Minu Peterburi Mailis Hudilainen

Ilmunud
08.2014

Optimismi lühikursus

„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust!

Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde.

See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.
MAILIS HUDILAINEN

Iga päev kohtun koridoris meie suurbossiga. Kombekohaselt pöördun tema poole vaid nime-isanime pidi, ikka viisakalt ja aupaklikult: „Tere päevast, Andrei Dmitrijevitš! Kuidas käsi käib, Andrei Dmitrijevitš?” Tema sinatab vastu: „Privet, Mailis!”, ja varsti transformeerub mu nimi Smailikuks. Kolleegidel kõrval-OOOdest on nimelt keeruline mu nime selgeks õppida, ja analoogia järgi hakatakse mind kutsuma „venepäraselt” Smailikuks, ehk siis kollaseks naerunäoks virtuaalmaailmast. Mina pean bossi jätkuvalt teietades isanime purssima.

(jätkub raamatus)

—-

„Ai-ai! Neiu – ja rikub seadust!” naeratab miilits laiemalt.

Tean. Mis me siis teeme? Esialgu vaja isik tuvastada. Aeglaselt, väärikalt võtan rahakotist ID-kaardi. Hetk segadust ja alatine küsimus: mis see on? Minu isikutunnistus. Olen Eestist.
Miilitsapoisi rahulolu kasvab.

„Sissekirjutus?”

Ulatan hirmuta ajutise elamisloa kokkuvolditud koopia. (Juhtum leiab aset neli aastat pärast kolimist, kui esimene aste – ajutine elamisluba – juba riigilt hammastega välja kistud.) Seletan ilusti, et koopia on kinnitatud ja ei pea originaali kaasas kandma. Kavaldan pisut, aga tema teab neid seadusi minust halvemini. Miilits näib pisut kurb, kuid alkoholikaart on veel välja mängimata.

„Mis me teiega nüüd peale hakkame?” muheleb ta.

„Teie teate paremini.”

„Noh, trahvi vormistamiseks peame jaoskonda sõitma,” venitab korravalvur.

Mina tõusen valmisolevalt püsti: „Sõidame.”

„Kuidas palun?” jahmub miilits.

„Ma rikkusin seadust.”

„Jah.”

„Pean karistuse saama. Lähme.”

„Kas tõesti tahate selle pika protseduuriga tegelema hakata?”

„Mis teha…” laiutan käsi ning kõverdan aupaklikult suud.

Kordame viisakat tantsu veel kolm korda, enne kui miilits loobub:

„Ma ei oska teiega rääkida!”

(jätkub raamatus)

—-
Kümme minutit meeletut spurti, ähin-puhin, linnainimese kopsud peavad vaevu vastu nii intensiivsele füüsilisele pingutusele. Veel kakssada meetrit. Sada. Kakskümmend. Kümme. Jõuame!

Aga ei. Meie nina ees tõstab miilitsamees tõkke ette ja laiutab käsi: hilja.

Jooksmisest vallandunud adrenaliini juurdevoolus ei suuda me nõustuda nii lihtsalt kaotama. Kukume teineteise võidu veenma:

„Palun… vaja koju pääseda… kolm tundi oodata…”

„Külm öö… sild veel seisab… palun!”

Sattusime vist põliselanikule, kes mõistab seda kaotusevalu. Ta võtab vöölt raadiosaatja, krigisemise vahele arutleb teispool silda oleva kolleegiga. Me kaotame kalleid sekundeid. Palun…

„Jookske. Teil on kaks minutit. Vaadake, et mulle häbi ei tee.”

Juhhei!

Tulistvalu, nii kiiresti, et kohe kukume, tuhiseme üle kolmesajameetrise silla. Teiselt poolelt elatakse kaasa, vehitakse kätega, et veel kiiremini, muidu peate ringi pöörama! Oleme justkui põneviku tegelased, kes põgenevad kurikaelte eest. Hingamiseks ei jätku enam jõudu, kõik mõtted on ainult jalgades. Veel kiiremini! Silla keskel krigiseb ähvardavalt tõstemehhanism, jalad tunnevad silla vibratsiooni (või on see meelepete), juba tõstetakse eest ära punased eraldusbarjäärid, et me neisse umbnelja ei põrutaks…

(jätkub raamatus)

—-

Laskume metroosse, jääme rongi ootama. Vestleme, veerem läheneb. Hindan vagunite sisemust ning nõuan:

„Tee mantlihõlmad lahti!”

Karen vahib mulle nõutult otsa.

„Nööbi nüüd oma mantel lahti!” käin peale.

„Aga mul ei ole palav,” üritab sõbranna vastu hakata.

„Kuule, kas sa istuda tahad või ei?”

„Ikka võiks.”

„Siis kiirusta!”

Ma ei terroriseeri, hoolitsen hoopiski, et sõber end mugavamalt tunneks. Ta on rase, kuid tema mantel on nii osavalt õmmeldud, et kuus kuud selle alt üldse välja ei paista. Ja ma tean, et kui mingi viisakusreegel siin veel kehtib, siis on see raseduse-reegel. Alati leidub mõni ema või noor isa, kes teab, kui oluline on panna rase naisterahvas istuma enne, kui transport liikuma hakkab.

(jätkub raamatus)

—-
Veel mõnekümne minuti järel, mis kuluvad tööstustsooni labürindis perioodiliselt nurga tagant ilmuvate Minotauruste eest kõrvale põigeldes, leiame õige lao. Uksed kinni, kedagi pole. Üks meist teeb juba hüsteerilist häält, kui teine märkab seinal pika juhtme otsas rippuvat kellanuppu. Vajutame. Vaikus. Vajutame veel ja veel ja veel, kuni äratame kõige hullema Minotauruse. Kes julgeb teda keset tööpäeva segada?!

„Meie, kaks väikest tütarlast, tahame keskkonnasäästlikku tegu teha.”

Minotauruse näole ilmub irve. Ai kui pahaendeline. Ta vantsib väikesest väravauksest sisse ja lööb selle enda järel kinni.

Järgmisel hetkel hakkab üks väravapool avanema. Kas lugesime teda valesti?

Ei lugenud midagi. Minotaurus otsustas saagiga pisut mängida, enne kui nahka pistab.

(jätkub raamatus)

—-

Ehitusmeister Rossi nimeline tänav (just see Rossi lõigi Peterburi uhkemad kõrgklassitsistlikud ansamblid) on tõeline komplekside tekitaja, mõjub jõulisemalt kui Cosmo ja Vogue’i kaanetüdrukud. 220 meetrit pikk, 22 meetrit lai, 22 meetri kõrgused majad, mõlemal pool tänavat ühesugune klanitud rida. Hullus. Kohe tunned, et juuksed pole piisavalt sätitud, nina otsas on mingi punn, saapad jälle porised… Tunnetan seal eredalt omaenda ebatäiuslikkust. Milline kaunidus ümberringi, aga mina… ei krinoliini või lehvivat keepi, ei kiharaid. Ja tõld mind ukse ees ei oota.

(jätkub raamatus)

—-

Dostojevski aja reaalsus oli kurb. Tema ehk kuulsaimal tegelasel Raskolnikovil veel vedas, et tal oli, olgu küll et kirstu või kappi meenutav, kuid siiski omaette tuba, sest 200 aasta vältel ei saanud Peterburis üürida mitte ainult tuba, vaid ka poolt tuba, toanurka, voodit või poolt voodit ja lausa kolmandikku voodit. Vaeses linnaosas oli tavaline, et ühes toas elas kuni 40 inimest, loen targast raamatust, ning 20. sajandi algul üüriti Peterburis 12 000 niinimetatud nurgakorterit. Kuidas on võimalik nurgakorterit või kolmandikku voodit üürida? Väga lihtsalt: perele kuulub nurk toast, mis ei eraldata mitte vaheseinte, vaid kardinatega, ja kolm meest, kes töötavad ühes vabrikus eri vahetustes, üürivad kolme peale ühe voodi magamiseks.

Muidugi oli ka jõukatele peredele mõeldud kortereid. Puškin, kes oli pidevalt rahahädas, näiteks üüris paarkümmend aastat Dostojevskist varem alati vähemalt 8–9toalisi kortereid. Häda selliste hiiglaslike korteritega algas nõukogude ajal. Nõukogude revolutsiooniprojekt ei näinud selliseid lihtsalt ette.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Mailis Hudilainen ja Petrone Print OÜ, 2014

Toimetaja: Eda Allikmaa
Peatoimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Anna Lauk
Pildilisa kujundaja: Margit Randmäe
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: Mailis Hudilaineni ja Boris Singajevski fotod, kui pole märgitud teisiti

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-511-68-6 (trükis)
ISBN 978-9949-511-69-3 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
316 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
K.
6 aastat 7 kuud tagasi

Võib vist öelda, et “Minu Peterburi” on kindlasti minu-sarjast üks lemmikuid, kui mitte kõige parem lugemine. Kui mõni tuttav küsib, et soovita mõnda minu-sarja raamatut, siis see on alati üks valikutest, mida ma pakun. Autoril on eriline oskus kirjeldada masendavaid olukordi humoorikas võtmes.

Külaline
Epp Petrone
8 aastat 9 kuud tagasi

Mina kirjastajana loodan-arvan ka, et Mailis kirjutab teise osa :).

Külaline
Mailis
8 aastat 9 kuud tagasi

Reet,
Suur tänu nii armsa kommentaari eest!
Järjeks on vaja veel pisut kogemusi koguda, kasvada.
Elu on muidugi seoses viimaste sündmustega muutunud, aga see ei ole meie pereelu mingil määral mõjutanud. Aitäh muretsemast!

Külaline
Reet
8 aastat 9 kuud tagasi

Super raamat, jääb mulle vist parimaks selles sarjas. Missugune hing autoril ! Kuidas kirjeldab Peterburi ja selle vaimu ja füüsist ! Mina hõljusin seal vahel ega suutnud raamatut käest ära panna. Kihiline kokteil romantikast,ajaloost ja robustsemast poolest. Nii nagu elu ongi.
Mailis – palun kirjutage järg ! Peale neid aastaid, kuidas sealmaal elu on? Loodan, et ikka Borjaga koos 🙂

Külaline
Norman
9 aastat 11 päeva tagasi

Masendav! Selle raamatu tõlkimine vene ja inglise keelde on kohustuslik. Venemaa hulluse kirjeldus peaks kättesaadav olema ka teistele inimestele. Eelkõige siin elavatele venekeelsetele. Usun, et suur osa nendest ei tea tegelikult kuidas idapool piiri see igapäevaelu päriselt käib. Või siiski teavad? Miks muidu sinnapoole elama ei kiputa kui siin nii halb on? Ahjaa – teemasse ka: raamat on väga hea!

Külaline
Kadri
9 aastat 1 kuu tagasi

Minule väga meeldis. Alguses ei saanud kuidagi minema, aga seda suurem oli rõõm kui mingil hetkel tabasin ennast täiel sõidul raamatut endasse ahmimas.

Külaline
Tanel
9 aastat 2 kuud tagasi

Autor on Müürilehes endast teatanud:
“Minu isa on ingerisoomlane, ema venelane ja mina ütlesin juba esimeses klassis, et olen eestlane. Hetkel elan juba peaaegu kaheksa aastat Peterburis ja pean selle vene-eesti-soome teemaga teistpidi hakkama saama. Minu jaoks on huvitav jälgida, kuidas minu ähmast identiteeti võetakse vastu Eestis ja kuidas Venemaal. Ähmane identiteet, ähmane amet, hea, et kehapiirid veel pole ähmaseks muutunud.”

Ja sellest lähtuvalt ongi kogu teos autori filosoofiline lähenemine iseendale, Peterburile, Venemaale, venelastele. Ütlen ausalt, et minu jaoks oli seda filosoofiat liiga palju, toimetaja oleks võinud võtta teost veel nii 70 lk õhemaks. Kus hakkab juba midagi looma, seal saab alguse jälle autori heietamine stiilis “aga no mis seal imestada, tänapäeva Venemaal täiesti tavaline asi”. See ongi vist see “hingesoppidest negativismi väljapõletamine”.

Kogu tekst on üles ehitatud faktile, et Peterburi ja tegelikult kogu Venemaa elab mineviku najal. Ja kuidas tänapäeva inimesed püüavad selles nostalgias hakkama saada, kuidas seadustest kõrvale hiilida, kuidas bürokraatia igal sammul su kõrval hiilib jne. Nagu ma aru saan, on see teos kirja pandud mitu aastat tagasi ja siis ka pigem vaatega minevikusündmustele.
Aga täna, siin ja praegu?

Külaline
Mailis
9 aastat 6 kuud tagasi

Kallis Maiki oskab leida just need sõnad, et teha pai autorile ning ka lugejat õhutada. Ja oma suurest südamest raamatu sündimisele niivõrd kaasa elada, et süstida ka minusse teatud uhkust, et sain sellega hakkama. Millega olen ma küll sellised sõbrad ära teeninud?
Lisan ühe täpsustuse: mõned peatükid jäid välja, kuna otsustasin ise raamatu mahtu vähendada, mitte toimetaja omavoli või keelituste tõttu. Mind on õnnistatud ka väga hea toimetajaga!

Külaline
Maiki
9 aastat 6 kuud tagasi

“Vaiki, naine, sinu päev on 8. märts!”

Selle lause avalikku kasutamist ootasin kuid ja kuid pikisilmi. Lugenud olin seda “Minu Peterburi” esmasest versioonist ning andnud lubaduse raamatu autorile, et ei kasuta seda enne ametlikku ilmumist. Olgu see Vene- või Eestimaa, mõneti võtab see lause kokku nii mitmedki stereotüüpsed juhtumised nii siin- kui sealpool Narva jõge.

“Minu Peterburi” on üks põhjusi, miks viimase kolme aasta jooksul olen peaaegu fanaatiliselt püüdnud läbi lugeda võimalikult palju Minu-sarja raamatuid. Ikka selleks, et saada võrdlusmaterjali – kas ühe kõige lähedasema inimese sulest ilmuv kirjatükk on piisavalt hea?

Julgen lubada, et on. Tõsi, ma ei ole objektiivne, olen selle raamatu sündimisel liiga lähedal seisnud.

Miks aga on see raamat hea (kasvõi üksnes minu hinnangul)? Sest see on inimlik ja intiimne. Ning samas läbimõeldud – raamat puudutab väga paljusid valupunkte nii autoris eneses kui ka vene ühiskonnas. Ehk nagu Mailis ise ütleb – Venemaal on katki nii väikesed, keskmised kui ka suured asjad. Kas ja kuidas sellest üle olla ning koos ühiskonnaga kasvada – sellele autor vähemalt minu arvates vastab. Jäägu iga lugeja enda otsustada, kas see vastus on piisav.

Miks see raamat on vajalik? Ma tahan südamest uskuda, et see toob kaasa suuremat sallivust ja soovi mõista.

Et on neid, kelle mälestused Peterburist ergastuvad; ja neid, kes raamatust tõugatuna seda linna tihkaksid uudishimulikult uurima minna. Just uurima ja oma kogemustele valla olema, sest nendib raamatu autorgi, et Peterburi on kummituste linn, mille paikade õhustik kunagi ei kordu.

Ning v-o pisiasi – end ülisarkastiliseks pidaval eestlasel on vene ütlustest palju õppida! Ning sellest raamatust võib neid palju leida, kuna autor mitte lihtsalt ei nendi stereotüüpe (mille pihta needsamad ütlused käivad), vaid asub nendega dialoogi nii eneses kui ühiskonnas laiemalt. Kahjuks ülal nimetatud 8. märtsi viide raamatusse ühes peatükiga meeste-naiste suhetest ei mahtunud. Loodan, et kui tuleb kordustrükk, see ning paljud teisedki peatükid oma koha raamatus leiavad.

Mailis nendib raamatu lõpus, et rumal oleks küsida, miks ta Peterburi armastab. Lihtsalt armastab ja kõik. Julgen sama öelda raamatu kohta – lihtsalt armastan ja kõik. Sest armastus on vähemalt sama irratsionaalne kui Peterburi või (Venemaa laiemalt) oma erinevate kihtidega.