Petrone Print

Korraga on kõik paigast ära! See, mis peaks olema üleval, on all, ja see, mis peaks olema all, on üleval. Kõik on viltu – väga viltu. Katsun jalge all mingitki pinda leida. Kuidagimoodi see ka õnnestub. Kellegi jalad toetuvad minu jalgadele, silmade kõrgusel ripub kurjakuulutavalt kellegi botas, ühele istmele on prantsatanud kolmas reisija, tema paariline püüab meeleheitlikult vabalangemist vältida…Me oleme kraavis! Bussiuksed vaatavad harmatanud rohukamarat – bussi tavaparane väljapääs on suletud. „Rahu! Ma palun – ainult rahu!” Ma ei tea, kas paistan sel hetkel korraldusi jagades Mussolini või Hitlerina, aga mu hääl mõjub neile. Kõigepealt tuleb üles leida jalanõud, sest külmavõetud maakamarale paljajalu minna oleks enesetapp. Siis peab lahti kangutama bussi õhutusluugid ja ükshaaval tasahilju maapinnale laskuma. Olen viimane. Bussijuhid annavad väljast märku – kiiremini! Heidan murelikke pilke bussi tagaosa suunas. Keegi ju ei tea, mis toimub kütusepaagi ja mootori juures. Bussi vahekäigus istub veel viimane reisija.

„Kas jalanõud on jalas?” küsin.

„Jah,” saan vastuseks.

„Jope?”

„Jah.”

“Hakkame siis minema!”

„Ma ei oska lipsu valida!” kostub vastuseks ja mind vaatavad reisija nõutud silmad…

(jätkub raamatus)

Ester! Appi!” Rahvahulgast läbi trügides õnnestub mul lõpuks ruumi pääseda. Raimond on keeratud kõhuli ja parasjagu pannakse jalga kipsi.

„Mis nüüd siis on?” mõistan vaid küsida.

„Ta ei saa aru! Ta ei saa mitte millestki aru!“

Kuna Raimond oli keeratud kõhuli, siis pandi kipsi valele jalale! Kahe peale õnnestub meil asi lõpuks selgeks teha, aga nüüd lööb valges kitlis korpulentne daam käed puusa: „Mul pool tööd juba tehtud! Kõik ilmaasjata! Tule siia ja aita mul see jama ära koristada!”

Töö lõpuks tehtud, vaatavad kanderaami alt vastu ka mu enda kipsiseks saanud varbad.

(jätkub raamatus)

Oma teisel saabumisjärgsel hommikul ootab mind kirjut triiksärki ja lipsu (!) kandev vibalik, närvilise olekuga noorepoolne meeskodanik.

„Ma ei saa magada, meil on kummitused!” prahvatab ta. „Kummitused?”

„Keegi käib ja kolistab. Siis jääb kõik vait. Seejärel algab mingi krigin, siis nagu vaikne niutsumine – ja jälle vaikus,” jätkab noormees surmtõsiselt. „Ka te olete täitsa kindel, et meil on turvaline selles majas ööbida?” küsib ta selga küüru tõmmates ja häält madaldades.

(jätkub raamatus)

Lõpuks ongi ta kohal, meister ise: poolpikkade pisut lokkis ja harali  juustega kena mees viipab mind istuma päevinäinud nahktugitooli. Arusaamatult ärev surin läbib mu keha.

„Pange oma jalg siia, mulle lähemale,” kõlab mahe käsklus ja mehe suunurgad liiguvad vaevumärgatavalt üles. Vaatan oma tolmuseid varbaid ja häbenen. Ma tulin ju ainult vaatama, või proovima või nii… Kirun oma ületamatut uudishimu. Ühtegi sõna rohkem lausumata, libistab sandaalimeister käe üle mu jala. Võpatan.

(jätkub raamatus)

Olen võtnud mõnusas korvtoolis istet ja tellinud piimaga jääkohvi frappé, kui ta mu kõrvale istub – nagu muuseas, justkui märkamata, et siin keegi on. Vaatab mulle oma tõsiste, pisut uniste silmadega otsa, pöörab seejärel pea demonstratiivselt tänava suunas ning jääb huviga jälgima lähenevat siresäärsete tüdrukute kampa. Siis tõuseb järsku, nagu tahaks minna, aga otsustab viimasel hetkel ümber ja istub tagasi mu kõrvale. Veel lähemale. No on ikka nahaal, mõtlen. Vaikime mõlemad. Piidlen kulmu alt isehakanud naabrit. Päris põnev tegelane: kastanpruunid rohekate täppidega silmad, lühike, juba pisut hallinev habe, turritavad vurrud. Pruunil karvasel rinnaesisel metallist ripatsiga sinine kaelaside. Päris maitsekas kombinatsioon.

„Sa meeldid mulle,” pean tunnistama, „kohe esimesest silmapilgust. See sinu julgus ja loomulikkus ja…”

Tunnen õrna puudutust oma jala vastas.

(jätkub raamatus)

Alustuseks võtan kõne paari pulmakorraldusega tegelevasse firmasse.

„Juulis, ütlete?” kostab imemagus naisehääl telefonitoru teisest otsast.

„Juulis, juulis,” vastan kärmelt ja ootusrikkalt. Ma tean vastust ette, aga nagu ütleb kreeka vanasõna: uppuja haarab kasvõi iseenese juustest.

„On veel mõned vabad päevad, teil on tõesti vedanud, aganädala sees. Nädalalõppudel ei ole enam ühtegi kuupäeva pakkuda,” kuulen paberilehtede krabinat ja tähtsaks tehtud häält.

„Kas teisipäev, 17. kuupäev, on vaba?” küsin, uskumata oma kõrvu.

„Seitsmeteistkümnes? On tõesti vaba, aga see ei ole teisipäev, see on neljapäev!”

„Ei ole, ei ole!” karjatan telefoni, sest juba peaaegu peosolnud võimalus hakkab sealt ära libisema. „See on kindlasti teisipäev! Ma vaatan praegu kalendrisse!”

„Millise aasta kalendrisse?” püütakse minu üle teisel pool toru nalja teha. Ja samal hetkel mõistame mõlemad, et see ei olegi nali. Me tõesti vaatame erinevate aastate kalendrisse. Mina ikka sinna tänavuse ehk 2007. aasta kalendrisse, aga pulmakorraldaja muidugi 2008. aasta omasse – sest need õilsad hinged, kes võtavad vastu reserveeringuid juba aastaisse 2009 ja 2010, ei oska minu moodi lootusrikkalt isegi mitte mõelda.

(jätkub raamatus)