku emmet tülitada, võttis Anna ta hoopis enda juurde, kuigi ta voodi oli kitsavõitu. Victoriale ta juures vist meeldis, sest nüüd hakkas ta emme juurde tahtmise asemel iga öö Anna juurde tahtma. Kui viimane pärast mitut unetut ööd otsustas tüdruku enda juures magamisest ära võõrutada, oli tulemuseks taas vali hädakisa, mis lõppes Margareti ilmumisega Anna magamistuppa ja lapse proua Fitzpatricku tuppa kadumisega. Lahendust sellele nõiaringile ei tulnudki, kui mitte arvestada, et unetute ööde järel oli perenaine rohkem ärritatud meeleolus, mis sundis Annat omakorda rohkem unetuid öid taluma. Aga lõpuks ei pidanud temagi vastu ning teatas ühel päeval, et tahab magada hoopis elutoa diivanil, et pääseda pisikesest koletisest oma magamistoas, kes tal magada ei lase. Margaret oli selle plaaniga igati päri, aga proua Fitzpatrick vaikis. Õhtul tulid talle veel külalised, kes jäid hilja ööni ning Anna ei saanudki oma plaani ellu viima hakata. Järgmisel õhtul küsis Anna uuesti, et millal ta saaks diivanil magama hakata. Proua Fitzpatrick mõtles natuke ja ütles siis: „Mul ei ole sulle kusagilt teist magamistuba anda. Kui sulle mu juures ei meeldi, siis võid sa lahkuda.”

(jätkub raamatus)

Neljanda episoodi ajal polnud proua Fitzpatrickut kodus ning Anna otsustas seda üksi vaadata, sest oli seriaaliga juba harjunud ja tahtis näha, mis edasi saab. Proua Fitzpatricku tegelase õetütar oli olnud eelnevate episoodide ajal armunud ühte noorde motokullerisse, kelle nahktagi ja must läikiv kiiver olid õetütre tõsiselt ära võlunud. Aga oh õnnetust! Neljandas episoodis jättis säravkiiver noorukese kangelanna maha. Viimane oli nii õnnetu, et nuttis tädi õla najal, kes juhtus kodus olema sel ajal, kui õetütar telefonitsi hüljati. „Ta jättis su tõesti maha? Mehed on ikka põrsad. Aga tead, ära nuta ta pärast, ta polegi sind väärt ja ükspäev leiad sa kindlasti selle õige mehe.” Ta ütles seda peaaegu samal toonil, millega ta oli öelnud täpselt samad sõnad Annale mõned nädalad tagasi! Anna pani teleri plõksti kinni. Mis ometi sündis? Kas ta elas ikka oma elu või elas ta seebiooperis? Kas proua Fitzpatrick oli ikka ehtne? Kas Piero oli ehtne? Kas London polnud üks suur filmistuudio?

(jätkub raamatus)

Riiulite vahel nööridest sikutades ja lampe kustutades märkasin ma korraga ühel laual märkmeplokki. Külastajad jätsid tihtilugu laudadele midagi maha: vihmavarjusid, mobiiltelefone, märkmikke, isiklikke raamatuid, mütse, kindaid… Tavaliselt viisin need infoletti, kus asjad pandi luku taha, kuni omanik neid küsima tuli. Raamatusaal oli inimtühi. Polnud ka mingeid märke sellest, et ploki omanik oleks vaid ajutiselt mujale hälbinud. Laual ja selle vahetus läheduses polnud muud kui see avatud märkmeplokk. Võtsin selle kätte ja lehitsesin ettevaatlikult, et näha, kas seal oli midagi, mis viitaks selle omanikule. Jah. Sisekaanele oli vaevu loetavate varesejalgadega kirjutatud: „Prof. Twist.” Märkmik oli lehekülg lehekülje järel peaaegu lõpuni ühtlaselt täidetud samasuguste vaevalt loetavate varesejalgadega. Esimese lehe päises ilutses veidi suuremalt ja loetavamalt: „Times, suvi 1864.” Polnud kahtlust, et hoidsin käes sedasama märkmikku, mille professor oli meie esimesel kohtumisel oma tviidpintsaku taskust välja võtnud ja millesse mikrofilmilinti lugedes kirjutama hakanud. Kuidas ta ometi võis selle maha unustada?

(jätkub raamatus)

Siis, äkitselt, märkas ta endast paar sammu eespool udu taustal valget kleiti. „Sophia von Hindenburg!” hüüatas ta ning hakkas valge kleidi suunas jooksma. Viimane aga kadus udusse ning Miina polnud enam kindel, kas see üldse oli ta emand. Ta polnud üldse enam milleski kindel, ta pea hakkas ringi käima ning ta jäi seisma ja vajus lõpuks sumadani kohale kokku. Kui Miina mõne aja pärast silmad avas, nägi ta enda kohal kolme noorepoolset naisenägu. Nad nägid välja koledad ja siivutud - ühel neist oli puudu üks esihammastest - ning nende suud karjusid midagi, millest Miina ei saanud aru, aga see kõlas ähvardavalt. Siis taipas ta, et nendest kaks olid ametis ta sõrmede kangutamisega sumadani käepideme küljest ja kolmas kompas ta kaela ümber veendumaks, kas tal pole kaelakeed või midagi muud väärtuslikku. Mõisapreili ridikül oli Miinal kinnitatud seeliku hõlma alla ja ta vaba käsi libises vaistlikult katsuma, kas see on alles. Ta liigutus ei jäänud märkamatuks. Üks neist koletistest sirutas oma kondise käe Miina hõlma alla ja tõmbas ridiküli sealt võiduka näoga välja. Miina jõudis vaid karjatada: „Nein, bitte!” ning suure jõupingutusega ridiküli taas enda valdusse haarata, kui ta uuesti minestas. Nagu läbi paksu vati kuulis ta veel autoriteetselt kõlavat mehehäält.

(jätkub raamatus)

Ühel vihmasel päeval, kui ta oma Bedford Place’i kontoris istus ja mõtiskles, ilmus ta juurde ootamatu külaline. Tumedat mundri moodi kuube kandev habemes mees tutvustas end Bedlami hullumaja ohvitserina. „Meil on juba mitu kuud ravil üks mõistatuslik sakslanna, kes oma helgematel päevadel väidab, et ta nimi on Sophia von Hindenburg.” Haaratud lootusest, aga samas ängistusest, et ta printsess on lõpuks leitud, haaras Wriston kübara ja mantli ning lasi end sõidutada ohvitseri kõrval kaarikus üle Londoni silla Thamesi lõunakaldale. Kui nad lõpuks Bedlami hullumaja kõrgete raudväravate juures seisma jäid ja kaarikust välja astusid, sadas ikka veel peenikest vihma, mis oli väravaposti küljes rippuva metallplaadi läikima uhtunud. Sellelt võis lugeda: „Bethlehem Royal Hospital - Lunatic Asylum.” Kuninglik hullude varjupaik. Wristoni süda tegi järsu võnke ning põksus üha kõvemini, mida lähemale nad jõudsid pealtnäha imposantsele linnamajale väravate taga. Selle peasissekäigu kohal kõrgusid kaks kiilaste peadega poolalasti kivist mehekuju nimedega „Märatsev Hullumeelsus” ja „Melanhoolne Hullumeelsus.” Esimene hoidis käes ahelaid ja teine vaatas mõtliku näoga enda ette. Wriston küsis endalt, kummast hullumeelsusest on haaratud ta vaene Sophia. Wriston juhatati läbi pika koridori selle lõpus asuvasse väikesesse kambrisse.

(jätkub raamatus)

Õnneks leidsime ühe ukse tagant tualeti, mida ma alguses muuseumi eksponaadiks pidasin. Igivana pragunenud WC-pott logises natuke, aga oli täielikult töökorras. Kui vett tõmbasin, läks see käima kõrvulukustava vilega, nagu oleksin ma rongis käsipidurit tõmmanud. Kätepesu käis samuti torude hirmsa korina saatel. Kui ma tualetist välja hiilisin, seisis ukse taga meie võõrustaja. Thierry oli juba läinud meie tuppa, mis oli koridori lõpus. Ehmatasin kõvasti, läksin vist koguni näost punaseks, sest ma arvasin, et võõrustaja hakkab mulle tualetis tehtud müra eest etteheiteid tegema. Selle asemel ulatas vanahärra mulle valge ümbriku. „Ärge seda oma abikaasale näidake. Kirjutage vastus hommikuks valmis ja andke mulle märkamatult tagasi. Mis veel parem, pange söögisaali kaminasimsile, küünlajala alla. Head ööd!” ütles ta mulle tasakesi ja kadus seejärel kiirel sammul trepist alla.

(jätkub raamatus)