Petrone Print

Kuigi tööle asudes soovitati asutuse kaelakaarti avalikus kohas mitte kanda, rippusid Luxi platsil eurotähekestega kaardid otsekui tõutunnistused. Kõigil oli sarnane taust, nii et jutu alustamine ei valmistanud ka häbelikule nohikule raskusi. Loodi tööalaseid ja isiklikke suhteid, arendati karjääri ja suguelu. Huvi pärast püüdsin Luxi-rahvaga suhestuda, aga aina korduvad teemad ning komsomolistiilis mõttelaad olid tülgastavad. Eriti lollakana mõjusid värskelt rammusa palga peale saanud idaeurooplased, kelle suust kuulis mõtteavaldusi à la „milleks meile ametiühinguid, kui on olemas personaliosakond”.

Eraldi liigi moodustasid praktikandid ehk stažöörid, kelle palgast piisas napilt elamiseks või jäi koguni puudu. Nende eesmärk oli võimalikult palju kontakte hankida, et tulevikus Brüsselisse tööle saada. Vanemad kaelakaardistatud seltsimehed olid nende jaoks pooljumalad ning mitte liiga vana välimusega keskastme euroametnikul piisas Luxi platsil vaid oma ameti mainimisest, et stažööritüdrukute hormonaalne tasakaal üle võlli kiigutada.

(jätkub raamatus)

Lootsin, et satun õige pea kohaliku kultuurieliidi pralledele, kus mitte ainult ei vennastuta-õestuta alkoholi kaanides, vaid veetakse ninna nokust pikemaid kokaiinitriipe, sõidetakse täistuubitud luksusautos linnalähedasse villasse orgiat pidama ning mõistagi sõlmitakse diile, mille tulemusena valmivad kassafilmid, üleliidulised teatriprojektid, näevad ilmavalgust bestsellerid.

Otsa peale saamiseks uurisin Eesti kirjanike postiloendis, kas kolleegid teavad toredaid Belgia kirjanikke. Karl Martin andis mulle Brüsselis elava hollandlase Serge’i kontakti. Ütles, et peale muu pidavat tüüp olema ühtviisi kibe käsi nii poksis kui klaverimängus. Nad olid koos sõitnud rahvusvahelise kirjandusrongiga läbi Euroopa – kogemus, mida Serge on kümneid kordi ühest või teisest servast meenutanud.

(jätkub raamatus)

Mäletan vahejuhtumit kirjandusfestivalil Gentis, kui tarbisin Serge’i ülejäänud toidutalongide eest automaadikohvi. Mulle hiilis külje alla prillidega onkel ja tutvustas ennast naeratades, aga kohe oli näha, et tal on mingi mure hingel. Ta ei küsinud miskit otse, vaid kulutas viis minutit, saamaks teada, et mina antud üritusel ei esinenud. Tagasihoidlikult märkisin, et olen kontoritöötaja Eestist. Nüüd läks asi kurjaks: „Sa ei ole isegi kunstnik, aga SÖÖD!” (inglise keeles öelduna“You’re not even artist, but you are EATING!”). Tõesti, mu habemes leidus reetlikku küpsisepuru. Säh sulle Lääne kultuuri. Milleks sellisel maal kirjanik olla, kui riigi ja rahva kulul prassida ei saa? Kultuuri, glamuuri ja kokaiini ma ei näinud, ainult ahastust, tülpimust ja närvlikku kibedat amfetamiini.

(jätkub raamatus)

Belgia on nii lage maa, et sarnaselt merele tajub silm planeedi kumerust. Elanuks Kopernik Flandrias, ei oleks keegi tema teoorias kahelnud – maa on tõesti ümmargune. Kahtlustan, et teadvuse sügavates kihtides pelgavad kõik belglased mööda maakera alla libiseda. See teadmine täidab neid metafüüfilise õudusega ning sunnib ettevaatlikkusele. Hing ihkaks minna, aga mine tea, võib-olla juba järgmise kurvi taga muutub pind nii kumeraks, et kõverad flaamivarbad ei jõua enam mullast ja murust kinni hoida.

(jätkub raamatus)

Belgias pole ühiskondliku progressiga kaasas käinud klassivahede hägustumine viisakusväljendeid ära söönud, vaid viinud need üldkasutusse. Kui poes kutsub kassiir koristajat, ütleb ta: „Proua koristaja, palun kolmanda kassa juurde”, mitte ei kärata: „Koristaja, kolmas kassa!” Veel hämmastavam, et tasulise peldiku valvur ja külastajad vestlevad stiilis „Tervist, proua! – Tervist, härra! – Palun, 30 senti! – Palun! – Tänan!”. Külastuse lõpus öeldakse tingimata: „Nägemist, härra, kena õhtut! – Tänan, proua, head õhtut!”

Tõeline iva ei seisne teps mitte sõnakasutuses. Usun, et belglased mõtlevadki nõnda. Autojuht, koristaja, peldikuvalvur, turvamees, advokaat, müüja, pangaametnik – kõik käivad õige mehe näoga ringi ja peavad endast lugu, kõnetades oma sisemist mina härra-prouaga. Ja kes endast lugu peab, peab teistest ka. Eestis annab enese ja teiste mitteaustamine igal sammul tunda. See on mingi psühholoogiline värk, postkolonialistlik kompleks, mida teised ja me ise endale ligi kaheksasada aastat oleme sisse peksnud.

(jätkub raamatus)

Hakkasin ennastki tüünelt tundma, sest ma ei kartnud enam mitte midagi. Kes on sündinud Euroopa servas Nõukogude Liidus, poris ja pimedas, pättide ja joodikute hulgas, ei pelga muud, kui endast lolli muljet jätta. Koolipidudel, õhtuses linnas, maamajas ja metsa vahel – igal pool olen ma kartnud, ringi vahtinud, olukorda hinnanud. Isegi Tartu linna peatänav muutus igal reedeõhtul rindejoone sarnaseks paigaks, kus sportlikud purjus noorukid saatsid väljakutsuva pilguga kõiki, kes tähelepanu äratasid.

Raske õppustel, kerge lahingus. Brüsselis jalutasin läbi öise pargi, nagu läheksin külmkapist mineraalvett tooma. Ja ei juhtunudki minuga, ptüi-ptüi-ptüi, mitte midagi kohutavat nende tublide päeva- ja öötundide jooksul, mis ma tolles natuke suures ja ivake kõledas linnas ringi patseerisin. Eestis oli mind kogu ettevaatuse juures korra röövitud ja korra niisama kolki antud. Vägivalda ning kahtlaseid olukordi Brüsselis jätkus, ent tunne, et just mina olen Läänes oht ja mitte Lääs mulle, pole kadunud, ehkki ajapikku olen ettevaatlikumaks muutunud.

(jätkub raamatus)

Otsust naasta 2007. aasta sügisel veel kolmeks aastaks Brüsselisse kahetsen vaid seetõttu, et jäin nõnda ilma oma isa viimastest aastatest.

Võib-olla oleksin Eestis olles saanud temaga natuke elust ja armastusest rääkida, ehkki ta polnud sedamoodi mees, kes neist asjust oleks omal algatusel juttu teinud. Kui juuni alguses 2010 Marega Eestisse jõudsin, oli vähk isal jõu täiesti ära võtnud, nii et tähtsaid jutte ei saanud enam ajada. Vaid kuu aja pärast vajutasin kinni laud ta igaveseks kustunud pilgu ees. Vanema surm paneb sisekosmose sügavamad kihid liikuma. Ma ei oska veel öelda, kui palju see mind lühikese aja jooksul muutis, aga vist mitte vähem kui viis aastat Brüsselit.

(jätkub raamatus)