Petrone Print

Tamara Grigorjevna torkas kaardikepi otsapidi põrandaprakku ja vaatas pikalt lakke.„Neenetsi keskmine eluiga on 45 aastat,” alustas naine kurba juttu. „Enesetappude hulk on neenetsitel kõige kõrgem maailmas. Kõige kõrgem. Kui neenets saab vanaks, leiab, et on teistele jalgu jäänud, siis istub ta oma kajakki, sõuab jõele ja pöörab kajaki kummuli. Ta teeb seda niimoodi, et vool kajaki kaldale tagasi tooks, töövahend pole minema visata, seda läheb vaja noorematel inimestel. Neenetsid ei oska ujuda – milleks ujumine, kui paadiõnnetusel jahtuks keha niikuinii mõne minutiga alla elunormi. Vesi ei tõuse siin kunagi üle kaheksa kraadi. Parem juba aega viitmata mull-mull. Harilikult leitakse üles ka uppunu, tema keha maetakse maha, täpsemini õhku, tema hing jääb alati perekonna juurde. Ka konte kanti vanasti oma igirännakuil kaasas, kuni partei ja valitsus selle ära keelasid.“

(jätkub raamatus)

Surev hant tegi propagandat Nõukogude võimu võimule. Kui mõni hant linna peale kerjama tuli, süüa tahtis, siis lõid venelased selle frukti lihtsalt maha. Kel toss korstnas ja ümber kukkus, kes rentslisse virelema jäi, selle kallasid venelased mitme ämbritäie veega üle, nõnda et rentslisse jäi suur, läbipaistev jääkamakas, hant sees. Ka surnud hant tegi terve talve rentslis propagandat nagu mõni loosung raikomi või gorkomi katusel. Kevadel visati jääkamakad Irtõšši, nii jõudsid nad allavoolu kodumaale.

(jätkub raamatus)

Leninit peetakse Nõukogude Liidus geeniuseks, aga see kuju siin on Nõukogude mustmiljonist geeniusekujust geniaalseim, sest tal oli kunagi kaks mütsi, kaks töölissoni. Üks oli peas, see oli peasoni, teine oli kokkurullitult käes, see oli peosoni, sellega näitas ta tegeliku võimu, julgeolekumaja poole. Ja keegi ei pannud mütside arvukust tähele, sest kes see ikka Leninit vahib. Alles üks lollakas postkaardikoguja kuskilt kaugelt Vinnitsast märkas postkaardilt, et Salehardi Leninil on kaks soni, kirjutas sellest oma ajalehes kui järjekordsest Lenini geniaalsuse tõestusest ja kutsus üles kõiki kodanikke võtma eeskuju Lenini ettenägelikkusest ja muretsema endale kaks mütsi – üks päikese ja teine vihma puhuks. Võib ju juhtuda, et te lähete ilusa ilmaga välja, aga äkki pöörab pladinal sadama.

(jätkub raamatus)

„Siin algab välismaalaste sektsioon. Selle poro lasi Urho Kaleva Kekkonen, see on niisugune keskmine, ei suur ega väike,” sirutas Kaabu oma pika käe välja nagu kaardikepi.

„Soomes ei või üldse porosid lasta.”

„President võib. Presidendid on nagu peasekretärid, nemad võivad kõike,” oli Kaabu veendunud.

„Ei või, ei või. Soomes ei või keegi porodele jahti pidada,” kinnitasin mina.

„Aga milleks siis presidendiks hakata, kui niisugust väikest asjagi ei tohi teha?” ei uskunud Kaabu, siis aga tuli uuele mõttele.

„Võib-olla sellepärast ta siin käiski?“

(jätkub raamatus)