Petrone Print

Milline inimnahkade paraad ja väljanäitus! Uskumatu, kui paljuerinevaid naha- ja kehatüüpe on olemas. Muidu ei pööragi sellele tähelepanu, aga kui kokkupuude kehaga muutub tööks,omandab see kõik hoopis teise varjundi. „Inimesi võiks nende naha kareduse, pehmuse, siidisuse, niiskustaseme ja karvakasvu järgi jagada siilideks, oravateks, mäkradeks ja karudeks. See oleks lihtsalt üks klassifitseerimise viise,” arutlen endamisi üht eriti karvast meest mudides. Tal on isegi selg karvane. Muide, siin raseerivad osad mehed oma rinnakarvugi, rääkimata jalgades ja kätest…

(jätkub raamatus)

Ähmane mälestus on mingist maavärina sarnasest helist, kohutavast mürast, siis saabub pimedus ja seejärel vereloik, mis põrandal järjest suureneb. Aeg kiirabi saabumiseni tundub igavikuna. Mick helistab juba teist korda. Pea käib ringi, silme eest on must, kõrvus kohiseb, mõistus tahaks kehast põgeneda, ära, ära selle õõva seest. Mul on hirm. Surmahirm. Sellisel moel ma surra ei tahaks, et jooksen lihtsalt verest tühjaks. „Proovige meelemärkusel püsida,” ütleb saabuv kiirabiarst, kes mitte millegi üle ei imesta. Nad upitavad mu kanderaamile. „Hoidke silmad lahti,” manitseb arst ning palub Sirtsul kaasa tulla ja minuga rääkida. Mul hakkavad pisarad voolama. Ma olen alles kolmandat päeva Ibizal, ma olen veel noor, mul on väike laps. Ma ei taha veel surra, ma ei taha ega tohi!!! Ma pole veel valmis ära minema.

(jätkub raamatus)

Aga nüüd ootab Tõeline Pidu Atlantises. See kestab kolm ööd ja päeva! Järjest! Vaimustus elust enesest röövib mõistuse ja sa ainult tantsid. Rütm paneb tegema pöörasusi, lõpuks vingerdad maas ja oled viinatagi purjus!!! Jah, just sellist seisundit ju inimesed tahavadki, aga milleks siis nii palju abivahendeid?

Atlantis on rahvakeelne nimi kohale, kust roomlased kunagi Ibiza linna ülesehitamiseks kiviplokke välja tahusid. Sellest ajast on siia moodustunud trepiline astmestik ja mereveega basseinid. Taamal üleval on palju koopaid, kus kunagi pärishipid elutsesid. Reserveeringi ühe koopakese, mis on piisavalt lähedal, nii ei pea ma öösel kuskile kaugele ronima hakkama. Keegi on siia toonud ühe madratsi ja öö on mureta.

(jätkub raamatus)

Kas tunduks kummaline, kui keegi ütleks, et elab mahajäetud jalgpallistaadoni duširuumis? Mina küll ei imesta, sest just seda ma nüüd teen… Sirts avastas selle mahajäetud spordikompleksi juba mõnda aega tagasi ja nüüd oleme ta külalised. Sirts on Ibizal juba maikuust saadik. Kõik, kes mingit tööd tahavad leida, tulevadki tavaliselt aprilli lõpus või mais, sest siis pole turistide hordid veel saabunud, ärid otsivad personali ja töökohti külluses. Nüüd on aga paraku juba juuni ja töökohti raskem leida. Meie spordikompleks-skvott koosneb restoranist, staadionist, selle all olevatest dušiboksidest ja tühjast basseinist, mille sisse on hulgaliselt sisalikke surnud, kuna nad ei suuda sealt enam välja ronida. Teadmata põhjusel on see kõik hüljatud juba üheksakümnendatest aastatest saadik, kuid ikka veel vedeleb siin fotosid jalgpalluritest, maja kõrval ilutseb kaunis kettaheitja pronkskuju.

(jätkub raamatus)

Sirts on vahepeal Salinases mingite inglise telemeestega tutvunud. Täpsemalt Satelliitkanal Rapture TV tüüpidega. Nad tahaksid vändata pooldokumentaalfilmi tüdrukutest, kes pidevalt ja igal pool nudismi harrastavad. Mitte et nad ennast kangesti näidata tahaksid, see on nende loomulik olek. Kuna Sirts neile Salinases alasti silma jäi, siis arvasid nad, et selle plaani võiksime just meie teoks teha. Mõeldud-tehtud. Lahe ettevõtmine, tõeline kunstiprojekt-performance. Elus tuleb ikka midagi uut proovida. Peame alasti mööda tänavaid, turgu ja vanalinna kohvikuid jalutama. Kohvikus pole probleemi, seal on enamasti homomeelsed koos, kes naisekehale niikuinii suurt tähelepanu ei pööra, ja rannas ollakse samuti paljad, aga turul läheb kismaks. Ehhee, siivsad Ibiza vanamutid ei raatsi muidugi meid tomatitega loopida, vett kulutavad nad meie peale aga küll. Otse oma joogipudelist tulistavad meid. Oh seda lõbu ja lõkerdamist.

(jätkub raamatus)

Suured päikseprillid ninal ja muhe naeratus näol, passib Pepe Casita baarileti taga. Nägu venib veel laiemale naerule, kui ta mind näeb. Ta sirutab juba eemalt käed välja ja heidab kepi nurka, musutamises on ta agar ja üritab ikka huultele sihtida. Talle ei pane ma seda pahaks. „Mu Jumal, sina siin. Oota, ma meenutan… Viimati olid siin eelmise aasta märtsis, eks?” „Oi, Pepe, su mälu on enneolematult hea,” suudan imetledes kuuldavale tuua. „Sa tead filigraanselt kus, millal ja kellega!” „No mida vanainimesel ikka muud meeles pidada, ”muheleb Pepe. Mõtlen alati, et nii tore, kui on keegi, kes on alati heas tujus, ei kurda ega hädalda. Pepe on just selline. Isegi kui ta puusaoperatsioonilt tuli, liipas ikka mäest alla Casitasse noori tüdrukuid vaatama. „Kellele siis noored tüdrukud ei meeldi, ikka ilus kaeda,” naerab Pepe ja tõesti, imetlevaid silmi ja kiitvaid sõnu jagub tal kõigile tüdrukutele ja naistele.

(jätkub raamatus)

Ibizal teatavasti on veidraid nähtusi ja inimesi küllaga, see saar lausa tõmbab mingi magnetina kiiksuga inimesi ligi. Minaaga armastan veidrusi, sest neis on nii palju avastamisrõõmu.Teiste kiikse jälgides on vahel ka ennast kergem mõista või siis oma sallivuse piire kompida. Räägitakse, et Io nimetab end pooljumalaks, kuna ta suutvat suhelda teiste planeetide olenditega ja tal olevat muidki üleloomulikke võimeid. Sestap on ta ümber koondunud õukond imetlejaid, enamasti küll naisi, ja alati on ta käevangus gängi kõige noorem ja ilusam liige. Mõned inimesed, kuuldes Iost, krutivad vaid nimetissõrme tähendusrikkalt oimukohal. Io ja ta kaaskond olevat väga rikkad, varem omanud nad laeva ja sõitnud mööda maailma ringi. Ibiza tundus neile aga sobiv koht laev ankrusse panna.

Nüüd kuulub kommuunile mitu maja ja kopsakas maatükk.

Me jõuame pärast keskööd kohale. Kuna maja asub maal, siis on ümberringi täiesti kottpime ja mul pole õrna aimugi, kus me täpselt asume. Maja kumab õrnhahkjalt ja valju lärmi sealt ei kosta.Sees valitseb väga imelik energia. Roosa, pehme, hõljuv ja malbe. Olen justkui mingi roosa udu sees. Äkki sel mehel ongi udustamise võimed?

(jätkub raamatus)

Päike on loojunud, viimane kuma on taeva roosaks muutnud.Võtame suuna Es Vedrà poole – saare kõige müstilisema paiga poole, millega seoses räägitakse lugusid UFO-dest ja elektromagnetväljade lõimumisest. See on väepaik, mille koobastes olen varemgi maagia pärast ööd veetnud. See koobas aga, kuhu Daniel mind viib, on tõeline koobaspalee kõrgete eenduvate kaljuservadega, mis loovad küll peavarju, kuid vaadet merele ei varja. Kuu valgustab Es Vedràd –seda hiiglaslikku lohekujulist saart, mis on minu jaoks nii lummava mõjuga. Kuuvalgus helgib selge veega allikal, kust suurte sõõmudega vett joome. See allikas on müstika, sest ma pole siiani Ibizal ühtegi allikat üheski koopas ega kõrgel mägedes kohanud. See on imeline leid. Ma olen nii tänulik, et ta mind sellisesse kohta tõi. Koopas pole kedagi, kuid see on puhas ja hoolitsetud, valge sääsevõrguga kaetud voodi on nagu baldahhiinsäng ja puu küljes helendavas võrkkiiges lebaks justkui keegi nähtamatu.

(jätkub raamatus)

Kui kord taas puu all oksi kärbin ja Taavi Mikk mu sülle magama on jäänud, näen, et mu rinnast immitseb veel veidi piima ja üks uudishimulik sisalik tuleb seda maitsma. Tema smaragdroheline selg küütleb päikesevalguses ja ta teekond mööda mind on väga sihikindel. Ilmselt tunneb ta piima lõhna.Tilgakese ära limpsinud, lakub ta mitu korda suu puhtaks nagu kass ja vaatab mulle pikalt silma. Vahel tundub mulle, et siinsed sisalikud on justkui nõiutud haldjad. Nii ebamaiselt lummav on nende pilk. 

(jätkub raamatus)