Petrone Print

Tean kohe, et ei unusta kunagi oma esimest poolt tundi Uues Maailmas, kui sõidan Bogota lennuväljalt kesklinna. Olen õhu lummuses - paksu, raskesti hingatava, aga nii mõnusalt sooja õhu, mis paitab põski, kui taksoaken lahti keerata. Mitte inimesed ega majad ei köida minu tähelepanu, vaid see õhk, mis lõhnab nagu vana saabas. Siit alates on kõik uus. Pole vahet, kas mind oleks see esimene ärevus tabanud Bogota-laadses metropolis või imepisikeses külas - õhk on juba algusest peale täis tabamatut, mida kannavad kõik lõunamaad maailmas ning millest põhjamaalane saabki sõna otseses mõttes ainult haisu ninna. Autopeeglisse kiigates vaatab mulle vastu vana ja räsitud zombie. Romantilisest unelmast ja uue maailma ihalusest pole magamata näol jälgegi.

(jätkub raamatus)

Minu kõrval istuv pisike poiss silmitseb mind huviga. Ta ei saa ilmselt aru, et olen agoonias, ning alustab vestlust. Poiss pärib, kust ma olen, kus ma elan, millega minu vanemad tegelevad.Ta ei tea, et iga vastus, mille ta saab, on hingehinda väärt. Lõpuks ei jää mul üle muud, kui vaigistada teda selgitusegaoma enesetunde kohta. Poiss saab aru ja on mõnda aegavait.Ta peab vastu kümme minutit.„Tüdruk, kuule, kas sa tead, mis see mul süles on?”„Leib, kui ma ei eksi.”„Ei eksi. Aga kas sa tead, mis on selle leiva sees?”„Leiva sisu, ma eeldan.”„Mkm, siin sees on raha.”„Miks sa raha leiva sees kannad?”„Sest muidu võtavad sõdurid või geriljad selle endale.”

(jätkub raamatus)

Kuulen lastelt lugusid, mis on mõnikord naljakad, vahelaga ehmatavad. Eelmisel nädalal sain teada, miks 15-aastaneAdriana koolist päris kaua puudus. Adriana jäi oma poisssõbrast rasedaks ning tema padukatoliiklastest vanemad otsustasid vastu kõiki ootusi, dogmasid ja doktriine neiu abordilauale saata, sest nad poleks talunud kogukonna hukkamõistu. Huvitav, mis tundega nad edaspidi kirikus käivad? Kas nad üldse mõtlevad sellises olukorras OMA jumalale? Oma ametiõe Birgiti käest kuulen teisegi õõvastava loo.Ühel hommikul oli tema klassis uus tüdruk. Birgit tahtis end tutvustada ja tema nime küsida, kuid tuli välja, et tegu on „sama vana” Dianaga, kes tal ennegi klassis oli, kuid kes nüüd oli ilukirurgi noa alt läbi käinud. Diana nina, kõht, põsesarnad ja rinnad olid tundmatusenimuutunud. Ka Diana on 15-aastane.

(jätkub raamatus)

Koolis on esimene vaimustushoog minu tuleku üle lahtunud.Teised õpetajad pole rahul mu riietumisstiiliga. Nad peavadseda korratuks ja väljakutsuvaks. Iseenesest poleks mulrange lõikega kostüümide vastu midagi, aga mul ei ole raha, etneid osta. Isegi Kolumbias. Isegi miljonärina. Nimelt on minukuupalk täpselt miljon Kolumbia peesot, mis on iseenesest muljetavaldav number, kuid kahjuks teeb see Eesti rahas isegisiinsetes tingimustes pigem tagasihoidlikud neli tuhat üheksasada krooni, millest tuhat läheb üüriks ja viissada õppelaenuks. Ülejäänu kulub kiirelt igapäevaste vajaduste peale, sest siinsed hinnad ei ole Eesti omadest eriti palju madalamad. Reisimine on Kolumbias kallis, ent kuidagi ei tahaks ainult Manizaleses „näppe keerutada”. Seega vabandused, minu armas ja korralik õppeasutus! Senikaua, kui ei tõuse minu palk, peate taluma katkise säärega teksapükse ja T-särke, mille seljale on kirjutatud „Lolita” ja „Jesus is a fashion guru”.

(jätkub raamatus)

Eesti filmikuu lõppedes olen leidnud endale hulgaliselt uusituttavaid, uusi kogemusi, uue tõeliselt ustava sõbra Jorge ja…uue töö, sest kõikide Eesti kinoga seonduvate ürituste lõppedes ootab mind töö Colombo filmifestivalide koordinaatorina. Esimesel tööpäeval leian laualt pataka kirju, mis on jäetud filmitsükli külastajate poolt. Tegu on armastuskirjadega. Nimelt on mõned tulihingelised festivalikülastajad leidnud, et parim Eesti juures olen mina. Nende hulgas on ka üks naine, kes on valmis oma senise elukaaslase minu pärast maha jätma. Ta on ainuke,kellele vastan, sest hoolimata sügavast komplimendist pean sellist asjade kulgu siiski äärmuslikuks ja soovitan tal kindlasti oma elukaaslanna juurde jääda.

(jätkub raamatus)

„Aga mis teeb El Eslaboni eriliseks?”„Sellel kohal on mingi eriline energia. Kõik, kes siia tulevad,jäävad kuni sulgemiseni. El Eslabonil on oma hümnid, mispanevad rahva joovastusest möirgama. Ja ometi ei ole siin midagi muud kui mõned lauad, toolid ja kulunud baarilett. Siintantsivad kõik koos: vanad, noored, rikkad, vaesed. Aga kunagi ei teki tüli ega kaklusi. El Eslabon on tõenäoliselt kõige humaansem joomaurgas maamunal!”„Mincho, miks te oma tualetti liftiks kutsute?”„Sest sealt tullakse tavaliselt välja mitmekaupa,” muigabMincho ja nuuskab demonstratiivselt, üht ninasõõret näpugakinni pigistades. Naerame.„Oled viimasel ajal siin päris palju eestlasi näinud, meil oliseltskonnas hiljuti üks eesti–kolumbia segapulm. Mis muljeme sulle jätnud oleme?”„Toredad inimesed, ei ole nii ennast täis kui enamik välismaalasi, kes siin käib. Eh, joote hullupööra! Aga milline kandmine! Pärast mitut pudelit rummi ajate mõistlikku juttu, vihute salsat ja naerate suure häälega. Müts maha! Üks märkus siiski. Rummi juuakse siin baaris haljalt või jää ja sidruniga – meie, vanad antiimperialistid, ei taha mingist kokakoolast midagi kuulda!”

(jätkub raamatus)

Oh, Mona, mu arm. Mona on hull, seda kindlasti. Agama armastan harva kedagi nii pööraselt, nagu ma olen õppinud Monat armastama. Kunagi aastakümnete eest saabus ta Medellìni, et õppida, õppida, õppida. Doktorantuuris sai Mona tuttavaks Johniga ja jäi viieks aastaks ka tema kütkeisse. Koos Johniga lõid nad esimesed kohvikud Ajakirjanike pargis ja astusid vastu igasugusele sõnavabaduse piiramisele ning muule ülekohtule, mis tol ajal ümberringi lokkas. Nad teevad seda praegugi. Kord, rohkem kui kümne aasta eest, saatis Pablo Escobar Mona asutatud kohvikusse El Guanabano „kapid” kohale hoiatusega, et kui see ka järgmisel õhtul pärast seitset lahti tehakse (nagu ükskord Minchogi mainis, ei tohtinud tol ajal ükski avalik koht pärast seitset lahti olla, et mitte kokakuningate kehtestatud linnarahu häirida), siis lasevad nad kohviku õhku ja Monale kuuli pähe. Mona vastus oli selge ja kindel: ennemini sureb ta kuulist kui igavusest.

(jätkub raamatus)

Viis tundi hiljem saab piduroog valmis. Liha on veidi vintskeja juurviljad pisut kõrbenud, mistõttu toitu päris suures koguses ka üle jääb, aga tujul pole viga, sest sünnipäevalaps on ohtra rummi najal mõne hea nalja visanud ning praega tegelemise asemel kõigiga salsat tantsinud. Pärast umbes viiendat raundi „liftis” on mul tuju ülev. Ma ei saa enam kuidagi oma emotsioonidega hakkama. Jalutan bravuurikalt Johni juurde ja üritan teda erinevate mõttetuste abil provotseerida. Ma ei tea isegi, miks ma seda teen.„John, oled sa uhke, et ma täna siia nii palju rahvast kohaleolen toonud? Kas sa tunned ennast minu seltsis superstaarina?”John ei tee esialgu välja ja serveerib külalistele rahulikultjooke edasi. Ma ei anna alla. Pean kuidagi tema jäägitu tähelepanu saavutama.„Kas sa oled veendunud, et mojitot ikka niimoodi tehakse?Sa teed ju kõike vales järjekorras.”John paneb klaasi käest ja vaatab mulle pikalt otsa.„Kallis Ave, palun mine ja tee midagi, mis tuleb sul pareminivälja kui minu närviajamine.”

(jätkub raamatus)

Kõige suuremaks sõltuvuseks on kujunenud vajadus tugevateemotsioonide järele. Nende nimel ohverdan mõnikord nii kohustused, minust hoolivad inimesed kui ka iseenda siiradtunded. Selle nimel võin rahulikult päevade kaupa tangokohvikutes istuda, õhtul salsabaaride „liftides” valget surma otsida, pargifriikidega juttu puhuda, endasse armunud noormehi ära kasutada või isegi hommiku hakul turul koos lihunikega värskelt tapetud sigu tükkideks lõigata. Ma ei löö risti ette millegi ees, mis annab mulle võimaluse kogeda midagi uut ja tabamatut ning mul on hirm, sest kindlasti pole seda võimalik jätkata lõpmatult, ilma et miski ennenägematu vahele segaks, ilma et keegi või miski sellisele egotsentrilisusele käe ette paneks.

(jätkub raamatus)

Teen silmad lahti ja avastan end üleni valgest ruumist. Valged linad, valge lamp, valged seinad ja valged laed. Kuna ma pead liigutada ei jõua, jään ainiti valget lage silmitsema. Tunnen tühjust. Nii oma mõtetes kui selles ruumis, üldse igal pool. Ja see tühjus on tegelikult päris mõnus, puhas, vabastav.

Ma mäletan kõike juhtunut kristallselgelt. See painab mind, et mäletan, sest praegu ei tahaks ma midagi mäletada. Aga hea küll, mäletan siis. Ja kui end mälupiltidega tegelema sunnin, saan aru, et ilmselt on juhtunud midagi hirmsat, sest ma ei saa ennast hästi liigutada, olen üleni mingisuguste torude ja voolikute küljes kinni.

Äkitselt avaneb uks ja sisse astub õde, ka tema on üleni valges. Ta naeratab mulle avalalt ja on rõõmus, et olen üles ärganud. Olen talle tänulik, et ta ei heida mulle nukraid või kaastundlikke pilke. Üritan rääkida, aga ei suuda hästi, nii et õde vaigistab mind, pannes näpu suule, ja palub mul veel puhata. Ta ütleb ukselt, et ärgu ma üldse muretsegu, kõik saab korda. Ja läinud ta ongi.

(jätkub raamatus)