Poisi lugu Hannes Võrno

Ilmunud
12.2009

Kui Hannes mulle käsikirja lugeda andis, olin ma esiotsa ehmatanud. Ta oli sinna kirjutanud mõnest minuga aset leidunud sündmusest nii detailselt, et seda lugedes lausa hämmeldusin. Mulle meeldivad tõestisündinud lood, milles tegelaste nimed on muudetud, aga Hannes leidis, et tahab kirjutada lugusid, mille tegelased on minuga lähemalt või kaugemalt mu lapsepõlve jooksul kokku puutunud. Ühte julgen ma kindlasti öelda: olgu lood siin raamatus tõestisündinud või fantaasiaga rikastatud, igal juhul on need lood minust. Poisist, kelle teadliku lapsepõlve jooksul aset leidnud pildikesi siia kaante vahele kokku on pandud. Ma ei saa Hannesele öelda, et jää parem oma liistude juurde, sest mul pole mingit kahtlust, et ta ei tea isegi täpselt, mida ta veel ette võib võtta. Jõudu, Hannes! Soovib: Poiss.

Sel aprillipäeval oli päike nii hele ja soe, et Poiss keeras end hoopis seljaga akna poole, jäädes silmitsi kõrvalnaril lõunaund ootava sõbraga. Sõbra nimi oli Peeter. Peetri pere kohta oli Poiss aegajalt täiskasvanute juttudele peale sattudes kuulnud, et teda kasvatavad isa, kaks vanemat õde ning vanaema, kuna Peetri ema olevat joodik. Poiss polnud tõesti Peetri ema mitte kunagi näinud. Ei lasteaia pidudel ega muidu toomas või viimas. Ikka tuli Peeter hommikul oma isaga ja läks õhtul ühega oma õdedest.

Peetri ema nägi Poiss üksainus kord oma elus – sel ilusal kevadpäeval, kui kaks poisikest teineteist oma vooditest silmitsesid, oli see hirmus kohtumine veel juhtumata.

Peeter küsis sosinal, kas Poiss magab. Saanud loomulikult eitava vastuse, ütles Peeter, hääles ilmselge kõhklusenoot, et tahab sõbrale midagi näidata. „Aga luba, et see jääb saladuseks!” sosistas ta kähedalt.

„Luban! Jääb saladuseks!” sosistas Poiss vastu.

Peeter tegi oma pidžaamapluusi nööbid eest lahti ning sikutas käe varrukast välja. Tõstis selle üles ning näitas Poisile oma kaenla all munarebu suurust tumelillat ümarat  muhku.

„Mis see on?” uuris Poiss ehmatusega, katsudes samal ajal värisevate sõrmedega ka oma kaenlaauke, kus sarnast muna ei leidunud.

Peeter kehitas õlgu. „Ma ei tea! Aga ära sellest mitte kellelegi räägi, eks!”

—-

Ühel hetkel tundis Poiss sõrmega augupõhja uuristades, et miski puutus talle sõrme. Oli selline pisike ja kõva. Nagu taskukoti õmblusesse tekkinud tillukesest august hõlma sisse pudenenud ühekopikaline.

Poiss tõstis peotäie märga liiva augu äärele ning märkas siis, et mingi veider tumepunane vedelik oli siin-seal. Seda justkui tilkus kusagilt juurde. Poisi põlvedele, Isabella kilbile ning liivale tema ees ja ümber tekkis kiiresti punaseid plekke, nagu suvehommikul murus õisi avavaid keskpäevalilli. Poiss vaatas oma liivaseid käsi ning ei saanud ikka veel aru, mis oli juhtnunud.

Siis ta taipas. Ta oli oma vasaku käe keskmise sõrme märjas liivas peituva pudelikilluga pikalt ja sügavalt, kuni kondini lõhki lõiganud. Lõhkikistud küüs oli keskelt pooleks nagu ehitussõrg, millega kõverakslöödud naelu põrandast välja kangutati. Tumepunast verd tilkus nii tihedalt, et iga järgmine verepiisk hoidis eelmisel justkui sabast kinni.

“Mis juhtus?” hüüdis Meelis.

“Kust see veri siia tuli?” ehmus Jaanus, ning kõik teisedki lapsed asusid ennast ja oma kehaliikmeid igaks juhuks üle vaatama. Poiss võttis Isabella paremasse kätte ning läks. Ta tundis, nagu oleks ta kogemata terve peotäie toomingamarju suhu pannud ja katki hammustanud. Pruunist nahast sandaletid jäid justkui asfalti kinni ning kuigi tundus, et maa jalge all liigub kiiresti vastu, läks kodutrepikoja varikatus hoopis eemale.

“Jumal küll, mis sul juhtus, Hannes?” halas poekott näpus vastu tulnud naabritädi.

Poiss tahtis midagi vastata, aga ei suutnud, ta üritas lihtsalt kuidagi koduni jõuda.

—-

Poisi jaoks oli see elu esimene seletuskiri. Ta ei osanud millestki alustada ja põrnitses niisama paberit.

“Kas sinu ema on Inturisti kaupluse juhataja?” küsis laagriülem samal ajal Imrelt.

“Jah!” vastas rusikaga ninaalust nühkiv tumedapäine poiss.

“Mine välja,” ütles laagriülem seepeale Poisile, avas oma toa ukse ning jäi Imrega sinna kahekesi.

Kui Imre natukese aja pärast tagasi tuppa tuli ja voodile viskus, teatas ta ülbelt, nõukogude eluperemehe kombel: “Ah, pole probleemi, mutt toob linnast füürerile defkat ja Andrusele mingid kossid!”

“Mida ta toob?” küsis kasvult kõige väiksem poiss.

“Defitsiiti, jobu!” ütles Imre ja sulges silmad, justkui näitamaks, et rohkem ta täna ei räägi. Poiss kirjutas samal ajal koju kirja, kus anus, et talle ruttu järele tuldaks.

—-

“Pane sool alla valmis, siis saad kohe sisse segada!” kuulis Poiss vanaisa hüüdmist. Onu Rein võttiski soolapurgi ning raputas sellest suurde emailkaussi. Puulusikas, millega vanaema tavaliselt pannkoogitainast segas, oli sealsamas kausis juba valmis.

Poiss oli nagu unes, kus sa ainult vaatad, aga pole veel aru saanud, mis juhtuma hakkab. Ta keha liikus iseseisvalt, jalad viisid teda trepilt alla ning käed hoidsid kõrvikmütsi paeltest, vedades mütsi sügavamale pähe, et looma kaeblikku kiljumist summutada. Onud olid põlvili maas, hoides oma kehadega vintsklevat siga kinni.

Siis võttis vanaisa õuele tõstetud raiepaku seest osava liigutusega suure pussnoa. See oli alumiiniumist ümmarguse käepidemega terav seatapu-puss, umbes neljakümnesentimeetrise teraga hirmuäratav tapariist. Muul ajal seisis see vanaisa puutööpingi suures lauasahtlis kõigi teiste teravate tööriistade juures ning Poiss neid asju kiskuda ei tohtinud. Poiss vaatas seda külma ja teravat metalli vanaisa käes. See oli nagu vanaisa käe külge kasvanud suur küüs. Vaarikavarre jämedused, kaanidena vonklevad veenid vanaisa kätel tundusid kohe lõhki minevat. Ta piklike küüntega, skulptuurselt ilusate sõrmede haare noa käepideme ümber tekitas poisis korraga mingi jubeda hirmuhoo, ta seisis kangestunult sealsamas, mõne sammu kaugusel seatapukambast, ja vahtis üksisilmi vanaisa käsi.

—-

“Mis juhtus?!” küsis hingeldav ema poole tunni pärast tuppa joostes.

“Ma peaks… ma tahaks… mul oleks tarvis…” kogeles Poiss, kes oli ise ka ehmatanud, et oli kogemata ema kolleegidele mulje jätnud, nagu oleks midagi juhtunud.

Muidugi sai kontorist koju tormanud ema pahaseks, kui kuulis, et paanika põhjus oli selles, et “kingapoes on müügil väga lahedad kingad, mis on juba pooltel klassi poistel“.

“Sul on ju kingad olemas!?”

“Ma tahaks neid teisi. Need on nahktallaga ja meil on peotantsus selliseid tarvis,” üritas Poiss tegelikku põhjust varjata ning vormida oma iha popi kingapaari järele hoopis möödapääsmatuks vajaduseks.

“Kui nii, siis osta palun oma raha eest!”

“Mul on kaksteist rubla puudu,” pobises Poiss, kes oli käinud juba kaupluses, kingi jalga proovinud ning müüjale öelnud, et ta tuleb natukese aja pärast tagasi ja võtab need ära.

Aeg raius sekundeid nagu lahingustressist hullunud mõõgamees keset sooja verelehka. Iga sekund võis olla just see, mil lükatakse kinni kellukesena tiltsatav rahakassa sahtel, mis viimase Ungari kingade paari eest mõne nobedama poolt tasutud 26 rubla kindlalt hoiule võtab.

“Kui palju need kingad siis maksavad?” uuris päevapikkusest kanderaami tassimisest ja marlilahase sidumisest ilmselgelt väsinud ema tüdinult. Kuulnud hinda, ütles ta, et nii kalleid kingi ei osta lastele keegi ning poisil on aega raha koguda, kui ta tulevikus neid kingi väga soovib.

Sellega oli see teema nii-öelda päevakorrast maas.

“Ma sain viimase paari!” kehkles Arvi koolis järgmisel päeval ja lõi mõlemad jalad kolksuga garderoobipingile.

—-

Banaani-naine läks oma trikkidega aga edasi. Ta hammustas siiski! Mälus siis aeglaselt ning neelas alla. Võttis jälle banaani otsapidi suhu, nagu mitmed aastad tagasi oli teinud und ootav ja pöialt imev Poisi väike õde, torutas oma täidlasi huuli – ning haukas siis. Sel viisil oma imelikku banaanisöömise rituaali tehes vaatas ta mitu korda ka poiste poole ning pilgutas oma plastmassist nukuripsmetega silmi.

“Mingi lollakas,” ütles Rainer Poisile vaikselt ning Poiss noogutas: “Loll mis loll!”

Kas banaanirituaal või miski muu pani välismaa mehe järsku haigutama ja kella vaatama, ta tõusis ühel hetkel lauast ja läks välja. Neiud jõid kuugates tühjaks kõik klaasid laual. Toppisid kotti kõik suitsupakid, kommikarbi ning isegi selle välismaalase läikiva tulemasina, mida mees vahepeal käes oli hoidnud. “Robi, tee talle arve, meie paneme minema!” hüüdis üks, seni vait olnud naine baarmeni poole ning see noogutas vandeseltslaslikult peaga.

“Lähme ka minema,” ütles Rainer Poisile. Kogu šõu oli neelanud sisuliselt terve pioneeridele iseseisva linnaekskursiooni ettenähtud aja.

„Anna nelikümmend viis kopsi, ma maksan meie Fantad ära,” vastas Poiss. Enne, kui ta Robiks nimetatu juurde leti taha astus, pani aga vahepeal lähenenud banaani-naine talle käe õmber õlgade ja hõikas: “Robi, pane poiste Fantad minule, ma võtan need poisid omale!”

Robi naeris heatujuliselt ning seda tegi ka banaani-naise sõbratar. Poiss aga kohkus. Talle oli siin-seal kes teab kus kõrvu sattunud, et see või teine “tõmbas endast poole noorema hoovi”. Misasja, mõtles Poiss nüüd. Mis mõttes – võtab meid endale? Mida ta selle silmapilgutamisega mõtles, kui ta banaani sõi?

—-

Poisi kõrvale vabale toolile istus tundi hilinejate rühmast ei keegi muu kui Signe.

Prõmmiva südamega Poiss joonistas nüüd vihikusse maju: perspektiiv-vaates, rakursi alt ning varjude ja plekkidega joonistust efektsemaks muutes. Signe tegi nägu, nagu kirjutaks ta oma vihikusse midagi füüsikaülesandega seonduvat, aga tegelikult piilus Poisi vihiku poole.

“Mis maju sa joonistad?” küsis ta vaikselt Poisile ligemale nihkudes.

“Ma kavandan oma tulevast maja, kus ma tahaksin sinuga koos elama hakata,” vastas Poiss.

Nii. Nüüd oli see tehtud.

Kas see just kõige parem lahendus sai, mine võte kinni, aga Poiss tundis, et oli džinni pudelist välja lasknud. Ta mõtles öeldut surmtõsiselt. Tema füüsikavihikusse kritseldatud häärberites elas ta oma unistustes just nimelt koos Signega, kes oli röövinud ta mõistuse ning südame. Kõik ta joonistatud majad olid sarnased: suured, läbi mitme korruse ulatuvad toad ning võimsad aknad, kolmes ilmakaares laiutavad päikeseterrassid, kus lösutasid lamamistoolid ning raske õuemööbel.

“Kardinaid ei pane akendele ette?” sosistas Signe, kui oli, armsa kurruga suunurgas, Poisi vihiku läbi lehitsenud ja selle tagasi ulatanud.

„Paneme ikka!” vastas Poiss sosistades.

—-

“Riided ja kellad siia kasti!” käsutas väravasse vastu tulnud soldat vene keeles ning viskas tsiviilriides poiste ette üksteise sisse topitud plastmasskastid.

“Seda ma arvasin, et te kellad omale tahate krabada, kuradi värdjad,” pobises Poiss vaikselt omaette eesti keeles. Keegi ei saanud eesti keelest sõnagi aru, aga temas tekitas see mingit turvatunnet. Tundus, et samale tulemusele oli jõudnud ka üks leedukas, kes pobises midagi leedu keeles.

Poisiga koos võttis end trussikuteni alasti veel kuus noort meest. Esimeses ruumis, kuhu nad kamandati, oli kaks mees- ja kaks naisarsti. Naised sorisid poiste tumeblonde juukseid, nagu otsiks sealt täisid. Siis vaadati silmi, siis kõrvu, siis keelt. Edasi uuriti kaenlaaluseid, katsuti kõhtu ning selgroogu.

Järgmiseks tuli maha ajada trussikud. Katsuti, kas kotid on komplekteeritud “vastavalt ukaasile” ehk kahe munaga, ning veenduti, et eesnahk oli ümberlõikamata. Ka varvaste vahed vaadati läbi ning lõpuks tuli astuda märjale matile ja seejärel rohelisele kummile, kuhu jäid jalajäljed. Lampjalgu, nagu selgus, ei olnud mitte kellelgi seitsmest. Kuigi poisid omavahel sõnagi ei vahetanud, olid nende kõikide silmad Poisi jaoks kummalisel kombel väga mällusööbivad.

Autoriõigus: Hannes Võrno ja OÜ Petrone Print
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja: Kadri Pettai
Korrektor: Raivo Hool
Kujundaja: Tarmo Rajamets
Fotod: Hannes Võrno erakogu jt.
Trükk: OÜ Greif
Lehekülgi: 192
Mõõtmed: 168×245 mm
ISBN 978-9949-9015-0-0

10.00 

Laos

Kommentaarid


Külaline
A.
14 aastat 1 kuu tagasi

Väga soravalt ja hästi kirjutatud raamat, soovitan!
Kõik, kes Võrnoga kuskil kokku puutunud ja juhtunud tema lugusid kuulama, teavad, et ta on äärmiselt hea jutuvestja, aga et ta suudab oma meenutused nii heasse kirjakeelde valada, oli mõnevõrra üllatus.
Ammu pole raamatut sellise emotsionaalsusega lugenud, et ühel hetkel on pisar silmanurgas ning paar lehte hiljem saab laginal naerda.
Ainukese kivi veeretaks korrektori kapsaaeda, sest raamatus on minu (ja tean, et mitte vaid) arvates lubamatult palju lohakusvigu. Jätab ülejala toimetatud mulje.