Petrone Print

„Kurat, see on meie laud,” vandus Hardo, kes ilmselgelt otsis võimalust ükskõik kellega kakelda. Taustal mängisid tudengid piljardit ja rüüpasid õlut.

„Ma väga vabandan,” vastasin närviliselt eesti keeles. „Mina mõtlesin, et see laud oli vaba.”

„Sul on imelik aktsent,” ütles Janar, kes samuti kibeles kellelegi äigama. „Kust sa tuled?” päris ta. Janari rasketel kätel olid mustad laigud, võimalik, et jalgrataste või automootorite parandamisest … või siis inimeste kägistamisest.

„Minu olen pärit New Yorgist,” vastasin, üritades kiiresti olukorda selgitada oma puises keeles, „aga mu naine on eestlane, siis ma oskan eesti keelt.”

„Su naine on eestlane?” pahvatas Hardo armukadedalt. Oli selge, et tal endal ei olnud oma eesti naist. Hardo vaatas Janarile otsa. Tõsiasi, et mingi välismaalane oli ühe nende naistest ära röövinud, paistis olevat piisav, et mind Lõuna-Eesti kombe kohaselt süüdi mõista ja karistada.

(jätkub raamatus)

„Võib-olla peaksid sa homme koos minuga Tallinnasse tulema,” pakkus Epp. „See ehk aitaks sind kuidagi?”

„Tallinnasse?” küsisin ma öös kumavaid tontlikke laevu silmitsedes.

Olin Eestist varemgi kuulnud. Kui olin veel väike, andis vanaisa mulle raamatu, milles olid laste lood Teise maailmasõja päevilt. Üks lastest oli pärit Eestist. Mäletan siiani, kuidas too väike tüdruk kirjeldas toidunorme ning seda, kuidas talle meeldis nohune nina, sest siis mekkis muidu maitsetu supp natuke soolasemana. Eestile mõeldes mõtlesin ma tollele loole.

Ühel reisipäeval teatasid aga meie rühma prantslased Sara ja Florent, et nemad olid Tallinnas käinud. Kui nemad sellega hakkama said, saan ka mina. Olin ka kuulnud, et Eesti „saab varsti Euroopa Liidu liikmeks”, mis tekitas kuidagi turvalisema tunde.

Ma polnud Tallinna nime varem kuulnud ning tundsin pisikest rahutust, kui mõistsin, et Eesti — seesama Eesti, kust Epp pärit oli — on vaid poolteise tunni pikkuse praamisõidu kaugusel teisel pool Soome lahte. Teadsin, kus mõlemad maad asuvad, ent millegipärast paiknesid Soome kui „põhjamaa” ja Eesti kui „Ida-Euroopa” minu peas teineteisest väga kaugel.

Sel hetkel, kui ma mõistsin, kui lähedal need pealinnad teineteisele tegelikult on, toimus mu geograafiatajus revolutsiooniline pööre. Jah!?

(jätkub raamatus)

Teel bussijaama ringi vaadates hakkasin mõistma, miks Epp ei kavatsenud elu lõpuni sellesse linna elama jääda. See osa Tallinnast ei näinud üldse välja nagu muinasjutuline keskaegne linn, mida olin külastanud suvel. Polnud põhjamaiseid näitsikuid, kes oleks meelitanud ostma röstitud pähkleid või postkaarte. Polnud kohvikuis õlut kaanivaid pakse skandinaavlasi. Olid vaid hallid inimesed, kes jalutasid mööda kiilasjääd, taustal graniidist nõukogulikud õudused, tahmased 19. sajandi elumajad ja maitsetud postmodernsed kontorihooned, kõik vaheldumisi üksteise kõrval. Tänavail kulgesid Ladad ja BMW-d. See oli huvitav, aga mitte ilus. Sel kellaajal oli Tallinna juba muidugi raske näha ka: ehkki kell oli alles pool neli, oli peaaegu kottpime.

Bussijaamas ronisin koos Epuga bussi peale ja vaatasin reisijaid, kellest nii mõnigi vaatas tagasi kalkide siniste silmade ning peaaegu ähvardavalt ükskõikse ilmega. Mis neil viga oli?

(jätkub raamatus)

Kohvik Moskva oli tuubil täis einestavaid inimesi ning iga kord, kui proovisin kellegagi neist silmsidet saavutada, mõistmaks, kas ehk nemadki ootavad kedagi, vastas mulle tige ja ähvardav põrnitsus, samasugune jäta-mind- rahule-pilk, millega oli mind tervitatud näiteks bussis ja tänaval.

„Andestust,” pöördusin ma inglise keeles ühe heledate juustega mehe poole. „Kas teie olete Ivan?”

Ta pomises midagi eesti keeles, mis kõlas nagu „Käi persse” ning jätkas siis SL Õhtulehe lugemist. Esikaanel oli põlenud auto pilt. Olin Eestis viibinud vähem kui nädala ning oskasin juba Õhtulehte teistest eristada: selle kaanel olid kas autovrakid või poolpaljad tibid. Kui välja arvata pühapäev, ilmus leht iga päev, ning pühapäeviti tervitasid ajaleheriiulid lugejaid kirjaga „Juba homme uus leht”. Eesti ei mallanud oodata.

Nõndaks, blond ei olnud Ivan. Kes siis? Otsustasin mitte õnne proovile panna ning istusin ühe antiseptilise metall-laua taha. Kohvik Moskva? Kuhu jäid balalaikad? Balletitantsijad? Metsikud Vene tüdrukud poolde reide saabastega? Sellel kohal oli konservikarbi karisma. Kohvik Moskva? Pigem kohvik Oslo.

Vaatasin ringi, ent otsustasin, et rohkem eestlasi ma välja ei vihasta. Selle asemel vahtisin oma käsi ning olin selle tegevusega nii ametis, et märkasin vaevu, kuidas minu lauda istus vanem, vuntside ja nahkmütsiga mees.

„Kas teie olete Ivan?” küsisin üllatunult. See tundus uskumatu, et see hallide vurrudega vanamees on Baltic Timesi kohaliku kontori ülemus. Ta on vist karastunud vana kooli mees ja rikkalike kogemustega, mõtlesin ma. Me võime koos veel mõndagi saavutada.

Küsisin temalt taas: „Kas teie olete Ivan?”

„Ivan?” vastas ta ja näitas entusiastlikke kollaseid hambaid. „Da!” Ivan hakkas minuga vene keeles rääkima. „Bla-bla-bla,” jahvatas ta. „Bla-bla-bla, bla-bla. Bla-bla-bla-bla!”

Ivani naeratus tõmbus aga peagi morniks ja ta jutt jäi vaiksemaks. „Bla? Bla?„ küsis ta veel. Võimalik, et ta sattus üha suuremasse segadusse, mida suuremaks läksid minu silmad ja umbusk. Kuidas saab selline tüüp juhtida ingliskeelset ajalehte, kui ta isegi mitte inglise keelt ei oska?

(jätkub raamatus)

„Seega, ma saan aru, et Isamaa on konservatiivne?”

„Nad on parempoolsed,” kinnitas Ivan.

„Ja Reform?”

„Ka nemad on parempoolsed.”

„Ja mida kujutab endast Res Publica? ”

„See on uus partei, nii et keegi ei tea päris täpselt, mida nad endast kujutavad. Ent sisuliselt on nad parempoolsed.”

„Aga see Savisaar?” küsisin ma. „Ta meeldib mulle pisut, meenutab natuke meie ekspresident Nixonit.”

Ivan pani kohvitassi lauale. „Savisaar?” sõnas ta umbusklikult köhatades? „Ta meeldib sulle?”

„Noh, tal paistab olevat huumorimeelt,” ütlesin ma, „erinevalt Juhan Partsist ja Valjust Korrast. Mida Savisaare poliitika endast kujutab?”

„Ta on Keskerakonnast, mis peaks nagu tsentrit esindama,” pööritas Ivan silmi, „ent tegelikult esindab ta ainult iseennast.”

„Kas on veel mingeid parteisid?” küsisin ma.

„Noh, Mõõdukad näiteks.”

„Need on vist mõõdukad, eks?”

„Täpselt nii.”

„Seega on Eestis kolm parempoolset parteid, kaks tsentriparteid ja mitte ainsatki vasakpoolset,” ütlesin ma kukalt kratsides.

(jätkub raamatus)

Kurtsin Epule oma muret Eesti „kellanatsidega”, ent tema selgitas, et Eestis ongi aeg täiesti paindumatu. 10.00 oli 10.00, mitte 10.06. Viimane tähendas kuut minutit hilinemist. „Hilinemine” paistis olevat ropp sõna. Kui keegi hilines, oli ta vastutustundetu. Inimene ei saanud korraga olla tore ja hilineda. Üks välistas teise.

Nii siis juhtuski, et edaspidi võisid tallinlased näha mind mööda jäiseid tänavaid kohtumistele tormamas ning kella vaatamas, ega ma ometi hiljaks jää.

„Ei ole nii palju!” vaatasin ma taas ühel hommikul kella ja oietasin. „Ma jään hiljaks!”

Hakkasin jooksma, aga kukkusin seepeale perseli ja siis selili. Tallinna kivikõva jää ei lohutanud üldse. Sealt õhkus vaid valu.

„Jeerum,” ohkasin ma, kui mõne sekundi pärast end püsti hiivasin. Hõõrusin tagumikku. „Sellest jääb küll hull sinikas.”

Minu eesmärk oli kohtuda kolme Eesti teleajakirjanikuga ja uurida välja, mida nad peavad veel õppima. Pärast seda, kui olin veel mõne minuti jääl surfanud, sisenesin suurde, halli ja nõukogudelikku hoonesse. Seal tehti Eesti Televisiooni. Minu õpilased juba ootasid mind.

Neid oli kolm: Anu, Marko ja Kadri. Epp ütles mulle, et nad on üsna kuulsad, kuid ükski neist ei tulnud mulle tuttav ette, sest meil polnud telekat.

Kõik teleajakirjanikud olid igaüks isemoodi. Anu meenutas Pipit oma laia ja sõbraliku naeratuse ja punaste juustega. Marko oli rohkem reserveeritud. Ta oli lühikeste heledate juustega, laitmatult korralik ning kandis kena kootud vesti. Kadri oli kõige introvertsem. Kõik nad olid täiuslikult riides, täiusliku naha, täiuslike juuste ja hammastega. See jättis mulle sügava mulje.

(jätkub raamatus)

„Verivorst on kasulik,” rääkis Epp. „See sisaldab palju rauda.” Kui ta just ei söönud verivorsti, mugis ta hematogeeni, mis oli ka omamoodi verešokolaad. Otsustasin, et armastan teda ikkagi, söögu ta siis nii palju verd, kui jaksab.

Epp praadis meie vaevu kasutuskõlblikus köögis verivorsti läbi, kallas selle pohlamoosi või hapukoorega üle (seda lisandit serveeriti praktiliselt iga Eesti toidu kõrvale) ning mämmu-mämmu, söögiaeg oli käes.

Hommikuti, kui kohv kannu tilkus ja ma kuulsin oma hüperaktiivset kaasat ühest korteri otsast teise tormamas, tõsteti mulle ette tohutu kausitäis tatrahelbeid: soolast ning pisut mõru tumedat karva putru.

Epp lajatas seda mu taldrikule terve mäe. Suutsin tavaliselt poole ära süüa, kui teesklesin, et see on miski muu, ent teine pool ei mahtunud kuidagi sisse.

„Miks sa putru ei söö?” küsis Epp siis.

„See on soolane.”

„Aga nii peabki olema,” kinnitas ta kulinaariasjatundja kindlusega. „Eestis süüakse sedasorti putru soola ja võiga! See on kasulik. Taldrikutäis tatrahelbeid kõhtu ja kuni lõunani pole midagi vaja süüa.”

Ma ei suutnud mõelda enam ainumalegi lusikatäiele soolasele pudrule.

„Ameerikas, muide, süüakse magusat putru, moosi või rosinate või vahtrasiirupiga,” vastasin. Soolasest pudrust loobumise tõttu tundsin end snoobina, ent selles polnud ju ometi midagi nii halba, et tahtsin oma ninaesist pisutki kontrollida.

„Siirupit? Tatrapudrule?” ütles Epp ja kirtsutas nina. „See on vastik.”

„No see puder siin maitseb nagu Atlandi ookean. Sama hästi võiksid mind adruga sööta.”

„Ma ei saa meile magusat tatraputru keeta,” raputas Epp pead. „Mida siis mina sööksin?”

(jätkub raamatus)

„Justin, tule ruttu koju!” Kuulsin juba Epu häälest, et ta oli närvis.

„Miks? Mis toimub?” Taustal kuulsin kaootilist müra.

„Nad on igal pool ja lõhuvad kõike. Nad on otse meie akende all ja mul pole kuhugi minna. Ma arvan, et ei saa isegi majast välja. Nad lõhkusid tänaval ühe auto ära.”

„Kes?”

„Ma ei tea. Tule juba!”

Baltic Timesi kontorist kodu poole tormates muretsesin, mis toimub Ameerika Ühendriikide saatkonnas, mis oli meie juurest üle tänava. Kas seda üritati tormijooksuga vallutada või midagi veel hullemat?

Keerasin ümber nurga ja nägin tervet merd metsikuid noori, kelle politsei oli ühele Kentmanni kõrvaltänavale kokku ajanud. Nad tegid hullu lärmi, tagusid plekkpotte ja karjusid. Mõnel oli gaasimask ees, teised kandsid loosungeid. Kas need olid tõsised protestijad, anarhistid või lihtsalt purjus noorukid? Ma ei teadnud seda, aga gaasimaskid nägid küll üsna hirmsad välja.

Naasin meie maja juurde ja proovisin esiuksest siseneda, ent üks politseinik tuli minu juurde ja näitas, et ma pean ära minema.

„Aga ma elan siin!” sõnasin ma.

Politseinik raputas ainult pead.

(jätkub raamatus)

Andsin täidetud blanketi Tiinale tagasi ning tema silmad läksid äkitselt kahtlusest suureks.

„Mis nimi see on? Pet-ro-ne?”

„See on minu perekonnanimi.”

„Kas te olete itaallane?”

„Ei, ma olen Itaalia päritolu ameeriklane.”

Tiina pöördus Epu poole.

„Kas te olete kindel, et teate oma tulevase mehe kohta kõike?” küsis ta vaikselt.

„Ikka,” vastas Epp. „Ma olen tema vanematega kohtunud. Tal pole mingeid suuri saladusi.”

„Ma tahan, et te oleksite ikka kindel, et tahate selle mehega abielluda, sest vahel juhtub, et need Itaalia mehed abielluvad Eesti tüdrukutega ja …”

„Ta pole Itaaliast,” vaidles Epp vastu. „Ta on ameeriklane.”

„Noh,” jätkas Tiina ettevaatlikult sosistamist. „Minu arvates näeb ta itaallase moodi välja küll. Tal võib vabalt olla näiteks Sitsiilias naine ja laps.”

(jätkub raamatus)

„Ma olen 20 aastat Euroopas elanud. Mõnd asja ikka tean.”

„20 aastat?” Mina arvasin millegipärast, et Rick oli minuvanune. Selgus aga, et ta oli pagulasveteran ja isegi veel kogenum kui San Francisco Steve.

„Ma olin 1984. aasta olümpiamängude ajal Sarajevos, kus siis sai tänaval ringi jalutada ilma kuuli pähe saamata. Väga lahe linn. Kes oleks võinud arvata, et seal sõdima hakatakse.”

„Kas mänge ka nägid?”

„Mänge? Mitte mingil juhul. Ma olin naiste magatamisega liiga ametis. Need Jugoslaavia mõrrad teavad päris hästi, kuidas meest kohelda.”

Peatusin hetkeks ja seedisin infot, mida Rick minuga just jagas. Tänu reale feministidest tüdruksõpradele ja Epule, kes kutsus end postfeministiks, oli sõna „mõrd” minu sõnavarast ammu kadunud.

Ma ei teadnud päris täpselt, kuidas vastata ning otsustasin kaasa mängida. „Kas sa ei mõtle mitte Bosnia tibisid?”

„Serblased, bosnialased, horvaadid? Kõik nad on üks ja seesama,” kõkutas Rick.

„Aga Eesti tüdrukud on ikka kõige paremad, eks ju.”

Rick vakatas ning otsekui vaatas ümberringi, ega keegi pealt kuula. „Kui aus olla,” sosistas ta, „olen ma neist tüdinud.”

„Miks?” See küsimus libises mu huulilt ning ma adusin, et omal moel tegin parajasti Rickiga intervjuud. See harjumus jäi mulle ajakirjanduskoolis külge. Kõigist mu vestlustest kasvasid lõpuks välja intervjuud. Pidin rohkem teada saama, isegi kui ma juba pisut vihkasin Ricki tema suhtumise ja sõnavara tõttu.

„Eesti tibidega on see häda, et nad on alt liiga jämedad,” ütles Rick. „Ses mõttes, et nende persed on liiga suured. Ja nad on nii külmad. Läti tüdrukud on palju sõbralikumad. Riia libud on … Vau! Aga kõige kuumemad tüdrukud on ida pool. Üks mu sõber tuli just Ukrainast. Ta rääkis, et sealsed tibid on veel kuumemad.”

„Väiksemad persed?”

„Vat-vat!”

(jätkub raamatus)

„Kas sina ei taha õlut?” küsisin Vaikolt, märgates, et ta tellib mullivett.

„Mina enam ei joo,” vastas ta rahakotti välja urgitsedes. „Mul oli tormiline noorus.”

„Kas sa kuulsid, et Tanel abiellus?” küsis Vaiko Urmaselt.

„Lugesin ajalehest nagu kõik teisedki,” vastas too.

Sain aru, et jutt käib Tanel Padarist, kes koos Dave Bentoniga võitis Eurovisiooni. Olin teda telekas esinemas näinud ja lugenud ajalehest tema abielu kohta. Vaiko ja Urmas rääkisid temast eesnime pidi. Võib-olla olid nad sõbrad. Onu Tiidul oli õigus. Eesti oli üks suur rock ’n’ rolli keskkool.

Meie pelmeenid ja joogid saabusid ning me läksime trepist üles. Vaiko istus laua taha minu vastu. Intervjuu algas.

„Tore näha, et oled ikka ühes tükis. Ma lugesin, et pärast Eurovisiooni ähvardab sind oht.”

Vaiko kortsutas kulmu. „Inimesed võtavad Eurovisiooni liiga tõsiselt. See on kuradi jabur. Ära ütle, et sa vaatasid seda!”

„Mu tüdrukule meeldib see väga. Ta küpsetas isegi koogi.”

„Indreku naisele meeldib ka Eurovisioon,” ütles Urmas.

„Meil polnud aimugi, et lõpuks meid välja valitakse,” ütles Vaiko ja pani järgmise suitsu põlema. „Meie oleme rokibänd nagu The Strokes. Me ei kuulu Eurovisiooni maailma. Aga enne, kui me muusikast räägime, peame rääkima sõjast.”

„Sõjast?” tabas ta mind ootamatult.

(jätkub raamatus)

Küürutades nägin ma, et emakassi vabu tisse pruugib vaid üksainus hall kassipoeg. Kassiema tundus olevat segaduses. „Kus mu lapsed on?” tundus ta küsivat. „Mida te nendega tegite?”

Panin piimakoti plastmassist kannu, lõikasin vilunult selle nurga maha, läksin tagasi elutuppa ja valgendasin oma hommikukohvi.

„Mis kassipoegadest sai?” küsisin ma. „Ainult üks on alles. Kas teised anti juba ära?”

„Oeh … Kas nad on kadunud? Ma arvan, et nad läksid sel juhul merekooli,” ütles Epp.

„Merekooli?” Kujutlesin madruseülikonnas kassipoegi purjetama õppimas.

„Mamma sai neist lahti,” ütles Epp tasakesi.

„Sai lahti?”

Viimaks panin kaks ja kaks kokku. Mamma hommikul. Puuduvad kassipojad. Märg ämber. See oli hädatapmine. Simona sõbralik vanaema pani kiisupojad arvatavasti koos raske kiviga kotti ja pani jõhkra teo esikus kempsus toime. Merekooli kadetid hukati päikesetõusu ajal. Mõtlesin, mille järgi ta õnneliku pääseja välja valis.

„Kus nad siis on?”

(jätkub raamatus)

„Mul on janu,” ütles Epp bussis istudes. Olime umbes tunni juba sõitnud. Olime end sisse sättinud bussijuhi selja taga, ikka veel samades riietes, mida olime kandnud registreerimisel. „Justin, ma hakkan vist minestama.”

„Oh, pagan võtaks.”

„Palun, otsi mulle vett, Justin. Mul on janu, ma kardan, et …”

Tõusin bussis püsti ja teadustasin kaasreisijatele meie hädaohtlikku olukorda. „Ma vajame vesi! Me vajame vesi! Minu naine on rasedus!”

New Yorgi metroos hõikusid hullud niimoodi kogu aeg. Vahel anti neile isegi raha. Viljandi bussis püsti tõustes olin aga rikkunud Eesti elu kirjutamata seadust: hoia oma isiklikud mured enda teada; ära kunagi palu abi, isegi kui su naine on rase ja palavas bussis janusse suremas; kui tal on janu, on see su oma viga, et sa jaamas vett ei ostnud.

Nägin ükskõikseid nägusid. Keegi ei saanud aru, mida minust arvata. Kes see veidrik on ja mida ta tahab?

„Justin, palun,” oigas Epp ja sikutas mind käisest. „Mul on vett vaja või ma …”

„Palun! Palun!” anusin ma šokeeritud reisijatelt. „Tema on väga rasedus ja väga kuum. Me vajame vesi. Me väga vajame vesi!”

(jätkub raamatus)

Pardal aeti vaikselt eesti keeles juttu. Külalised nosisid avokaado- ja artišokipalasid ning jõid veini. Alles pärast mõnda klaasitäit hakkasid nad püsti tõusma ja omavahel rääkima. Mõni klaas veel ja juba tehti nalja.

„Eestlased ei saa alguses vedama ja pärast pidama,” pobises onu Tiit endale veini kallates. Äkitselt jooksis ta ahtrisse ja haaras sealt Eesti lipu.

„Eesti on vaba!” röökis ta ja lehvitas lippu pea kohal nagu laulupeol. Olin üllatunud. Eesti rahvuslus oli seni paistnud olevat väga tõsine asi. Sõjad, küüditamised … Võisid isegi peksa saada, kui sinu lugu Eurovisioonil head kohta ei saanud. Tiit ei tundunud seda aga üldse väga tõsiselt võtvat. Eestlane olemine võis ka lõbus olla.

„Hea eesti rahvas, meil on jälle vabadus!” möirgas Tiit lippu lehvitades. Tema bassihääl kandus mööda Viljandi järve edasi. See voogas künkanõlvu mööda üles ning kajas kõikjal meie ümber. Teised külalised kogunesid tema ümber. Reeli võttis abikaasal ümbert kinni ning aitas tal sinimustvalget lehvitada. Mina võtsin Epul ümbert kinni.

„Eesti on vaba!” skandeerisid kõik.

(jätkub raamatus)

Võtsin passikontrolli järjekorda ning proovisin lõõgastuda, ent mu käed värisesid endiselt. Hoidsin neid vastu valgust, proovides värinat peatada, aga ma ei suutnud oma keha läbistavat rahutut energiat kontrollida.

Järjekord polnud pikk. Enne mind oli vaid tosinkond inimest. Kellelgi neist polnud probleeme. Lootsin, et äkki on piirivalvur väsinud. Ehk nad lihtsalt vaatavad mu Ameerika Ühendriikide passi, tunnistavad selle kvaliteetseks ja viipavad mind edasi nagu Briti piirivalvur samal hommikul.

Nüüd seisid veel ainult nemad minu ja mu naise vahel.

„Teie pass, palun,” ütles üks naisterahvas. Tal olid prillid, hobusesabasse köidetud tumepruunid juuksed ning näol äärmiselt tüdinud ilme.

Andsin selle talle, ta hakkas seda lehitsema. Seal oli Islandi tempel, Taani tudengiviisa, sinine Briti kroon ning veel nii mõnigi, mille ma olin jõudnud koguda oma lühikese, ent sündmusterohke rändurielu jooksul. Passi aegumistähtaeg oli kaheksa aasta pärast. Lootsin, et see saab palju varem täis.

Ametnik lasi passi läbi skänneri. Siis vaatas ta oma kuvarit.

Seisin seal, ootasin ja mõtlesin: „Tee juba ära. Võta tempel, löö see passi, lase mind läbi. Tee juba ära, löö tempel passi ja lase mind mu naise juurde.”

„Siin on kirjas, et te saabusite jaanuaris ja lahkusite juunis,” ütles ametnik. „Miks te nii palju Eestis viibite?”

„Mu naine on eestlanna,” kaitsesin ma ennast. „Ta ootab last.”

„Meie andmeil ei tohi te riiki siseneda. Jäite viimati lubatust kauemaks.”

„Aga migratsiooniamet väljastas mulle elamisloa. Kas seda teie andmebaas ei ütle?”

„Siin pole elamisloa kohta midagi kirjas,” raputas ta pead.

„Palun teid, mu naine ootab teisel pool seda ust.”

„Härra …”

„Mulle öeldi, et mu elamisluba on Hansapanga vanalinna kontoris. Lähme koos sinna. Lähme võtame takso ja ma võin teile näidata …”

„Härra, ma kardan, et …”

„Ei, ma ei lähe kuhugi!” hüüdsin ma. „Te ei saa meid lahus hoida.”

(jätkub raamatus)