Petrone Print

Seoses hidžabi kandmisega meenub nii mõnigi lõbus lugu.

Kõigepealt valmistas mulle nalja see, kuidas keskealised prantslannad mind aeg-ajalt tänaval kõnetasid ja väga murelikult küsisid:

„Kallis laps, kas mees sunnib teid selleks? Meil on Prantsusmaal selleks organisatsioonid, kuhu pöörduda, inimesed, kes saavad teid aidata!”

„Sunnib mind milleks, proua?”

„No rätti kandma.”

„Ei, ma ei ole abielus.”

„Kihlatud?”

„Ei, ma ei ole kihlatud.”

„No isa siis… kuigi te ei paista araablanna moodi… olete ehk türklanna?”

„Ei, minu isa ei ole moslem.”

„Aga vend?”

„Ei ole vendki moslem.”

„Aga miks siis ometi?!”

Väga raske on sellistele ülimuretsevatele prouadele selgitada, et kannan rätti omast vabast tahtest ja veendumuses, et see tõesti säilitab minu väärikust, eriti Prantsuse hullude temperamentsete meeste hulgas ringi liikudes.

(jätkub raamatus)

Asjad said juba peaaegu joonde, kui ma jälle pidin kisa tõstma.

„Ja kus on see koht siin abielutunnistusel, kus on kirjas, mis minu uueks perekonnanimeks saab?”

„Kuidas nii, uueks perekonnanimeks?” ei suutnud kirjutaja oma imestust varjata.

„Noh, et enne olin ma Hommik, nüüd hakkan kandma oma mehe nime.”

Ametnikud vahetasid omavahel pilke. „Preili, ma ei tea, kuidas teil seal Euroopas on, aga meil siin ei ole abieluleping mitte ostu-müügi leping ja naine mitte maja, mis lepingu allkirjastamisel endise omaniku nimelt uue omaniku nimele läheb. Naine on indiviid ja see nimi, mis talle sünnil saab, talle ka jääb.” Selle peale ei olnud mul muidugi enam midagi öelda.

(jätkub raamatus)

 Veel võib tänavapildis huvitavaks pidada päris suurt hulka eurooplannasid ja ameeriklannasid, kes silkavad täiesti vabalt ringi oma küllaltki prominentsete dekolteede ning olematute seelikutega. Taas kord vastupidiselt lääne ühiskonna arusaamadele paistab kohalikel olevat neist küllaltki ükskõik, mingit jõllitamist ei toimu. Üks toredatest Kuveidi seadustest näeb nimelt ette, et kui mõni naisterahvas end tänaval ahistatuna tunneb (ja seda võib ta tunda ka siis, kui mõni tundmatu meesterahvas temaga kellaajast juttu teeb), võib ta kohe kaebusega lähimasse politseijaoskonda pöörduda ning meest ootab lihtsamal juhul rahatrahv, raskemal aga vangla. Lääne ühiskonna meestele muidugi selline korraldus ei istuks, aga Kuveidis on sellega kõik harjunud.

(jätkub raamatus)

Viimaks tuuakse lauale koonusekujuline savianum, mida nimetatakse tažiiniks ja mille kaane all peitub aurav… hmmm… ühepajatoit? See on juurviljahautis, mille keskel ilutseb käntsakas liha. Toit on väga maitsev, kuigi mulle liiga vürtsine. Aga oh õnnetust, mis trikkidega ma selle söömiseks küll hakkama pean saama! Marokos nimelt süüakse traditsioonilisi toite laua keskel asuvalt ühelt aluselt, näiteks tažiinilt, kuid ka suurelt puidust või savist taldrikult. Ma ei märka kusagil ühtki kahvlit, nuga ega lusikat.

(jätkub raamatus)

Aeg-ajalt sõidame läbi mõne väikese mägilinnakese. „Kas need linnad on uued?” uurin oma abikaasalt.

„Ei, miks sa arvad, et uued?”

„Noh, majad on ju kõik pooleli.”

„Mimoodi pooleli?” ei suuda Mustapha oma imestust varjata.

„Ülemisel korrusel ei ole katust, nurkadest paistavad paksud traadid, see tähendab, et sinna peale peab veel midagi tulema, ja pealegi ei ole peaaegu ühelgi majal välisviimistlust.”

Olen jälle suutnud oma abikaasa naerma ajada, ilma et mõistaksin, miks nimelt. Veidi end kogunud, seletab Mustapha mulle: „Majad ei ole poolikud, siin niimoodi ehitataksegi. Vaata, esimesel korrusel perekond elab. Teine korrus ei olegi õige korrus, see on katuseterrass, kus naised pesu pesevad ja kuivatavad ning kus pühade ajal lammast tapetakse ja liha küpsetatakse. Traadid on nurkadesse jäetud selleks, et hiljem, kui mõni lastest abiellub ja tal oma maja ei ole, ehitatakse terrassist järgmine korrus ja sinna peale uus terrass. Mis aga puutub välisviimistlusse, siis seda tehakse siin harva.”

„Miks, maja on ju niimoodi poolik… ja inetu?” teen ma suured silmad.

(jätkub raamatus)

Otsin oma kohvrist välja öösärgi ja hambaharja, ajan särgi selga ning suundun WCsse. See on kindlasti see viimane parempoolne uks. Avan ukse. Mu suugi unub lahti, kui WCd jõllitan.

„Mis viga on? Mis on? Kas sul on halb?” Mustapha peab oma küsimused mitu korda esitama, enne kui reageerin.

„Mis see on?” sosistan ma, näpuga WCle osutades.

„See on tualettruum.”

„See ei ole tualettruum, see on… see on… auk!!! Ma ei saa ometi iga päev WC asemel augul käia! Ei ole võimalik, lihtsalt ei ole võimalik!”

(jätkub raamatus)

Ega see põrandapesugi siin midagi väga lihtsat ja loogilist ole. Nimelt elavad marokolased vannitoas. See ei tähenda, et nad teised toad hüljanud oleks ja ainult vannitoas istuksid, vaid seda, et enamik nende majast on meie mõistes sisustatud kui vannituba või saun, kuna seinad ja põrandad on kaetud kahhelkividega. Iga toa nurgas on ka väikese ümara metallraamiga kaetud äravoolutoru ots, justkui duši all.

(jätkub raamatus)

Tegelikkuses saavad kahte naist endale lubada vaid väga rikkad ning väga vaesed. Väga rikkad, heakene küll, aga kuidas siis väga vaesed? Lihtsalt – kui mehel mingit vara ei ole, ei ole ju ka midagi jagada. Ühele naisele üks palm, teisele teine, kummagi ümber lina või pappkastist võrestik, ja ongi kaks maja.

(jätkub raamatus)

Asume teele mäest alla kesklinna poole. Arutan omaette, et kus Fatima siis elada võiks.

Kas odavamad majad on siin, keskturul, kus liiga palju lärmi ja suitsu? Ei, me liigume edasi ja edasi, kuni jõuame linna piirini, kus laiutab prügimägi.

„Ega Fatima ometi prügimäel ela!” hüüatan ma naljatamisi.

„Ei, siit edasi,” näitab Najat prügimäe taha.

„Aga… aga linn saab ju siin otsa… seal ei ole enam midagi?” ei suuda ma mõista.

„On… tule ja sa näed ise,” on Najat napisõnaline.

Tõesti, prügimäest edasi asub vana jõesäng, kus Najati sõnutsi juba viimased kümme aastat ei ole vett. Sängi põhjas on näha kivi- ja sodihunnikuid. Najat astub varmalt ühe sellise ette ning hakkab sikutama mingi ühe sellise ette ning hakkab sikutama mingit lauajuppi… oih, see on hoopis uks! Maja uks! Fatima kodu?

(jätkub raamatus)

 Ahju kõrval leiva küpsemist oodates ja küpseva leiva aroomi kopsudesse tõmmates märkan seal kõrval imelikku puud, mille ümber on mähitud suur, justkui kasvuhoonekile.

„Misjaoks see veel on?” küsin Fatimalt, näpuga „kaunistatud” puu suunas osutades.

„See on meie vannituba,” vastab Fatima ning naeratab jälle oma päikesenaeratust.

„Kuidas saab küll see vannituba olla?” ei suuda ma taas kord oma imestust varjata.

Fatima on kohe püsti ja valmis mulle demonstreerima: „Vaata, lähed siia kile sisse,” leiab ta kilehunnikust avause ja kaob üleni kile alla. „Seejärel lased endale ülevalt august vett kallata, ise samal ajal siin seebitades,” kostab hääl kilehunniku seest.

(jätkub raamatus)

„Miks vanaema põrandal istub?” uurin Najatilt. „Kas ta on tõesti nii vana, et ei jaksa diivanil olla?”

„Ei,” muheleb Najat „Ta ei ole kunagi diivanil istunud. Meie vanaema on väga traditsiooniline berberi naine, nagu ka vanaisa on väga traditsiooniline berberi mees. Sa peaksid nende kodu nägema – see on veelgi lihtsam kui Fatima oma, kuid seekord mitte vaesuse tõttu. Vanaisa ütleb, et liigne luksus teeb inimese laisaks ja haigeks ning vanaema nõustub temaga.

 Najati endine klassiõde Miina on pisikest kasvu kleenuke, kuid treenitud tüdruk. Tal on suured mustad silmad, mis teevad ta veelgi nooremaks. „Sellisest tüdrukust saaks Euroopas või Ameerikas kindlasti filmistaar, ta on just seda tüüpi,” mõtlen ma.

Miina oleks justkui mu mõtteid lugenud ning ütleb mulle „rohuleotist” juurde valades: „Kuulsin, et sul olid eile pulmad, mabruuk! Mina vist niipea küll mehele ei saa.”

„Miks sa nii arvad?” küsin imestunult.

„Ma ei ole selleks piisavalt naine,” teatab Miina kelmikalt naeratades.

„Mida see tähendab?” ei suuda ma mõista.

„Ma olen liiga kõhn. Marokolastele meeldivad naised, kes näevad välja nagu naised, mitte nagu teismelised tüdrukud. Ükskõik kui palju ma ka ei söö, ei võta ma grammigi juurde. See ajab mind lausa hulluks. Proovisin vahepeal isegi vaid magusast elada, aga ega see aidanud ning viimaks läks mul süda nii pahaks, et sellegi poole kilokese, mille olin jõudnud juurde võtta, kaotasin südamepöörituses.”

(jätkub raamatus)

Ühel hommikul, kui olen end just teleri ees teki sisse mähkinud, märkan, kuidas Najat sokid jalast viskab, püksisääred üles käärib ning põranda külma veega üle valab. Brrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Juba mõte sellest, mis toimuma hakkab, ajab mul üle kere kananaha ihule.

Minu aimdus ei peta mind: ta on tõepoolest otsustanud hakata põrandat pesema… paljajalu, külmas vees. Huvitav, mitu kraadi toas on? Puhun suust õhku, mis otsekohe aurustub.

„Najat, kas sa haigeks jääda ei karda?” küsin umbusklikult teki alt piiludes.

„Mispärast?” ei suuda virk koristaja mind mõista ja tõmbab lahinal vett enda poole, nii et see väikese lainena üle ta jalgade uhub.

„Kas sa ikka märkasid, et oled praeguses külmas paljajalu kahhelkivipõrandal külma vee sees?” püüan võimalikult täpselt selgitada.

Najati suunurgad tõusevad muheluseks. „Kui ma lapsest saati pole sellepärast haigeks jäänud, miks peaksin siis nüüd jääma? Oled sa ikka imelik!”

(jätkub raamatus)

Ükskõik, kas jalutate Maroko suurlinna-, väikelinna- või külatänaval, inimeste väljanägemise üle ei tasu siin kunagi imestada. Siit võib leida absoluutselt kõike. Mehed, kes kannavad lõheroosasid, tibukollaseid või isegi lillelisi džellabasid, on siin täiesti normaalne nähtus. Ka ei tasu omi järeldusi teha sellest, kui kaks mees käest kinni jalutavad – seda peetakse siin mitte teatud kuuluvuse, vaid lihtsalt sõpruse märgiks. Me oleme harjunud, et naised vahel tänaval käevangus või käest kinni käivad, kuid Marokos võivad seda vabalt teha ka kaks meest, isegi kui see tundub meie silmale pentsik. Eriti kummaline on pilt siis, kui need kaks sõpra on suurte vuntsidega vanakesed.

(jätkub raamatus)