Petrone Print

„Tahad äkki meie marketingiosakonda tööle minna?” uuris kogukas naine pabereid lapates.

Aga kas sa ise tahad?

Raputasin jälle pead. Pakkugu seda kohta oma vanaemale!

„Mida sa teha siis kavatsed? Sa ju tead, et sul on lepingus kirjas, et neli aastat pärast siit lahkumist ei tohi sa mujal turismivaldkonnas töötada?!” pahvatas ta korraga ja vaatas pingsalt oma pruunide silmadega minust läbi. Ilmselt sinna väikese, modernse külmkapi poole, kus jahtusid kokakoolad.

(jätkub raamatus)

Panin klaasi ohates baariletile ning liikusin naiste tualeti poole. Peen nimi ühele määrdunud lappide ja paberitega kaunistatud ruumile, kus üleslöödud plikad oma põit peavad kergendamas käima… Seda mõeldes kaldusin oma trajektoorilt veidike kõrvale ning toetasin instinktiivselt käe kellegi pikema meesterahva kõhu vastu. Õrnalt, võiksin isegi öelda, et peaaegu märkamatult, ning olin muidugi väga rahul, et suutsin veel viimasel hetkel olukorra piinlikkusest päästa.

Tualetist väljudes vaatas mu endine tugi, pruunisilmne pikk noormees mind pikalt. Aga ei naeratanud. Ei teinud silma. Ei teinud üldse ühtegi märki meie äsjase kokkupuute kohta. Mida see tähendab? On ta mu peale vihane, et kogemata tema Kõrgeaususe kõhukest julgesin puudutada? Oh, hispaanlased, ma ütlen! Mida nad endast arvavad? Pean ta käest nüüd vabandust paluma või…

Hea küll, võtame siis härjal sarvist, kui kord juba Hispaanias oleme!

„Do you speak English?” küsisin otse, kui olin, käed puusas, ta ette seisma jäänud.

Ta kummardus mu näo kohale ja samal ajal kui ta sõrmed näitasid mingi asja väiksust, ütlesid ta huuled: „Öö littel!”

(jätkub raamatus)

Mul oli plaanis terve lõunasöögi aja vaikida. Vaikida ja naeratada. Nii ei saa mitte midagi halvasti minna. Osaliselt see mul ka õnnestus, kuid pärast mereandidega paellat ja paari liitrit õlut ning veini, mille söömaseltskond silmagi pilgutamata ära lahendas, ma ristküsitlusest enam ei pääsenud: ämm istus mugavasti minu vastu toolile, et uurida täpselt, kes ma olen, kust ma tulen ning mida ma teen.

Ja mina siis rääkisin, näost punane, higi mööda selga alla voolamas, sest väljas valitses augustikuine ropp palavus. Rääkisin komistades, kokutades, aktsendiga, vigases hispaania keeles, aga rääkisin ausalt. Ja pikalt. Kohe otsast peale. Kuidas olin ise lahkumisavalduse ülemuse lauale pannud, sest ma polnud õnnelik – milline julgus, eks ole? –, et ilmas ringi vaadata ja leida oma tõeline kutsumus – kui romantiline tänases rahamaailmas, kas te ei arva?! Et tahaksin kirjutada, teha midagi loomingulisemat, töötada vabakutselisena, vabana piirangutest ja teiste taktikepist… Avastasin meeldiva üllatusega, et nõndaviisi kõva häälega jutustades on mu olukord ju lausa põnev ning olin juba lisamas – laulusalmi parafraseerides –, et iga naine on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, jaa, jaa, jaa!, kui mind katkestati.

„Oot-oot, kuidas sa ei tööta? Sa oled 24-aastane! Ikka töötad ju?” küsis ämm silmi kissitades.

(jätkub raamatus)

Imetillukeses kottpimedas elutoas polnud ühtegi akent, värviliste õitega lillepotte ammugi mitte. Silvano süütas põrandalambi ning tuppa voolas punakas valgus. Märkasin, et lambisirmiks oli helelilla t-särk. Diivaneid katsid koltunud, kummaliste tumedate plekkidega riidetükid ning ninna tungis mingi võigas hais. Kassi kusehais, mõtlesin, ja Piia pööritas silmi, nagu oleks ta mu mõtteid kuulnud.

Pruuniks võidunud kööki korraga üle ühe inimese ei mahtunud ning vannitoas olid nii prill-laud kui ka dušinurk kahtlaselt kollakaks tõmbunud. Silvano laiutas käsi ja selgitas hispaania-itaalia segakeeles, et eks see korter tagasihoidlik ju on, ent asja pidavat ära ajama. Oleneb, mis asja muidugi, mõtlesin vastikustunnet maha surudes.

Magamistoas laius kaheinimesevoodi ning ruumi valgustas pisike aknaauk, millele olid trellid ette löödud. Nalja teete või? Kes üldse mahuks siia korterisse vargile?!

Silvano näitas, et selles voodis magame meie Piiaga. Noogutasime tänulikult.

(jätkub raamatus)

Öösiti, kui kõik magasid, võis kuulda, kuidas keegi köögis krabistab. Kuuled kartulikrõpsukoti avamist, kokakoola pudelikorgi sisinat. Kuuled oma päeval valmistatud kartulisalati kausse kolisemas ja kuuled paljut muudki. Hommikul lähed kööki ja pooled sinu söögid-joogid on keegi nahka pistnud. Ainuke, mis puutumatult omal kohal seisab, on “Viru ranna” kilukarp.

Selge, et see, kellel siin nälg nõnda toorelt kallal käis, oli Sai isiklikult. Päeval meie silme all sõi noormees vagalt naeratades salateid ja puuvilju, vandudes, et nälga ta ei tunne ja lihast ei unista, aga öösel vitsutas ennastunustavalt Väikese Korraliku Õpilase peekonit ja vorstikesi. Saia enda toiduriiulis ilutsesid lehtkapsas, kaks tomatit ja neli jogurtit, pidades vastu terve nädala.

Kuna mitte keegi ei julgenud Saiale midagi öelda, kartes solvata tema tundeid ja rikkuda ta salenemisplaane, siis leiutasime trikke, kuidas söögivarusid alles hoida. Kõik, mis vähegi kannatas seista toatemperatuuril, evakueeriti tubadesse. Lõpuks oli külmkapis vaid piim, jogurtitopsid ja “Viru Ranna” kilukarp.

Aga Saiale hakkas asi kahtlane tunduma ja ühel päeval avastasin ta täiesti juhuslikult oma toast minu asjade vahel sobramas. Olin nii üllatunud, et ei osanud midagi öelda ja tema vaatas mulle oma suurte silmadega sama üllatunult otsa.

(jätkub raamatus)