Trellidega ristitud Eduard Kotšergin

Ei oska öelda, kaua me lennanud olime. Läbi kuulipilduja luugi immitses nõrka valgust – küllap hakkas juba koitma. Lennukiga oli midagi lahti. Onud seisid püsti, hoidsid prussidest kinni. Täpselt minu vastas ragistas sõdurist laskur kuulipildujaga. Ma ei jõudnud kohe taibata, et ta tulistas lennukit jälitavate vaenlaste pihta. Lendurid, püüdes ründajate eest põgeneda, laveerisid õhus, pöörates meid kord vasakule, kord paremale küljele. Sellistel hetkedel rippusime meie oma pakkides nöörepidi õhus. Kui kaua kestis ebavõrdne võitlus „Messeritega“, ei tea. Kukkusin jälle kusagile ära. Mõne aja pärast nägin ühe silmaga, otsekui unes, et laskuri trepp värvub kiiresti tumepunaseks. Veri. Kuid kust see trepile voolab, mõtlesin oma unise peaga. Ja äkki, vere järel, libises mööda männipuust astmeid põrandale sõduri keha, pea lõhkekuulist puru. Lennukis levis kärsahais.

See oli esimene surm, mida ma nägin, ja nägin lähedalt – suures plaanis.

(jätkub raamatus)

—-

Oma esimest vargust ma isegi ei teadvustanud, ei märganud. Meid, pätakaid, viidi mingisse kontorisse; mis me seal tegime, ei mäleta. Alles on vaid mälupilt: mingi mees kummardub akna vastas, selg minu poole, laua kohale, on peaaegu röötsakil, kirjutab ja joonestab midagi suurele paberilehele. Temast paremat kätt lebab ilusti teritatud värvipliiatsite karp. Pärast oma üürikest lapsepõlve nägin neid esimest korda. Ega ei mäleta, kuidasmoodi need minu kroonujaki põue sattusid. Nad olid minu omad ja kuulusid ainult mulle. Tassisin kallihinnalist kandamit põues ja mõtlesin vaid sellest, kuidas seda ainukest mulle kuuluvat asja alles hoida.

(jätkub raamatus)

—-

1944. aastal oli õhus tunda võidu lõhna. Tekkis lootus, küll ähmane, aga ikkagi lootus parematele päevadele. Isegi meie lastekasvatusmajas! Sügisel otsustasime ühel amnestial tähistada 1945. aasta tulekut jäätisega. Jajah, jäätisega, mille kogu meie kamber ühiselt valmistab. Ega keegi õieti teadnud, mis jäätis on. Vanemad jublud mäletasid hämaralt, et see oli olnud piimast, külm, magus ja rammus, aga kui rammus, siis tähendab, et sisaldas leiba. Otsustasime talve hakul hakata varuma toiduaineid, millest meie ihalus koosneks.

(jätkub raamatus)

—-

Kara-Gugi ja suure sõlmjaama Asanovo vahelisel lõigul, Omski–Tšeljabinski vanadest veeuputuse-eelsetest vagunitest koosnevas reisirongis, mis oli mitut masti reisirahvast tuubil täis, kohtasin oma edasise Uurali-reisi padelnikut  ja elu esimest sõpra, kellesse oma orvusüdamega kiindusin nagu lihasesse venda. Tuttavaks saime päris ootamatus paigas, õigemini meid tehti tuttavaks – rongi tamburis. Kurat oli mind meelitanud oma profiilidega viimasesse vagunisse, kuigi teadsin selleks ajaks, et see on ohtlik. Konduktoritõhk nabis mind seal kinni ja vedas nattipidi oma vaguni tagaotsa, rongi arestikambrisse. Lükanud mu pimedasse plekiga üle löödud ustega ratastel kasematti, urises ta:

„Siin su semu on, saa tuttavaks. Teid, näljarotte, annan ma koos lähimas jaamas ise põhiteenistusele üle. Oodake aga.“

Kohe, kui vagunisaatja luku kinni klõpsatas, ütlesin poisile, et mul on rongiukse muukraud olemas ja et me jõuame vehkat teha. Kui rong jaama jõuab, avame tagaukse, ronime astmetele ja niipea, kui see seisma jääb, hüppame alla – ja padavai minema.

„Ma ei saa hüpata…“

„Mis see ka ära pole, lihtne ja kerge, viimane vagun ju, hüppad kohe, nii kui perroonile jõuab.“

„Ma olen pime… Olen Pime-Mitka, ma ei saa hüpata.“

(jätkub raamatus)

—-

Mööda jõeäärset kinnikasvanud rada liikudes jõudsime umbes pooleteise tunniga kõrgetest puudest ääristatud väikesele jõe kohal kõrguvale lagendikule. Seal avastasime augu lõkke jäänustega. Koht oli mugav ja otsustasime peatuse teha. Olime ka päris väsinud. Lõkkeaugus sobranud, avastas Mitka süte seest mitu veel sooja küpsekartulit. See leid meid ärevaks ei teinud, küllap olid kalurid siin pidutsenud. Veidi eemal põõsastes märkasin tublit lehtonni. Vaata aga – terve välilaager kohe. Kuidagi ei tahtnud sellest paigast ära minna, ja ega jõudu ka polnud. Õhtu oli saabumas. Tulgu mis tuleb. Sööme õhtust ja oleme öö ära, hommikul otsustame, mida teha. Ei ela siin ju ei Barmaleid ega kohe kindlasti mitte nuhkurid. Mitka asus toitu rätiku peale sättima, mina korjasin risu ja viskasin selle auku, kavatsedes süüdata lõkke oma viimaste hinnaliste tikkudega. Vaevalt jõudsin põlvili laskuda ja okstele pealepuhumiseks kööku tõmbuda, et need tuld võtaksid, kui jõe poolt põõsastest ilmus kaks inimkogu, pikad kapuutsidega tuulemantlid seljas, saapad jalas, ühel kepp käes.

(jätkub raamatus)

—-

Märgates jaamaperroonil punamütsi, otsustasin asula poolt ringi minna ja sattusin kohalikule turule. Tol ajal viisid kõik teed meie asulais täikale. Morn pooltühi turukökats ei vajanud minu kunstitöid sugugi. Aga ega nälg nalja mõista. Kui õige näitaks oma juhte sööklas, Siberis ju asi toimis? Hea oleks teada, kuhupoole söökla jääb. Siinkandi turunaised on tigedad, õelad, neilt pole mõtet küsidagi, kutsuvad veel nuhid kohale. Nägin turunaiste hulgas turu teises otsas ainukest onu ja võtsin suuna temale. Selleks osutus vana pilusilmne mees, kes meenutas kasahhi. Mis kõige põnevam – mees müüs maalitud klaasraame fotodele ja samuti klaasile maalitud mustritega pilte. Tema leti ootamatu värvikontrast helises üle kogu turuplatsi, kiirgas mingit muinasjutulist energiat, mis peatas ja hämmastas mind. Kui põnev: ta sätib hõbedasi ja kuldseid kortsus kommipabereid lillemustrite eredatele laikudele ja tõmbab kõigele ümber musta kontuuri. Äkki saaks selle ära õppida, mõtlesin ma.

(jätkub raamatus)

—-

Inimeste seast, kellest Molotovi kasvatusmaja jõnglased lugu pidasid ja kellega arvestasid, suhtus meisse pealtnäha jäisele olekule vaatamata kõige lahkemalt majandusala juhataja ja majahoidja Toomas Karlovitš, eesti kurat. Seda pikka tugevat vanameest õnnistas poistekari veidra hüüdnimega Japsiraip. Minu kambrisse sissekolimise algusaegadel kuulsin oma padelnikutest toanaabritelt vana Tooma kohta hulga kummalisi lugusid, mida esialgu ei tahtnud kuidagi uskuda.

(jätkub raamatus)

—-

Mind koolitasid, õigemini õpetasid välja nagu kutsikat, kõik kolm. Jõugu pealik oli Rõtõi, või ka Batja, neist kõige kogenum ja kavalam, üks tema abiline oli Permjak ja teine Antip. Nähtavasti olin sattunud nende juurde „puhkuse“ ajal. Ja kaheksa-üheksa tundi ööpäevas nad siis mind treenisid. Mida kõike minuga ei tehtud: alates hommikust, kui kõik jooksud, kükid, kätekõverdused olid otsas, sunniti mind palju kordi looteasendit võtma, kusjuures iga päev aina lühema ajaga, kuni jõuti ühe sekundini. Seejärel haarati mind kahekesi kätest ja jalgadest, kiigutati ja visati nõlvakut pidi künkalt alla. Pidin lennult looteasendi võtma ja sujuvalt pallina rohtu mööda alla veerema.

(jätkub raamatus)

—-

Naaberkülade rahvas teadis rääkida, et joodikuküla Bestoževo teele jääb Verhoputje küla, kus neil päevil leiab aset kohalik kirikupüha ja kus asub suurepärase veega allikas, millest selle püha puhul pruulitakse õlut muistsel viisil, sedasi, nagu Venemaal enam keegi ei pruuli.

Tänu kohalikele vozilka’dele (sedasi kutsutakse sealkandis autojuhte), isiklikule kondiaurule ja vedamisele sattusime Verhoputjesse selle külapeo eelõhtul. Külasse lonkinud, ei leidnud me eest kedagi peale titepõnnide, kes meid hirmunult jõllitasid.

Küsimise peale, kus kõik täiskasvanud on, pöördusid nad karjakopli ja metsa poole ja olid pikalt vait. Alles pärast seda, kui Buba kõige vanemat sakutas, tõmbas too näpu ninast, osutas sellega metsa ja lausus r-tähte välja ütlemata:

„Pluulivad heinamaal õlut.“

(jätkub raamatus)

—-

Siseasjade rahvakomissariaat toimetas põgeniku saatjaga Piiteri asemel Tartusse Eesti lastekasvatusmajja. Oma elukorralduselt erines Tartu lastekasvatusmaja vähe teistest kroonumajadest. Vahest oli kõige karskem, kõige organiseeritum, kuid ühtlasi ka kõige karmim nende asutuste seast, kus mul tuli viibida. Juhataja oli heleda nahaga ja heledate juustega eestlanna, kommunist, väliselt olekult naiskomissar. Kohalikud kasvandikud hüüdsid teda Vanatüdrukuks. Nagu ette nähtud, rippusid tema kabinetis laua kohal kaks litograafiatehnikas tööd: paremat kätt J. V. Stalini portree ja vasakut kätt L. P. Beria portree. Ta kuulas mind üle vaata et hellalt, rääkides mõningase aktsendiga, ristides mind paljude põgenemiste pärast pahaks poisiks – kuradi poikaks. Lubas, kui ma end ei paranda, sokutada tutvuse kaudu laste parandusliku töö kolooniasse.

(jätkub raamatus)