Petrone Print

Reserveeritud Rodica palub mul täita pereplaneerimisliidu liikme infokaart, millesse paneb mind vabatahtlikuna kirja. Seal on üks küsimus põhjuste kohta:

„Miks tahate vabatahtlikuna töötada?”

Rodica tõstab pilgu paberitelt ja vaatab mind oma suurte ja ilusate roheliste silmadega, suul vaevu peidetud muie: „Miks peaks see kentsakas välismaalane tahtma tööle tulla siia pimedasse keldrisse?”

„Ee… Ma tahan Moldovat paremaks teha! Hahahaa!” naeran oma nalja peale, aga see ei olegi tegelikult nii vale.

„Päriselt,” lisan ma tõsiselt Rodicale, kes ilmselt pani mulle diagnoosi, et olen natuke napakas.

(jätkub raamatus)

Lähen ühel ilusal maikuupäeval, laps käruga kaasas, panka arveid maksma. Enne veel, kui kassaakna juurde saan astuda, juhtub midagi kummalist. Üks tige eit karjub mu peale: „Kuhu te trügite selle käruga? See on pank! Siia ei tohi käruga tulla!”

„Miks?” küsin vastu ja panen käed puusa. „Miks?” on Moldovas ülepea mu lemmikküsimuseks kujunenud. Meenutan kurjale eidele, et ma toon panka raha, millest tema saab oma palga.

Keskealine, tavaliselt sõbralik turvamees viitab mulle nagu kõntsale:

„A mine kuhugi mujale oma käruga.”

(jätkub raamatus)

ÜRO ühe agentuuri juhataja maja on keset halle hurtsikuid nii mõttetult suur ja eksklusiivne, et seda vaadates ei suuda me naeru tagasi hoida. Esimeselt korruselt viib kõrgemale ehtsast marmorist trepp. Perenaine Mirelle juhatab majateenijaid seda puhastama. Hiljem kurdab ta mulle, kuidas üks neist nühkis erilise eduta trepil üht plekki ja kasutas kraapimiseks aina tugevamaid ja tugevamaid pesuvahendeid.

„Ta ei saanud aru, et tegemist on pisikese merekarbiga marmori sees,” vangutab ta pead. „Trepp on nüüd rikutud.”

Need talumatsid ei tea marmorist ikka mitte kui midagi! väljendas ta nägu halvakspanu.

Bernard’i ja Mirelle’i suures majas on teisel korrusel neli magamistuba, kaunilt sisustatud ja ilusad valgusküllased. Nii steriilsed ja tühjad, justkui hotellis.

„Millisesse tuppa teie end sisse olete seadnud?” küsin arusaamatuses.

(jätkub raamatus)

Vast pool tunnikest hiljem, kui taas mööda haiglakoridori sammume, näeme avatud sünnitustoauksest lapse sündi. Jah, just sel hetkel sünnib väike inimene. Naine on seliliasendist surmväsinud, lesib laual, pea ukse poole, käed jõuetult kõrval.

Keegi ütleb: „Naerata-naerata!” Naine tõstab käed kõhule pandud lapsukest silitama. Mees seisab kaugel eemal, akna juures. Tema kuju on sissetulvavas valgusvihus kuidagi väike ja kiitsakas.

Terve õhtu mõtlen naise peale, kelle nägu ma enam ei mäleta ja kelle nime ei tea, aga kelle kõige intiimsemat hetke elus olen ma siiski pealt näinud. Haiglas privaatsuse puudumisest – kõige elementaarsemast, mida ühes vaeses riigis tasutagi tagada saaks – šokeeritud, uurin hiljem oma keeleõpetajalt, kuidas kõlab vene keeles sõna „privaatsus”.

Jelena on kohmetu, ütleb, et neil ei ole sellist sõna. No mis jutt see olgu! Haaran riiulist inglise-vene sõnaraamatu ja leian: ujedinenje.

„Oh, see?! See on selline tsaariaegne sõna, mida ammu enam ei kasututa.”

(jätkub raamatus)

„Kuulge, ega te mulle Eestis mingit töökohta vaadata ei saa? Ma olen aus mees. Kuldsete kätega.”

Issand, ma ei tea. Löön pilgu maha, mõtlen, kuidas tüütule mehele Eestis tööd leida, kui näen ta lagunenud saapaid. Keskelt täitsa lõhki.

„Jumaluke, kui katki te saapad on! Mu mehel on vist mõni paar vanu saapaid järel!” Lepin talumehega kokku, et viin saapad hiljem nurgapealsesse poodi, ja jooksen koju vanu saapaid otsima. Tuhlan koridorikapis. Ei, siin on täitsa kõlbulikud veel. Jooksen keldrisse – ehk seal? Ei leia. Ei ole vanu saapaid.

Istun maha hinge tõmbama. Mida ma teen!? Pööran terve maja pea peale, sest üks vaene mees suutis mulle oma räbala eluloo maha müüa! Huvitav, palju selliseid nukraid maamehi olla võiks? Arvutan. Oletame, et algsest 4,5 miljonist moldovlasest on suurte minemiste järel alles veel kolm ja pool miljonit. Või kolm. Ütleme, et üle poole neist elab maal – kaks miljonit. Ütleme, et pooled on mehed. Miljon. Miljon paari saapaid. Uus saabas jalas, oleks neil väärikam oma kohupiima müüa. Löön käega – kust võtan mina, väike eesti naine, miljon saapapaari?!

(jätkub raamatus)

Üsna varsti pärast meie Moldovasse kolimist tuleb Oxana meile külla, et pinda sondeerida ja tuttavaks saada. Ta räägib kõva häälega ja jutustab, millega tema mittetulundusühing tegeleb. Ja tema üliaktiivne suhtumine meenutab mulle natuke enesekindlat pioneeri vanadest vene multifilmidest. Aga selle pioneerienergiaga jagab ta maad ja valitseb taevast. Ja süda on Oxanal õige koha peal.

„Hm, turvakodud vägivalla all kannatavatele naistele? Seda saaks organiseerida küll ju väga lihtsalt…” Juba ta kujutab elavalt ette, kust saaks varjupaigaks sobiva maja Tiraspolis ja…

„Oleks vaja ainult üks maja ja kõva tabalukk ukse ette ja…” Oxana viibutab kujuteldatavele sissetungijatele rusikat ja juba ongi asi tema meeles lahenduse leidnud.

„Kui hakkaja, kui tegus,” imetlen.

20 minuti pärast olen Oxana kuulamisest juba täiesti röötsakil. Heidan diivanile, et veidi puhata. Oxanal endal on loengu pidamisest veel energiat üle jäänud. Nüüd alles ruttab ta tegudele.

(jätkub raamatus)

„Kellega te konsulteerisite, kui panite veebilehele nimeks Armastus!?” olevat see mees nõudvalt küsinud.

„Appi!” ahastas Anush. „Selleks me ju olemegi valitsusVÄLINE organisatsioon, et me ei pea ministeeriumist luba küsima, mis me oma veebisaidile nimeks paneme!”

Mind paneb Anushi ärev toon ja hüsteeriline olek muretsema, kas Anushil tuleb ehk selle nimevaliku pärast probleeme. Varem on Anush ju korduvalt kinnitanud: „No problem, no problem!” Ma ei tea, kas varem on Anush ministeeriumist tulnud käske kogu aeg kuulda võtnud. Kas nüüd, kui mina seal toimetama olen hakanud, torkab ministeeriumile äkitsi silma, et Anush tegutseb kõrgemaid juhtnööre eirates omapäi?

Jälle on mul tunne, et koperdan nähtamatute jõujoonte otsa.

(jätkub raamatus)

Moldova uuriv ajakirjanik Alina rääkis mulle kord loo ühest Bosnias teeninud Ameerika sõjaväelasest, kellele hakanud meeldima lõbumajas „töötanud” moldova neiu.

Et mitte kulutada jalavaeva bordelli edasi-tagasi kõndimisega, ostnud mees neiu seksiorjusest vabaks, saanud inimkaubitsejalt kätte ta passi ja pannud naise oma koju elama. Uks läks lukku ning neiu töötaski ainult ameeriklase heaks.

Kui sõjaväelasel tuli aeg kodumaale naasta, mõelnud ta, mida teha naisega, kes koristas, keetis, küpsetas, ehk armastaski? Mees toimis, nagu kaubaga tavaks – müüs naise seksiorjaks tagasi ja sai oma rahagi tagasi.

(jätkub raamatus)