Petrone Print

„Kaja, kus sa oled? Miks sind Jyväskyläs pole?”

Ei osanud selle peale esimese hooga midagi kosta.

„Kas ma siis peaksin seal olema?”

„Muidugi,” ütles Professor, „osakond pikendas sinu töölepingut kevadeni, oled nüüd meie erikoistutkija!” (Otsetõlkes eri-uurija, tegelikult sellist vastet eesti keeles ei ole ja Eesti ülikoolide struktuurides analoogne amet puudub, aga sisuliselt teaduri amet.)

See teade võttis sõnatuks. Stiil, kuidas Soomes otsustatakse ning asju aetakse, ja kuidas ma sellest üleüldse aru ei suuda saada, ajas tegelikult marru. Aasta lõpus ei suutnud keegi mulle selgelt kommunikeerida, mis plaanid neil minuga on, ja kuna kommunikatsiooni ei toimunud, siis tõlgendasin seda enda jaoks ainuvõimalikult – kokkulepitud pool aastat oli ära tehtud ja sealt edasi olin plaaninud end tagasi koju Eestisse. Olin endale juba ka loengud Tartusse üsna tihedalt ära plaaninud ja nüüd siis äkki sedasi – alarm Jyväskylä ülikooli kommunikatsiooniosakonnas, et Kaja on kadunud…

(jätkub raamatus)

Kohvipeatuse tegin Neste bensiinijaama kohvikus, natuke Tamperest Jyväskylä poole sõita. Kena koht, ilusa vaatega, puhas ja sõbraliku teenindusega. Ja olemine läks kohvijoomise järel ka oluliselt paremaks. Jätkasin teed, ja kuni koduni oli kõik kena. Jyväskyläs pidin korraks veel ülikoolist läbi põikama ja midagi koju kaasa võtma. Ja siis avastasin hullu tõsiasja, et kõik mu maine vara on kadunud – kott, telefonid, võtmed.

Istusin seal kooli parklas ja üritasin mõelda rahulikult. Olen oma elus korra sedasi kogu oma rahast ilma jäänud – ühel konverentsireisil USA-s varastati mind nii paljaks, et mulle ei jäänud isegi kahte dollarit linnast lennujaama sõiduks, ning seda kogemust veel mäletades olen eriliselt tundlik sellele, kui vahel ei mäleta, kus mu rahakott või muu kraam on.

Mõtlesin välja, et tõenäoliselt kaotasin seal Neste tanklas kohvi juues oma asjad, või ehk unustasin. Tourula kampuses ülikooli juurest üle tee on ka Neste tankla, sõitsin siis sinna ja kurtsin oma häda:

„Teate, mul on selline probleem, et peatusin teel Tamperest Jyväskylla mingis Neste jaamas kohvi joomiseks, aga ei mäleta, mis selle koha nimi oli… Ja vist unustasin kõik oma maise kaasaskantava strateegilise vara sinna. Olukord selline, et ei saa ei töö juurde ega koju sisse, telefone ei ole ja raha ka mitte…”

Selle peale muutub väike sümpaatse olekuga tütarlaps väga murelikuks:

„Oi kui halvasti, meil on seal mitu bensiinijaama, kas te kohe üldse ei mäleta, kus see oli?”

Mina vastu: „Ei mäleta jah…”

„Kas see oli siin- või sealpool Himost?” uurib piiga edasi.

„Oh taevake, ei mäleta küll… Väsinud olin ja nüüd see ehmatus, et kõik on kadunud, viis viimasegi mõistuse peast… Aga see oli nagu natuke mäe otsas, seda mäletan… ja järv oli sealsamas külje all vist…”

Arvata on, et sel hetkel seal leti ees tundusin tõepoolest jabura vanamutina.

(jätkub raamatus)

Ükspäev arutasime Pauliinaga jälle kord eestlaste ja soomlaste erinevuste üle. Teema hakkas hargnema sellest, et lõuna ajal ostis Pauliina mulle kohvi ja tüki rullbiskviiti, ja me leppisime kokku, et kui järgmine kord koos kohvitama läheme, siis mina maksan. Järgmine kord tuli mõne tunni pärast, sest mina ei tahtnud koju minna ja tööd oli ka veel teha, ja Pauliinal oli umbes sama põhjus. Ja siis me otsustasime vahepeal Arnoldsi kohvikus ühed rasvapirukad ja kohvid võtta. Ja kuna kokku lepitud oli, et nüüd on minu kord maksta, siis seda ma ka tegin. Siis aga tuli Pauliina ja pakkus mulle 5 eurot, kuna seekordne arve tuli suurem sellest, mis tema oli ülikooli kohvikus maksnud.

„Tüüpiline soomlane,” viskasin tema üle nalja, ja kuna ta mind ja minu eestlaslikku huumorit juba tunneb, siis ta loomulikult ei solvunud.

(jätkub raamatus)

Analoogne olukord tekkis mul kunagi ka teise kolleegi Päiviga. Otsustasime minu autoga minna Viherlandiasse, mis on selline aianduskeskus linna servas, kus on igasugu ilusat värki müügil ja muidu ka tore koht – papagoid ja vahva kohvik. Oli vaja osta natuke mulda ja kingitus ühele teisele kolleegile. Mõeldud-tehtud. Tagasiteel pakkusin Päivile:

„Kuule, sa jäta oma ratas ülikooli juurde, ma viin sind selle nasvärgiga kohe koju. Kuidas sa rattaga sealt ülikoolist selle kaubakoormaga minema hakkad…”

„Oi, Kaja, sa oled nii lahke, tänan väga,” oli Päivi heldinud ja natuke üllatunud mu pakkumisest. Keerasingi siis autonina Päivi kodu suunas. Mõningase vaikusehetke järel alustas Päivi:

„Kuule, kui palju ma sulle nüüd võlgu olen bensiini ja selle transpordi eest? Sa oled mind nüüd nii palju aidanud…”

„?????” ei suutnud ma imestusest midagi vastata. Taevake, selle viiekilomeetrise sõidu eest on ju täitsa narr sõbralt raha võtma hakata… äkki ta naljatab?

(jätkub raamatus)

Olen seda palju mõelnud, et miks soomlased kodus nii vaikselt elavad – ei lärma, ei karju, ei lälla tänava peal ega räägi valju häälega, tavaliselt (erandid on muidugi noored inimesed ja suured joomapidustused Vappu ja Juhannus, ning reede õhtud ööklubide ja baaride uste taga). Ja ma ei tea, kas olen õiged järeldused teinud – see on küll puhtalt minu loominguline hüpotees, kuid mulle tundub, et see tuleneb nende loodusest ja vanadest elukommetest. Soomlased siin Kesk-Soomes on pidanud aastasadu hakkama saama järvesilmade ja metsa täis kasvanud kaljude vahel. See keskkond on olnud nende õnn ja õnnetus läbi sajandite – muutes elu keerulisemaks, kuid samas pakkudes kaitset ja varju. Ja sellisest elamisviisist ongi minu arvates tulnud see oskus oma kodus varjuda ja mitte silma paista. Sest muidu reedad vaenlasele oma pesa. Küll aga võib end lärmakalt välja elada võõrsil – puhkusel ja turismireisi ajal, sest siis pole vaja muretseda oma kodu kaitsmise pärast, võib olla vaba.

(jätkub raamatus)

Professori juures saime üsna huvitava kulinaarse elamuse, kui ta oli õhtuks kanasuppi keetnud. See supp oli tehtud grillkana kontidest. Nimelt oli mingis supermarketis olnud grillkanade allahindlus ja Professor oli sealt ostnud kolme euroga ühe kana koju söömiseks. Ning kui kõik enam-vähem söödavad osad olid juba söödud, keetis Professor grillkana luukerest veel ka kana-riisi suppi. Ja see oli maitsev. Kui ma kunagi hiljem oma Eesti peresõpradele samasugust kanasuppi keetsin, ei suutnud need uskuda, et grillkana kontidest veel nii head suppi saab. Ja sellest ajast alates ei viska ma enam kunagi grillkanakonte prügisse, enne kui sealt veel ka väike supp pole välja pigistatud.

Palga poolest oleks Professor võinud ju iga päev ka tavalise hinnaga grillkana süüa, kuid see on põhimõtte küsimus – mitte laristada.

(jätkub raamatus)