Minu Tenerife Mart Normet

Ilmunud
12.2014

Sa hoiad käes narkomaani ja prostituudi armastuslugu.
Narkomaan – see olen mina. Töönarkomaan, kes jõuab koju siis, kui pere magab.
Prostituut – see on Tenerife. Turistid käivad temast kiirelt üle, maksavad mõnu kinni ja lahkuvad.
Armastuslugu räägib sellest, kuidas otsustan pere kaasa võtta ja lennata pooleks aastaks enda ületöötanud keha ja vaimu palmi alla laadima.

Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse!
Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel.

Mart Normet

Meile saabub lennujaama vastu väikese auto ja suure kõhuga maakler Daša. Me polnud tema rasedusest teadlikud, muidu oleks talle Tallinnast ehk kingituseks kaasa tarinud midagi muud kui purpurpunases kinkekotis Vana Tallinna.

Stardime. Daša püüab meiega autos vene keeles rääkida. Aga mu aju on pehme nagu käsn ning venekeelsete lausete asemel suudan suust poetada üksikuid mjähkii znakke. Vähemalt noogutan ta jutu peale. Lennujaamast sõidame Los Cristianosesse mööda kiirteed veerand tundi. Mäed! Päike! Palmid! IKEA! No mida veel elult tahta!

(jätkub raamatus)

—-

Ma püüdsin juba Eestis välja mõelda süsteemi, kuidas Tenerifel internetiga käituda. Kuhu suunata töökirjad? Eraldi kataloogi loomulikult – kõik err.ee lõpuga aadressilt tulevad kirjad lendavad eraldi kausta, mida ma ei pea vaatama! Hoolimata sellest, et selle kõrval olev sulgudes number muudkui kutsuvalt suureneb… Kui sageli üldse meili vaadata? Üle päeva? No seni pole see mul õnnestunud – ikka päevas paar korda avan meilikasti, sest mine sa tea – äkki ma ikkagi olen asendamatu ja neil seal kaugel maal on mure, mida ma saan siit mängeldes lahendada! Pool aju saab tegelikult hästi aru, et lollakama mõtte peale on raske tulla. Aga teine pool töötab kupli all inertsist edasi „vanade reeglite järgi”: info, info, info!

Ma usun, et kõik me oleme tundnud teinekord seda tunnet, et vaat nüüd küll tahaks aju välja lülitada või sootuks pea otsast ära võtta, et rahu saada.

Äkki see interneti kadumine ongi hea?

(jätkub raamatus)

—-

Täiesti mõttetu on neid aga ajalehe või sandaaliga taga ajada. Ükskord jooksis see kuuejalgne mööda köögi tööpinda, üle lõikelaua ja siuhti, soolatopsi taha peitu. Õnnestus teda seal veidi ajalehega sudida, et sindrinahk taas jooksma hakkaks, mispeale püüdsin kokkukeeratud lehega talle paugu vastu turja panna. Sain küll pihta, aga erinevalt geelitatud peaga jalgpallurist, kes iga müksu peale pikali viskab ja viga nõuab, on prussakas tõeline võitleja. Ta vudis otse külma pliidi peal seisva panni alla. Rapsis jõuliselt tagumiste jalgadega ning all peidus ta oligi.

Aga nagu sportlane ikka – ka see prussakas oli trennis sel ajal, kui mõistust jagati –, ta ei jaganud ära, et meil pole kodus mitte niisama pann, vaid Hiina poest ostetud praakpann! Ja mõistusega õnnistatud inimesel (sel juhul: mina) pole midagi lihtsamat, kui vajutada panni äär alla nõnda, et prussakast jääks pliidile sõna otseses mõttes märg plekk!

(jätkub raamatus)

—-

Ei kujuta ausalt öeldes ette, et Maksimarketis või Selveris kassiirid üksteisega vahetpidamata patraksid. Siin aga on see norm.

„Ma ei tea, ma vist ei usalda enam teda…”

„Pärast kõike seda…”

„Just, pärast kõike seda, mis ta mulle teinud on. Kas sina usaldaksid?”

„Kindlasti ei usaldaks, vaata, mis ta sulle teinud on! Kuidas saab üldse kedagi sellist usaldada?”

„Ma ise ka imestan, kuidas ma seni vastu pidanud olen, aga vaata, mis nüüd välja on tulnud!”

„Kas Ricardo teab?

„Millest?”

„Sellest.”

„Ei tea, ma ei hakka ometi kõikidele sellest rääkima!”

(jätkub raamatus)

—-

Ükskord ostsime kohalikult turult rohelised banaanid ja mõtlesime, et paari päeva pärast on need söödavad. Loll saab kirikus ka peksa. Pärast kuuepäevalist ootamist tõstsime ikka veel rohelised ja kõvad banaanid rõdule päikese kätte. Üheksandal päeval tabas meid ilmutus: äkki need rohelised banaanid ongi rohelised banaanid? Ses mõttes, et need ei peagi kollaseks minema? Selleks ajaks olid need juba piisavalt päikestki saanud, et koore eemaldamine õnnestuks tulemuslikult, ja peab tõdema, et maitse selle rohelise koore all oli täitsa normaalne.

Kohe esimesel nädalal ostsin Los Cristianose peatänava puuviljapoest huvi pärast ühe punase banaani. Hakkasin seda siis sealsamas tänaval avama, aga mitte kuidagi ei õnnestunud. Ei ühest ega teisest otsast. Mingit vedelikku natukene nagu immitses, aga koort ära ei saanud. Rakendasin jõudu, mõningast plöga tuli veidi välja ja see hakkas hirmsat moodi kleepima. Banaanist sain suure surmaga „lahti” ainult imeväikese osa. Banaani tipu. Hammustasin. Maitse oli sel nagu toorel tammetõrul! Viskasin ära ja pidasin aru, kuidas käed puhtaks saada.

(jätkub raamatus)

—-

Kuivatame jalgu, ootame Olavit järele. Ta ei vaevu jalgu paljaks võtma – prauh, ja juba ta sumabki meie poole. Istume.

Ei tea kust ilmub välja kass. Keset eimidagit! Minu hinnangul pigem metsikult susisev hall kass tajub aga ära, et Olavi on absoluutne kassiinimene. Ja sellest saab alguse meie matka kõige romantilisem stseen. Olavi istub poolsurnuna kivi peal, kass süles pikutamas nagu vana sõber. Ilmselgelt toimub siin praegu energia ülekanne väiksemalt suuremale. Ma ei imestaks, kui pärast seda kohtumist oleksid Olavil põlved nii terved, et ülejäänud tee jookseks ta randa kõige otsemat teed – läbi kivide.

Kotist ilmuvad välja kodus valmis tehtud vorstisaiad. Ning loomulikult lähevad kõik vorstid Metsikule Kassile. Tänulikkus ja üksteisemõistmine on maksimumi peal.

Need, kes meist mööda lähevad, vaatavad meie kampa sellise näoga, nagu oleksime nende meelest kassi kodust matkale kaasa võtnud.

(jätkub raamatus)

—-

Arst: „Mille üle kaebate?”

Minu Pähe Pesa Teinud Polkovniku Lesk ehk MPPTPL: „Mu kuueaastasel tütrel on varicela ja kuna ma vist pole ka seda põdenud ja peiteaeg saab tänase-homsega läbi ja mul oli öö läbi eriti kehv olla, siis mul on tunne, et mul on ka nüüd varicela.

Arst: „Miks te nii arvate?”

MPPTPL: „Ma ju räägin, et tütar on kodus haige ja mul oli öö läbi paha olla.”

Arst: „Ma ei usu, et see nii kergelt teile nakkab.”

MPPTPL: „Lugesin internetist, et täiskasvanud põevad seda eriti raskelt. Ja et (vaatan paberilt nime) Acyclovir pidi sel puhul väga hea ravim olema.”

Arst: „Kas teil sügeleb kusagilt?”

MPPTPL: „Ei. See tähendab, et jaa. No mõnikord nagu tundub, et sügeleb.”

Arst: „Võtke palun särk ära.”

(jätkub raamatus)

 

Autoriõigus: Mart Normet ja Petrone Print OÜ, 2014

Toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Fotod: Mart Normeti erakogu

ISBN 978-9949-511-88-4 (trükis)
ISBN 978-9949-511-89-1 (epub)

Trükk: Greif OÜ

pehme kaas, 130 x 190 mm
264 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Niru
7 aastat 11 kuud tagasi

Nõustun eelkõnelejatega ses mõttes, et pooleaastasest kuurordis töönarkomaania ravimisest ei saa tõepoolest sama masti raamatut nagu pärast aastaid või aastakümneid võõral maal elades (ja seda maad enda omaks elades). Sellele vaatamata oli raamat muhedalt kirjutatud ja pakkus palju äratundmisrõõmu. Isiklikud kirjeldused matkamisest ja trennidest olid väga mahlakad. AIth autorile! Muide, Mart – kui 7 aastat tagasi Los Cristianoses peatusime, oli meie sealse korteri dušist jooksev vesi samuti libe! Otsus selle üle mitte liialt mõelda oli ka meie strateegia (kuigi teooriaid tekitasime siiski mitmeid), vanni igaks juhuks ei läinud ja jäime ellu.

Külaline
Merili
7 aastat 11 kuud tagasi

Liiga sunduslik. Mulle ei meeldinud, polnud lihtsasti või kaasahaaravalt loetav. Jäi tunne, nagu oli vaja lihtsalt mingi maht täis kirjutada, sest see ju selle reisi mõte oligi – see raamat ilmutada. Kuid seetõttu jääb puudu sealt ka see ‘vaba’ kuvand. Ei kutsunud väga lugema, mõtlesin et loen Tenerife reisi ajal selle läbi, et teaks kus ära käia ning mida uut näha, kuid lõpetasin raamatu paar kuud hiljem, ning ei leidnud, et midagi oleks jäänud nägemata 🙂

Külaline
Egle
8 aastat 9 kuud tagasi

Mulle see lugemine meeldis 🙂 Minu meelest väga muhedalt kirjutatud. Ja kes ei viitsi reisisoovitusi lugeda, võib ju need vahele jätta.
Aitäh!

Külaline
Alegna
9 aastat 1 kuu tagasi

Väga meeldis! Eilse päeva veetsin koos selle raamatuga, väga muhe ja ladus lugemine.

Külaline
Tanel
9 aastat 1 kuu tagasi

Selline naljakas raamat. Algab pika sissejuhatusega, kuidas elu Eestis on hall ja polstrit kõhul palju, aga ikka ei ole inimene õnnelik. Vahepeal jutustab autor täiesti teemaväliseid asju, filosofeerides, ilmselt jutu huvitavamaks tegemise ja peatükkide pikendamise eesmärgil; raamatu keskel aga õnnitleb lugejat: tore, et too ei olegi veel teosest ära väsinud..
Tenerife kohtade kirjeldused on tõepoolest nagu Lonely Planeti giid. Kuidagi kuiv – pikki kirjeldusi pole, on vaid loetelu. Lehekülgede kaupa, kuhu võiks Tenerifel minna. Ja raamatu lõpus veel lingid kah, otsigu lugeja infi juurde!
Ja mis mind üllatama paneb – tavaliselt on Minu-sarja autorid elanud sihtkohas aastaid ja siis talletavad oma emotsioonid raamatusse, on nii vahetumaid kui kuivemaid esitusi. Siinkohal tundus jubedalt tellitud tööna see kõik. Enne puhkusele minekut reklaamiti ju meedias: autor otsustas, et tal on Eestis igav ja peaks minema pikemale puhkusele; läheme perega Tenerifele, oleme seal pool aastat ja kirjutame sellest elust ka raamatu. Samuti nendib autor, et paljugi jäi selle lühikese aja jooksul avastamata. Milleks siis kirjanikuks hakata?

Külaline
Triinu-Mari Vorp
9 aastat 3 kuud tagasi

G, raamatut saab osta meie e-poest (http://petroneprint.ee/pood/) ja Tartu kontorist (Küütri 16, avatud igal tööpäeval kell 10–16), kus ta maksab 11 eurot. Peale selle on raamat olemas raamatupoodides üle Eesti (Apollod, Rahva Raamatud jne).

Külaline
G
9 aastat 3 kuud tagasi

tere kuidas võimalik osta raamatut Minu Tenerife ja mis on selle hind?

Külaline
gaal
9 aastat 3 kuud tagasi

Tugev kirjatükk ja ladusalt jutustatud. Võib-olla kohaliku kultuuri ja ajaloo koha pealt natuke napib. Tõenäoliselt tuleb mägikülakestes elavatele kohalikele nahavahele pugemiseks vähe rohkem ka hispaania keelt osata 🙂 Kindlasti soovitan käsiraamatuna kõigile sinnakanti sattujatele.

Külaline
Monika
9 aastat 3 kuud tagasi

Lugedes tundus, et ainuke viis, kuidas seda raamatut tõeliselt “ära kasutada”, oleks minna Tenerifele koos raamatuga ja siis näpuga ridu ajades käia huvipakkuvamad kohad päriselt ise läbi. Ja ilmselt seda autor ka taotleb.
Rohkem oleks tahtnud lugeda kirjutaja isiklikust elust, praegu on see raamat nagu Lonely Planeti giid eesti moodi.