Petrone Print

Millegipärast kipub ikka olema nii, et kui sa nuumad oma teenistusest (endale näib muidugi, et lõputult) haigekassat, siis võid kindel olla, et sinuga ei juhtu midagi. Aga kui sul nüüd juhtumisi see kullakallis tervisekindlustus puudub, siis sa mingi portsu otsa ka satud. Oma viga kah tegelikult, ei peaks igale poole ronima, aga lihtsalt nii mõnus on minna vahel õhtuti Vilvega veekeskusesse niisama lustima, eriti kui kodune elu on hetkel nii tapvalt igav ning ümbruskond lausa kihab ujulatest ja veekeskustest.

Ainult et ühel sellisel korral, mis juhtumisi on kaks päeva enne tööpostile asumist, lõpeb veekeskuse liutoru-trall minu jaoks kurvalt.

Ma olen nagu kuueaastane jooksnud trepist üles ja siis sõitnud jälle torust alla ja niimoodi kümneid kordi, kui otsustan, et nüüd siis viimast korda. Mõeldud-tehtud – aga see viimane teekond alla lõpeb paiskumisega tohutu jõuga vastu liutoru külge. Kõik mu kondid ragisevad ja selle kondiragina kaja kaigub vastu terves torus. Vasaku käega tirin ja tõukan end kuidagi torust välja, terve ülakeha on kange ja aina hullemaks läheb. Õhtul magama minnes ei ole ma võimeline isegi riideid seljast võtma.

(jätkub raamatus)

Teisele korrusele jäävad magamistoad. Trepist üles minnes ilutseb kaldlaes lahmakas sebranahk (selle olevat toonud omal ajal Aafrikast kas Jakobi vanaonu poeg või keegi teine sama kauge sugulane), aknalaudadel seisavad rivis vanad kivikirved ja muud põllutöödel maapõuest leitud igivanade tööriistade jäänused. Ma võin siit ise edasi oletada, mis neis suurtes kirstudes kõik olla võib. Aga arvatavasti ei tahagi ma seda teada. On märtsikuu esimene päev, aga all elutoas võtab mind vastu – üllatus-üllatus! – jõulupuu, millel pole enam ühtegi okast küljes. Ümberringi ilutseb veel oma paarkümmend potilille, enamasti kaktuselised, millel tõsiseid raskusi hinges püsimisega. Elutoas teleka ümber on aga risti-rästi laiali suur hunnik videofilmikarpe, nagu oleks siin toimunud suuremat sorti sõpruskonna filmiõhtu.

Selline kaos saabki tekkida vaid siis, kui elad üksi koos kahe koera ja kogu muu talupidamisega oma kukil. Mingi kuivanud jõulupuu on selle kõige juures köömes!

(jätkub raamatus)

Pärast minu siiaasumist käivad riburadapidi majast läbi ka Jakobi õed. Nad elavad muidugi kõik üpris lähedal ja astuvad ka edaspidi siia tihti sisse, aga seekordsel tulekul on kahtlemata põhjus – vaja ju üle vaadata, mis imeloom siia tööle võetud on. Seni on siinsed majapidajad olnud lätlased. Esimesena teeb kiirvisiidi Helga, kes elab kõige lähemal. Ta astub tuppa… ja kogu tuba saab teda täis. Ta ei püsi hetkekski paigal ja kogu aeg teeb „midagi”. Mul on jube raske saada samale lainele vestluspartneriga, kes muudkui ringi kablutab.

Seda esiteks. Teiseks, kuigi ta juba Jakobilt on kuulnud, et ma olen vaevalt aasta Taanis olnud ja kohalikku keelt ei pursi, raiub ta ikka mulle küsimusi esitada oma kuum-kartul-suus-keeles.

(jätkub raamatus)

Sel korral esitatud taotlusele saan ma otse loomulikult eitava vastuse, ainult et üheksa kuud hiljem. Kohe esitan ka uue taotluse koos uue töölepinguga, sest tundub, et see viimane saigi komistuskiviks. Aga seekord unustatakse mind sootuks ära, ei mingit teadet ükskõik millise otsuse kohta. Pärast kümneid Jakobi telefonikõnesid migratsiooniametisse tuleb välja, et keegi on vahepeal töölt lahkunud ja minu paberid on kenasti kuhugi sahtlipõhja ootele jäänud. Jälle paar kuud ootamist ja jälle etteaimatav tulemus.  

(jätkub raamatus)

Jakob tuuseldab juba tükk aega oma põhjatus riidekapis. Ega see head ei tähenda, sest võib arvata, et ta leiab sealt kas midagi väga koledat või parandamist vajavat. Ent õmblustöid ma kohe üldse ei armasta. Lõpuks ilmubki ta lagedale mingite pükstega, mida ma pesus küll pole veel kohanud.

„Näed, need on küll mulle ju keskkohast kitsad?” vaatab ta küsivalt minu otsa.

Ega ta eksi, seda teisedki juba norivad, et Jakob on viimasel ajal liiga hea toidu peal – kõht tahab ette tulla.

„Siis pole midagi teha,” pakun ma välja, sest silmagagi on aru saada, et ega need jalga lähe.

„Aga need on mulle kingitud. Nii et ma vahetan need ümber, kui järgmine kord linna lähen.”

Appi, kui piinlik, jõuan mõelda. Mina küll vist järgmisel korral ei lähe temaga linna ja poodi kaasa.

(jätkub raamatus)

Koos Jakobiga neile väljasõitudele minnes kordub pea alati üks ja seesama eelmäng.

Jakob küsib oma toimetuste vahepeal:

„Kuule, kas sa juba otsisid termose välja?”

Niikaua kui võimalik, ma ignoreerin seda küsimust või vastan midagi umbmääraselt.

Lõpuks otsib ta ise mulle termose välja ning ma olen ikkagi sunnitud selle kohviga täitma ja kaasa võtma. Ma joon siin päevast päeva seda ülilahjat läbipaistvat kohvilurri ja kaugemale sõites tahaks kangesti ilusates kohtades maitsvat kohvi nautida. Jakobit ma paraku ümber ei veena. 


(jätkub raamatus)

Aeg möödub, aga ei midagi. Ootame veel paar päeva, aga ikka tühjus – ei raha ega isegi mitte vastavat märget saaja pangakontol Eestis. Läheme aga jälle panka asja uurima, meie õnneks võtab meid vastu seesama noormees, kes kohe laialt naeratab ja väikesele kohale omaselt näib meid mäletavat.

„Mure selline, et see raha, mis me saatsime, ei ole veel kohale jõudnud,” alustab Jakob pärast viisakuste vahetamist.

„Jaa, ma mäletan küll,” naeratab noormees endiselt, „aga ega see ei saagi veel jõudnud olla, sest ma pole ülekannet veel teinud. Ma ei teadnud, et teil sellega nii kiire on.”

(jätkub raamatus)