Petrone Print

Mäletan, et kartsin Tai tolli. Kuulun sellesse ajupestud põlvkonda, kes vaatas telekast Austraalia miniseriaali „Bangkok Hilton” Nicole Kidmaniga peaosas. Kartsin jubedalt, et keegi kuskil lennujaamas on mu kohvrisse midagi keelatut sisse toppinud. Uurisin lennujaama ametnike nägusid, et kas on hirmsad. Kõik olid aasia näod. Üldse kõik näod mu umber olid aasia näod, kõik peanupud olid musta värvi. Ma ei tea, kuhu kadus lennukitäis soomlasi, aga selle paari tunni jooksul, mil ma seisin immigratsioonisabas, nägin vähemalt paari tuhandet aasialast. Peamiselt rühmakäitumise, aga ka näo järgi hakkasin eristama jaapanlasi, hiinlasi, loomulikult indialasi, eriti sikhe ja hindusid. Kes on tailane, selgus selle järgi, et neil olid eraldi immigratsioonijärjekorrad.

Ootesaalis nägin teda juba kaugelt, ta oli kõige pikem. Ka paistis ta juba kaugele kohutavalt närvis olevat. Edasine toimus kõik nagu läbi udu.

(jätkub raamatus)

„Meil on tankid tänaval,” ütlesin veebikaamerasse, kui olin lugenud läbi ajaleheuudise-tekstisõnumi, mis just telefoni sisse piiksus.

Bangkok Post pakub sellist kiiruudiste teenust, iga päev saadavad nad kümme sms-uudist mu mobiiltelefonile. Selle eest maksan telekom-fi rmale igakuiselt 165 bahti ehk umbes 55 Eesti krooni.

„Mis tankid?” küsis ameeriklane Piggy Berliinist vastu. Piggy oli tankis istunud ja üle miinipõldude sõitnud kunagi ammu – Vietnamis.

Oli 2006. aasta 19. septembri õhtu ning Tai sõjavägi korraldas tankide toel riigipöörde, kukutades peaministri Thaksin Shinawatra.

„Ma ei tea, lähen vaatan, ma pean niikuinii poodi minema!” õrritasin teda vastu. „Meil on igatahes riigipööre, vaata uudiseid!”

(jätkub raamatus)

„Variant 2 on parem. Kas ombled juba voi ;)?” tuli 24. veebruaril 2006 meil Evelt.

Olin just saatnud talle kaks kavandit sinimustvalgetest stripparibikiinidest, mida töötegemise vahepeal disainisin.

„jah panin tydrukud litreid tikkima! :P” vastasin ning toppisin kavandi käekotti. See tuli viia Pratunami turule, kus go-go-tantsu- ja varieteepoed ning osavad õmblejannad. Litritega bikiinid tikitakse seal valmis paari päevaga ning maksavad need ainult 150 bahti ehk umbes 50 krooni. Ega me väga ahned olnud, aga meil oli mõlemal sahtlis juba üle kümne paari litritega bikiine. Nüüd oli meil vaja veel siniseid jänkukõrvu, aga neidki sai Pratunamilt osta.

Seekord plaanisime Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada patriootliku basseinipeoga, kus sinised printsessid esinevad sinimustvalgete jänkudena.

(jätkub raamatus)

„No kujutad ette, Innar ostab alles Emporiumis ülikonda!” hõikasin Evele ja Kaiele, kes olid juba valmis ja ukse juures, et vabariigi 89. aastapäeva vastuvõtule startida.

„Mida? Ma sain aru, et tal on kapis oma viisteist Armani ülikonda?” ajas Eve silmad suureks.

„Ma ei tea! Võtame takso, sest kahe autoga minek raiskab vaid aega!” tormasin ma korteriuksest välja ning nii me tuhisesimegi siidkleitide sahinal ja kontsade klõbinal trepist alla, tänavale, taksosse, et seitsme minuti möödudes eskalaatoreid pidi Emporiumi kolmandale ehk meestekaupade korrusele sisse klobistada.

„Tüdruk läks pintsakut triikima. Aidake mul särki valida! Kas need püksid on liiga pikad või?” puristas siilipäine Innar Tammisaar, kinnisvaravahendaja Pattayalt, ühe hingetõmbega. Tema elu esimene diplomaatiline vastuvõtt ning kolmkümmend minutit enne algust on ta veel kaubamaja proovikabiinis!

(jätkub raamatus)

Pill tuleb pika ilu peale, ütleks eestlane. Taid on budistid ning põhjus, miks miski hirmus tulla võib, on palju suurem kui lihtsurelike sanukk. Maailmas võib kõike juhtuda, miski pole kindel ja igavikuliselt harjumuspärane.

„Mu vend on vist lolliks läinud,” ohkas Karin ja vaatas telefoniekraanile. Oli pühapäeva hommik, 26. detsember 2004. Vaatasin ta kohkunud nägu ja avasin kähku telekas BBC kanali. Chiang Mais elanud Karin jäi selleks aastavahetuseks mulle Bangkokki külla, tema vend õppis siis Singapuris ja kuulis sel hommikul uudiseid meist varem.

„Tsunami? Tsunami ja Tais, hiidlaine India ookeanis?? Mida? Mis loll nali see on!” ei uskunud me kumbki uudiseid.

(jätkub raamatus)

Miks mulle on tähtis uueks aastaks Hiinalinna jõuda? Ehk sellepärast, et nime järgi peetakse mind alati hiinlaseks? Mu alluv Lan Eng meie Kuala Lumpuri kontoris, kes on hiinasugu malaislanna, kirjutab siiamaani mu nime Mai Loong. Muidugi oleme kohtunud ja ta teab, et olen eestlane. Aga tal läheb see meelest ära.

„Kas te Mai Loogi nägite? Ta on blond!” kuulsin Hiina Colgate’i marketingiosakonna naisi kohvinurgas sädistamas, kui Guangzhous käisin. Olime enne vahetanud sadu meile, nad arvasid, et olen Tais elav hiinlanna.

„Mai Loog?” vajusid Young & Rubicami Aasia regiooni juhtidel suud lahti, kui mind esmakordselt näost näkku nägid. Nad olid just lennanud Hong Kongist Bangkokki nn agentuuride päevale.

(jätkub raamatus)

Silom Soi 4 peal oleva restoranbaari Balcony ettekandjad on ühed edvikumad poisid maailmas. Üks neist võttis me tšekid, keerutas puusi, tegi paar tantsusammu, pillas tšekid maha, meie hüüatasime, ta pöördus tagasi, korjas need teatraalselt üles ja kadus teiste ettekandjate ergutushüüete saatel siseruumi kassa juurde. Kõik mehed meie Balcony kohviku laudades ja üle tee olevast Telephone’i baari laudades jälgisid seda kordeballetti.

„Kus on mu kott?” hüüatasin, kui poiss arvega tagasi tuli. Kobasin kätega oma tooli seljatuge, pöörasin ringi, mulle vaatasid otsa kõrvallauas istuva keskealise saksa mehe põnevil silmad. Küsisin: ega ta ei näinud mu kotti? Sellist suurt roosat? Ta kehitas õlgu.

Marianne ja Eero vahtisid mind uskumatul pilgul.

„Ongi läinud või?” küsis Eero.

(jätkub raamatus)

Oma punase Honda Dream motika pargib Karin vanalinna müüri äärde.

Veesõda juba käib, pritsijaid täis Jaapani kastiautod juba kruiisivad, turistid tulistavad kõiki möödujaid veepüssidest. Meie sööme tänaval varikatuse all salatit, joome veini ja kuivame. Klaasi taga söövad kaks paksu inglise tüdrukut hiiglaslikke enchillada’sid ja kartulitšipse. Karin pakib päikse käes lahti oma mobla, see on veekindlalt seitsmes kilekotis.

„Bangkok Post soovitas mobla kondoomi sisse panna,” itsitan.

„Asjalik nõuanne, sest see polnud veel midagi, õige pritsimine algab alles esmaspäeval,” lubab Karin.

(jätkub raamatus)

„Äkki on täna taas mõni stag night-seltskond Hongkongist kohale lennanud?” ütlen lootusrikkalt. Eelmine nädalalõpp oli Q-Bar täis Hongkongi pankureid, kõigil seljas Evel Knieveli valge tumesinise V-kaelusega ning tähtedereaga kaunistatud mottorratturikostüüm. Ainult et materjaliks oli liibuv Marati pesu laadne trikotaaž! Oeh, need pankurite kehad, need kõhud, need tagumikud – igas suuruses ja kujus ning ülima meheliku enesekindlusega eksponeeritud! Ja peas olid kõigil blondid lokkis parukad ja aviaatori päikeseprillid. Neid ühesuguselt riides kutte oli kokku oma kolmkümmend, enamus valged expatid, aga ka aasialasi.

„Ei usu, et täna lõbutsevaid seltskondi tuleb, kolmapäev ju,” ütleb Eve laisalt. Jah, igav on. Väga igav! Võtame klaasid ja läheme alla tantsima.

Ja seal nad on: Mõhk ja Tölpa! Universum on meid kuulnud!

(jätkub raamatus)

„Olen nii vihane!” kinnitasin endale. Pulss peksis. Marssisin Orientali keemilise puhastuse waikummardust tegevatest ja khun Maid teretavatest teenindajatest mööda nagu virilalt naeratav kõuepilv. Sisenesin Guessi poodi peaegu marsisammul, kontsad otsustavalt läikival põrandal plaksumas. Moodsalt tuunitud poisid ja tüdrukud, Guessi müüjad, jäid mind hämmeldunult vahtima.

„Tahan mänedžeri näha,” teatasin nalja mittemõistva näoga, endal lõug krampis. Leti taga oleva tüdruku naeratus kustus kohe.

„Te pole pank, et mu raha hoiate, te olete pood. Teil on minu raha,” toksisin müügitšekile ja paranduskviitungile, „kus on mu kaup? Olen kindel, et Tais kehtivad ka tarbijakaitse seadused. Kas pean tõesti advokaatide poole pöörduma?”

(jätkub raamatus)

„One minute na khaa,” ütlesin avatud autoaknast neile inglise-tai segakeeles ja naeratasin nii kenasti, kui suutsin. Hotelli laial trepil vahtis mu poole rühm Korea turiste. Siis astus mu auto juurde kuldpagunitega livrees uksehoidja ja hakkas mind ära ajama.

„One minute na khaa,” naeratasin tallegi ja vaatasin ukse poole. Ma ei lükanud käiku sisse. No ei ole Doni, ei ole! Läbi klaasuste ei paistnud tulevat ka. MySpace’i pisikese pildi järgi arvasin ta ära tundvat: veidi hallikad juuksed, keskmine kehaehitus.

Järsku märkasin, et trepist astub reipal sammul alla prillidega tumedajuukseline mees, kergelt araablase moodi, seljas kallis must ülikond ja must triiksärk, ülemised nööbid avatud. Ta naeratas mulle, avas autoukse ja istuski sisse!

„Issand, ta ajab mind mõne vene eskort-tüdrukuga sassi!”

(jätkub raamatus)